hea uni December 31, 2016

Kindlasti tahavad kõik magada. Aga mitte sugugi kõik. Tuli kohe meelde vana sõber, kes leidis, et magamine on üks suur ajaraiskamine. Nii palju on elus teha, et ei saa aega raisata magamise peale. Siis ta tõesti ei maganud, aga nüüd ma ei tea, kas ta magab, ei julge küsida ka. Minule meeldib magada. Eriti siis kui oled väsinud. Mäletan, kord kauges nooruses hääletasin Eestist Kaukaasiasse. Siis tundus tee väga pikk. Jõudsin lõpuks Musta mere äärde. Küll oli mõnus ja soe ja päev oli pikk ning otsisin linna lähedal ühe mäekünka. Tahtsin nii väga seda lõunamaa musta ööd ja täis tähti taevast näha. Tegin natuke lõket ja keerasin lahtise taeva all magamiskotti magama. Küll oli õnnis tunne. Tähistaevas minu üle ja mis veel paremat olla saab. Jäin magama. Ei saanudki kaua magada, kui tunnen, et paar tilka langeb näo peale. Keeran magamiskotti sisse ja magan edasi. Varsti tunnen, et magamiskott läheb läbimarjaks. Ah, lõunamaa värk küll järgi jätab. Aga ei jätnud. Ega kaua vastu ei pidanud enam. lõpuks tuli üles tõusta. Väänasin läbimarjast magamiskotist vee välja ja toppisin seljakotti. Mis seal ikka vihma käes öösel istuda, tuli otsida varjalune. Lõpuks leidsin ühe poolelioleva ehituse, kus ühes toas oli suur puidulaastude hunnik. Ronins kogu märgade riietega sinna sisse ja magasin hommikuni.
Olin nii pettunud,et nägin nii palju vaeva, et olla lõunas, tsikaadide lauluga, musta taeva all ja näe pidin saepuru hunnikus magama. Aga hiljem olen sadu kordi maganud lõunamaal magamiskotiga väljas. Aga hästi on meeles ainult see esimene lõunamaa magamine. Ikka kui midagi kui läheb viltu, jääb meelde.
Tuli veel meelde üks lõunamaa magamine. Olime jälle Musta mere ääres. Küllalt suure grupiga magasime rannaliival. Tõusu ja mõõna eriti Mustas meres ei ole ja sai seal rahus magada. Aga oh häda. Miilits arvas teisiti. Kõige sügavama une ajal ajas ta meid üles, Ma ei saanud tükk aega aru, mida nad minust tahavad. Algul ei saanud aru, kus ma üldse olen. Võttis oma 10 minutit aega enne kui kohale jõudis miilitsate nõe, et kolige siit minema.
Maganud oleme õues igal pool, Invaliidide väljakul Prantsusmaal ei seganud meie magamist keegi. Sveitsis kiirtee ääres tegime isegi lõket ja magasime muru peal. Miskipärast minul on alati õues magades hea uni.

Kingitused December 30, 2016

Kingitusi on raske teha. Vene ajal oli raske, et midagi polnud saada. Nüüd on see häda, et kõike on saada. Vist kõigile meeldib kingitusi saada. Kui minult küsitakse, eks vastaks ka niimoodi. Et meeldib küll. Aga kui järgi mõelda, siis on see hea meel ainult kuidagi pinnavirvendus. Hea kingitus, mida vaja, paneb miskit sees kripeldama. Teine häda on hea kingitusega, et seda peab kuidagi erilisemalt kasutama. No näiteks, kui sokid kingitakse, pead ikka paarid koos hoidma. Kui kingitakse kindad, ei tohi neid kuskile vedema jätta. Aga pole nii hull, et kingitused orjastavad. Või ostavad su hinge ära. Hinge saab osta ikka siis, kui oled müüdav. Minu hing ei ole kaubaks. Nii et ma kunagi ei arva, et olen kinkijale midagi võlgu, või et pean miskit vastu kinkimine. Eelkõige on tegemist hea tundega ja hoolimisega.
Hoolida tasub ikka. Hoolida aga saab ka ilma kingita.

Raamatud December 20, 2016

Raamatuid on kirjutatud aastatuhandeid. On kirjanikke ja luuletajaid olnud igat masti. Kirjutavad teadlased, kirjutajavad ajakirjanikud, kirjutavad lõpuks ka igasugu tegelased, kes kõik arvavad, et peab säilitama, on midagi mida peab tulevikule teada andma. On muidugi kirjutatud niisama, pulli pärast ka. Aga enamuse kirjutatutest panevad ikka kirja grafomaanid.   Need kes lihtsalt muidu ei saa. Mina saan muidu ka.   Ja veel väga hästi.   Vahel lihtsalt ei ole kaasas palju raamatuid. Või nagu praegu, kõik raamatud on läbi loetud, lihtsalt tuleb kuidagi paar tundi surnuks lüüa.   Tänagi tükk aega mõtlesin, et kas võtta arvuti välja. Tükk aega mõtlesin, et kas kirjutangi midagi. Kirjutatud on ju nii palju. Aastaid ju olen kirjutanud, kindlasti iga inimene hakkab ennast kordama. Või mõnele kirjanikule meeldib mõni mõte nii väga, et kasutab igas oma raamatus samasugu asju. Tuleb kohe meelde kaks elavat menukirjanikku, üks Jaapanist, teine Lõuna-Ameerikast (Coelho ja Murakami). Muidugi ei pea nende raamatuid järjest lugema.   Kui vahed vahele jätta, siis ei saa arugi et nad ennast kordavad. Raamatud ju lähevad meelest ära. Jama ju oleks, kui kõik oleks meeles, mida lugenud oled.   Nii tore on jälle võtta mõni tuttav raamat ja loed, nagu poleks seda kunagi lugenud.

Muidugi ei pea inimene lugema. Võib ju niisama istuda. Võib sehkendada ja leida igasugu tegevust. Võib lihtsalt aknast välja vaadata, kuidas linnud elavad. Kuidas nad üksteist kiusavad ja paika panevad. Võib vaata pilvesid taevas ja leida sealt igasugu pilveloomi. Võib lõputult koristada ja puhastada. Võib lõputult ehitada ja aeg muudkui lendab. Lähevad päevad, nädalad, kuud ja aastad, nii et arugi ei saa, kuhu nad kadusid.  Igasuguseid tegevusi on välja mõeldud, et inimese aega kulutada. Raamatute lugemine pole sugugi kõige mõttekam tegevus. Kindlasti on palju mõnusamaid tegevusi.

Aga mina kahjuks ei tea, mida teha, kui väljas tilgub midagi taevast, kui oled suletud oma kolmeruutmeetrisse ruumi. Kusagile minna ka pole ja pead nii tunde ja tunde passima. Minu jaoks on ikka parim tegevus raamatuid lugeda. Varem, kui Euroopas oli ka võimalik internetti saada, siis eks internetis kolada oli ka tore, aga kindlasti on interneti võimalusi praegu rohkem kui kunagi varem, aga vaba internetti jääb kogu aeg vähemaks ja vähemaks. Senikaua aga minu jaoks on ikka kõige parem ajamööda saamise viisiks – raamatute lugemine. Eks järgmine kord toleb olla targem ja rohkem raamatuid kaasa võtta.

 

Vilepuhujad December 20, 2016

Minu jaoks oli see uus sõna, aga kui ajalehest lugesin seda, teadsin kohe, kellega on tegu. On ju sellel tegevusel nii mõnigi teine nimi. Näiteks “kitse panema”,   “koputama” jne jne. Ega pealtkaebamine ka mingi arusaadavam sõna pole. Aga igatpidi on halvustav märge asjal juures.   Tänapäeval kuidagi tahetakse “vilepuhumist” positiivsena näida. Aga tegemist on ikka kellegi huvidele kärna keeramisega.   On ju selge kellegi huvi, et vabatahtlikult ei taha keegi nii suuri makse maksta.   Eriti on valus maksta “väikestel inimestel”. Kes natuke juurde oma napi palgale teenivad.   Mäletan, et kui masu tuli, jäin ka töötuks. Registreerisin ennast töötukassas ja hakkasin ametlikult töötuks.   Aga kui tuttavad said teada, et istun kodus ja midagi ei tee, rakendasid nad kohe mind igasugu töödele. Nii palju tööd polnud ammu teinud, kui töötuna olles. Tegin torutöid, lihvisin põrandaid, ehitasin korstnaid, tegin katuseid. Kõik tulusad tööd, aga maksuametiga suhtlesin nii palju kui sain töötu abiraha. Keegi ei hakka vilet puhuma, kui kutsud töömehe koju ja maksad talle sulas palka.

Kellegi huvid ei saa riivatud, vaid asi toob kasu. Vähemalt tehingu mõlemale poolele.

Aga mis siis saab, kui üks pool kannatab ja kui ülekohus hakkab võimust võtma. Mul on enda lugu vilepuhumisest. Kui sellele mõtlen, tuleb siiamaani negatiivne tunne peale.

Olin siis rekkajuht Lindfordis. Lindford on üks suurimaid eesti rekkafirmasid. Kuigi mis eesti firma ta enam on vene firma ju. Aga siis oli ta veel eesti firma.

Linfordi juhid pidasid ennast kõige ägedamateks ja tublimateks juhtideks. Ju siis nad ka seda olid ka.   Töö käis vahetustega. Kaks või kolm kuud tööl ja kuu kodus.

Antverpeni kesklinnas on kai, kus varem lubati rekkatel parkida. Siis kõik kel töö sai läbi, tulid asendusmehed väikese mikrobussiga reede õhtuks kohale. Aga reede on selline päev, kus kuhugi ei sõida. Vanad mehed on kohal ja uued ka.

Mida siis teha, tuleb jooma hakata.   Kõige pealt joodi eestist toodud viinad ära. Ega sellest ei jätkunud. Purupurjus roniti kas väikese bussi rooli   või ka rekka rooli. Vana võis ju rikkuda palju tahses, ega teda ju kui ta läheb mikrobussiga, ei koti migi rikkumine. 28 päevad aeguvad kõik patud, aga siis on nad kodus. Purjus peaga saab ju väga hästi viina järel käia. Ega seegi päris hea ju pole. Aga minu meelest ei ole veel kellegi huvisid riivatud, kõik kes joovad, on õnnelikud. Aga reedest sai laupäev. Kõige rohkem olid täis need kes pidid kodu sõitma. Siis käis platsi mööda lällamine, kus mehed on kadunud ja kus on mõned asjad jäänud. Lepiti kokku kes miskit riiki sõidab. Kõige kapsam juht oli nii kõva mees, et ütles, et tema sõidab saksa 250 km tunnis läbi. Aga ta oli ikka nii purjus et tükk aega ei saanud süütevõtit autolukku. Kõik oleks ka siis korras on, kui ned joodikud oleks lõpuks mine sõitnud, nende oma asi, jäävad vahele, maksavad jne. Aga üks kodusõita oli suutnud kaineks magada. Teised ei olnud üldse maganud. Aga kõvad mehed teda rooli ei lasknud. Mees siis ütles et tema nendega kaaasa ei tule,   Tema läheb koju liinibussi või mõne teise suure autoga, kes hakkab pühapäeva õhtul kodu poole sõitma.   Rekka sõidab eestisse veidi üle kolma päeva.   Väikeauto aga 24 tunniga. Aga seda venda ma tundsin hästi ja mul oli tast ka kahju.   Peale selle see lällamine seal autode juures ei lasknud ka minul seal parklas magada. Olin nende valvejoodikute peale üsna tige ka juba. Ka tööletulijad peavad hakkama pühapäeva õhtul sõitma ja keegi neist ei ole kaine.

Siis võtsin telefoni kätte ja puhusin ülemusele vilet. Mis selle tulemiseks oli, ei tea, aga minul ei ole kasulik eiriti linfordi autode parkimisplatis sattuda. Midagi pole juhtunud, aga ähvardatud on väga palju.

Mina arvasin et teen õiget asja, takistasin neid kuritegu sooritamast. Muidugi kui need juhid oleks kraavi maandudud, ega see busski miskit väärtust ei oma. Väärtus on ju inimsuhetes. Alati ei saa pealt vaada kuidas keegi kannatab ülbikute tegude all. Aga ka sell juhul tuleb sada korda mõeda , kui hakkad vilepuhujaks.

See, et Lindfordi juhid mind kaabakas peavad ei ole ju üldse paha..

‘Aga paha on mu enda sees, see tunne, mis üleb, et oli ika vaja helstada.

 

Nägin eile huvitavt und: Esines kunstilektor, kes väitis, et kui tahad maailma muuta, siis joonista nalja ja pilapilte, need muudavad maailma. Aastate pärast ei mäleta keegi pilapilte.   Aga kui teed mingi tõsese maali, siis see jääb külge   väga paljude inimestele. Nad mäletavad aastaid   Repini “kuldset sügist” Või Siskini “kolm karu”   Või maail, mis mulle miskipärast silme ette tuleb on “ivan julm tapab oma pola” Aga neile inimestele jäävad nedest maalidest ainult pildid, mis elule ei anna mingit rolli.

Ainult nalja ja pilapildid   muudavad maailma. Unesnäos ma siis lasksin eestiaegsete raamatude pilapildid silme ettte ja   Pikri pildid ja hilisemad pildid ajalehtedes. Nagu Erni koomikskid.. Mõninigi tõmbab mul suu muigele, paljudest ei saa aru.. Aga kuidas nad ikka mailma muudavad.   Aga lektor (muidugi unes) tõi tuhandeid näiteid sellle kohta mida maailmas pilapildid on käivitanud.

See oli vahepalaks, eilne uni.

Purjus sõitmis taunitakse. Aga tean nii paljusid, kes ei oska üldse kaine peaga sõita. Mäetan, kui geoloogina töötasin et suutnud autojuht kaine peaga autot baasi tuua, jättis kaugele eemale. Aga paar klaasi hinge taga, sõitis nagu jumal.Mõnel läheb jutt segaseks ja pea sassi. Aga motoorike hakkab hiilgavalt tööle. Tean selliseid mitmeid.

Kindlasti olen vilet puhunud varemgi.   Aga praegu ei meenu. Aga siiski   oleks ikka nii, et käitu ise õigesti,   anna sellega eeskuju teistele. Ja ära ikk vilet puhu kui kaotajaks on mingi abstraktne suurus nagu riigikassa või praegused poliitikud, kes tahavad ühte maksutekki igaüks enda poole sikutada. Ega ta veni sellest ümberjagamisest ja kõige suuremad valed on ikke need, kus lubatakse miinimumpalga saajatele rohkem kätte. Mina väidan et nad ei saa sentigi. Niipalju oskab ikka iga ülesmus arvutada et tal see, 62 eurot, alati nägemata jääb.   Kuidas ma saan rohkem, kui töötan ju miinimumpalgal, aga minu palga moodustavd ületunnid ja päevaraha.. Aga ma pole ka kodus.   See mis on minu palganumber ja mis ma palka saan, on ju kaks eri asja. Minuni seda raha ei jõua kunagi ja mu kättesaadud palk ei suurene mitte millegi võrra. Eks siis tuleb nende poliitikute käest küsida. Vast Ossinovski annab oma taskust.

saamise ja andmise püha December 20, 2016

See on üks keerulisemaid asju. Ei saa teha nii “ tee teisele seda mida tema sinult ootab…”

Ega ka nii “ Ära tee teisele seda, mida sa ei taha et ta sinule teeks”

Vöi nii “ et kingi seda, mida sa arvad, et ta kõige rohkem vajab”

 

Kuna nii on väga raske midagi välja sobitada, siis lüüakse asjadele käega, et lõpmata tore kink on vaimukas kink.   Ma sain ükskord väga vaimuka kingi. See oli selline lilla toru mis sobib igasse nutitelefoniga.   Siis räägidki toru kaudu. Aga see asi on lihtalt fan, kui mõtlen, et mitu korda kasutanud olen, siis vast sama palju kui Tallina ühissõidukeid.

Aga raamatuid ju kingitakse hea meelega, aga mõni ei kasuta neid üldse, mõnele on ta mingi kohvikannu alus. Raamatuid loevad vähesed.

Paljud arvavad et mehed naudivad tööriistu. Tööriistu on alati puud. Mul on alalõpmata näiteks tester katki. Ta on nii tobedas hinnaklassis, et ei raastsi osta.

Aga meestele on tööriist ikka tarbeesi, nagu sokid ja aluskpüksid. Jõulukink on ikka rõõmu valmistamiseks.   Või teeskletud rõõmu tootmisüritus.

Jah, parim kingitus olla see, kui see on osa sinu enestest. Aga on neid inimesi siiis palju, kes suudavad kätega teha, millel on mingi esteetiline väärtus. Ja eesteetiline väärtus ja selle, kes selle kingi saab.

Mul on käed otsas. Olen keevitanud, kive ladunud, remontinud ekstreemolukordades autosid. Ehitanud valmis igasugu asju. Tornides kõlkunud. Tinutanud, jootnud,   Trükkinud masinaga tuhandeid lehekülge. Lakkinud, lihvinud puurinud käinanud jna jna. Olen millegagi valmis ju saanud. Aga näe, jõulukinki ma valmis ise tea ei oska. Ei oska rõõmu asja sisse panna. Siis jäävadki ostud impulssostudeks..   Ostad jälle mingi asja mis ise arvad et on jube kift ja tal läheks seda ka väga vaja.. Kümne aasta pärast sesab kapis karbi sees.

Ei olnud rõõmu andjal ja saaja teesklusrõõm sai ka ruttu otsa.

Aga panin täna selga eelmiseks jõuludeks ostetud särgi. Nii soe oli kinkijat meenutada. Ja panin jalga ühe üleeelmiselks jõuludeks kingitud soki. Teine oli ära kadunud

 

 

Minu Bulgaaria, just nii nagu nägin. December 1, 2016

 

Olin Rumeenia pealinnas reedesel päeval. Pidasin plaane, kas minna hõimlastele külla, või niisama nädalalõpp surnuks suures linnas lüüa. Aga on talv ja siia on sattunud palju lund, eks tean isea ka et kui palju lund on, siis kaovad read ära. Kahest saab üks ja kolmest kaks. Oli ka lõike, kus kolmest rajast oli üks järgi jäänud. Eks kui hoog sees, läheb rekka igast lumest läbi. Mõtlesin, et kuhu küll autot parkida saab, kõik kohad on Bukarestis lund täis ja rekkaga on on nii, et kus sõidad kerge autoga kuhugi lume sisse parklasse , siis sinna sa ka jääd. Rattad on soojad, sulatavad endale pesad lume sisse ona panevad ennast seal magama. Kui aga minema tahad minna   siis on sul iga ratta all lohuke ka katsu sa kokku 10 väikest mäge ületada. Veavad ju ainult kaks ratast ja kui üks näeb et teine jamab, jätab tema ka kogu töö ühele rattale. Vaeseke käib siis ringi ja auto kuhugi ei liigu. Talverõõmud need. Aga pole veel kordagi näinud, et ükski auto kevadeni sisse oleks jäänud. Piinlik on mul mõelda, et kord pidin ka mina parklast ära saamiseks kasutama puksiiri abi. Traktor ei jõudnud autot koha pealt minema sikutada.

Oh, aga jäinu ju Bukaresti. Siis aga tuli ülalt käsk, et ruttu vaja täna minna veel üle piiri Bulgaariasse, Shumanni linna. Polnud kunagi käinud seal. Kaardi järgi on ta küllalt suur maa, aga elanikke on nagu Soomes ja üle kahe miljoni elab pealinnas.   Oli jah, selline tühi maa nagu Prantsusmaa. Sai ikka suurte lumiste väljade vahel lasta. Teeeääres kahe meetri kõrgused hanged. Eemal paistavad mõned üksikud majakesed. Kui Bukarestiis oli külma -15, siis nüüd hakkab termomeeter mitte tõusma, vaid ikka laskuma. Eestis oli kui ära läksin kolm kraadi külma, nüüd pea 3000 km lõunapoole on – 18.   Sain siis reede õhtul koorma lõunaeuroopalike sekeldustega peale ja mõltesin, et sõidaks nädalavahetuseks Sofiasse. Seal mõni pangaautomaat, saab kohalikke tugrikuid. Suur linna ikka ka, vast on mida vaadata. Sinna on veel 400 km minna. Sõit läheb üle mägede ja temperatuur aina kukub. Politsei peab kinni ja ütleb, et edasi ei saa. Tee on kinni. Mis ikka, siin ka inimesed elavad ja proovin minagi ühe öö magada.   Vaatan, et ees käib vilgas tegevus.   Seal on kivist alus, mille küljes on kraan. Autod tulevad ja lähevad, pudelid ja kanistrid käes ja hakkavad täitma. Passin ka juhust, et kui keegi parasjagu ei tule ega ole seal, vaatan mis asja sealt kraanist tuleb, kas piima või mett. Proovin siis kruusiga, maitsetu nii maitsetu kui vähegi võimalik. Muidugi on ju vesi maitsetu ja värvitu vedelik. Siis tuleb politseinik ligi ja ütleb, et nüüd on tee vaba võid sõita, kui tahad.

Hommikul on minu jaoks parem, kui õntul sõita.   Laupäev hommikul on teed tühjemad ja   sõidangi üle lumiste mägede Sofia poole.   Vaatan et temperatuur aina kukub ja kukub. Juba külmapüha jagu -25 kraadi saab täis mägedes. Jõuan lõpuks lumisesse Sofiasse, seal -18 kraadi külma.   Sofia, Bulgaaria pealinn on sisemaal, ei ole sugugi Doonau ääres. Ei ole ka väga mägine linn. Aga ega ta madalal ka pole. Euroopa kohta ikka 500 m üle merepinna on ju kõrgel ka. Lund aga on palju ja kole külm on. Mõtlen et sõidan natuke linna mööda ühistranspordis, aga bussiaknad on jääs ja eriti midagi ei näe. Ainult suured majad kogu aeg. Sõitsin mitme liiniga, aga ühtegi väiksemat maja ei näinud. Kindlasti on Sofia ilus linn, ja üsna roheline. Aga talvel on lumehanged igal pool. Lõpuks jätan bussi maha ja hakkan jala kesklinna minema.   Mõned ükskud inimesed on ka kõndimas, paksult riides, sallid ümber nägude. Kõnnin ka nii kiiresti, kui suudan. Aga külm poeb ka minu ligi. Talvel on ikka raske turisti mängida võõras linnas. Lõpuks lähed ikka kuhugi kohvikusse sooja.   Kesklinn ära vaadatud.   Mis muud, kui oma soojasse autosse tagasi . Lähen jala 15 km saab ka käidud ja nii hea on istuda ülejäänud päeva soojas autos ja tunda raamatutest röömu. Internetiga on nagu on, või nagu ikka teda pole.

Luksuslik elu December 1, 2016

 

Sõidan oma rekkaga Rumeenias , läbi teve Rumeenia, kirdest edelasse. Vahele jäävad Transilvaania mäed. Kuna on kevad, siis kõik õitseb. Ilus on. Vahesti on ilu ka üksi tore vaadata. Muidugi koos kaaslasega on parem. Saab öelda, näe vaata seda ja vaata seda. Näed palju rohkem, ja teisele näidates ka naudid ise palju rohkem. Aga mis teha, kui üksi autos oled. Peab endaga hakkama saama. Saan juba päris Rumeenia   keskele. Sibiu kanti, kui vaatan, et palju rahvast on kogunenud teede äärde.   Ja siis sealt nad tulevad. Gumball 3000 sõidab läbi Rumeenia.   Siis mõtlen, et enamus inimesi ei tea sellest rallist midagi. Aga mina olen näinud neid Poolas, Olen näinud neid Norras, Olen näinud nende läbisõitu ka Inglismaal.   Muidugi kui pole autode fanaatik, ei ültle need autod ka suurt midagi. Mina pole fanaatik, aga uhked sportauotod ka mulle ikkagi meeldivad. Muidugi kaasneb sellele ka ükskõikne suhtumine liikluseeskirjadesse ja lõbus priiskamine.   Ega kõik rikkad ka ei saa lubada endale seda lõbu gumballil sõita. Ainud luksust tagaajavad rikkad. Need kel raha on ülearu ja kahju pole tuulde tuhandeid lasta.   Aga tulevad nad järjest minule seal Rumeenias vastu. Taban end mõttes, et kas kadetsen neid.   Kas ei oleks tore ka ise sõita sellise autoga, kas poleks tore olla uhkes hotellis ja lasta elul minna.   Mõtlen, aga ei taha. Mis minu elul häda on olnud.   Mis mul praegu on viga. Sõidan huvitavaid maid, mulle makstakse selle eest peale. Ei pea alati ise endale ka süüa tegema, Ida-Euroopas ei ole söömine kuskil väiksemas kohas just eriti kallis. Ise teha tuleb ikka kallim. Teine häda ise tegemisel on see et kipud ikka palju tegema. Olen küll endale hankinud järjest väiksemaid potte ja panne, kus ei saaks palju teha, aga ikkagi söön kuidagi palju.   Restorani ports tundub küll alati natuke suur, aga siiski piisav. Nii siis mõtlen, et mis mu elul siis viga. Gumballi just ei sõida aga kõik milles elus rõõmu tunda, on mul olemas.

Luksuslik elu.

 

 

Sõidan oma rekkaga Rumeenias , läbi teve Rumeenia, kirdest edelasse. Vahele jäävad Transilvaania mäed. Kuna on kevad, siis kõik õitseb. Ilus on. Vahesti on ilu ka üksi tore vaadata. Muidugi koos kaaslasega on parem. Saab öelda, näe vaata seda ja vaata seda. Näed palju rohkem, ja teisele näidates ka naudid ise palju rohkem. Aga mis teha, kui üksi autos oled. Peab endaga hakkama saama. Saan juba päris Rumeenia   keskele. Sibiu kanti, kui vaatan, et palju rahvast on kogunenud teede äärde.   Ja siis sealt nad tulevad. Gumball 3000 sõidab läbi Rumeenia.   Siis mõtlen, et enamus inimesi ei tea sellest rallist midagi. Aga mina olen näinud neid Poolas, Olen näinud neid Norras, Olen näinud nende läbisõitu ka Inglismaal.   Muidugi kui pole autode fanaatik, ei ültle need autod ka suurt midagi. Mina pole fanaatik, aga uhked sportauotod ka mulle ikkagi meeldivad. Muidugi kaasneb sellele ka ükskõikne suhtumine liikluseeskirjadesse ja lõbus priiskamine.   Ega kõik rikkad ka ei saa lubada endale seda lõbu gumballil sõita. Ainud luksust tagaajavad rikkad. Need kel raha on ülearu ja kahju pole tuulde tuhandeid lasta.   Aga tulevad nad järjest minule seal Rumeenias vastu. Taban end mõttes, et kas kadetsen neid.   Kas ei oleks tore ka ise sõita sellise autoga, kas poleks tore olla uhkes hotellis ja lasta elul minna.   Mõtlen, aga ei taha. Mis minu elul häda on olnud.   Mis mul praegu on viga. Sõidan huvitavaid maid, mulle makstakse selle eest peale. Ei pea alati ise endale ka süüa tegema, Ida-Euroopas ei ole söömine kuskil väiksemas kohas just eriti kallis. Ise teha tuleb ikka kallim. Teine häda ise tegemisel on see et kipud ikka palju tegema. Olen küll endale hankinud järjest väiksemaid potte ja panne, kus ei saaks palju teha, aga ikkagi söön kuidagi palju.   Restorani ports tundub küll alati natuke suur, aga siiski piisav. Nii siis mõtlen, et mis mu elul siis viga. Gumballi just ei sõida aga kõik milles elus rõõmu tunda, on mul olemas.