Tsernobõl July 14, 2019

Vaatasin ka siis seda seriaali. Raske öelda, et meeldis. Muidugi mäletan seda. Üht-teist ka räägiti. Nii mõnigi tuttava-tuttav käis seal kohal. Eks sõtsin minagi sealt kogemata autoga läbi paar nädalat hiljem ja kuna autost väljas ei käinud, siis pesti ainult mingi lahusega auto üle. Aga kuidagi elasid inimesed üle, mitte kõik muidugi. Nende katastroofidega on üldse nii, et palju surevad aga miskipärast mõned jäävad ellu ja saavad rääkida. Mõned sealt tugeva kiirituse saanud mehest, elavad rõõmsalt siiamaani. Muidugi oli see suur õnnetus. Samas Sosnovõi Bor oli ju meie külje all. Aga ega igas aatomielektrijaamas õnnetusi ei juhtu.
Kui niipalju suuri ohuallikaid on olemas, siis on minu meelest üldse ime, et nii vähe juhtub õnnetusi ja avariisid.
Muidugi on hea et nad selle seriaali tegid. Inimene ju unustab, unustab katastroofid ja õnnetused. Mäletan, kui Estonia uppus, teadsid pea kõik inimesed, kus asub Eesti. Nüüd aga ei tea pea keegi kus Eesti on. Aga ega siis ometi ei taha keegi et õnnetuse kaudu meenutatakse. Ja lõpuks, miks see nii tähtis ikka on, kus Eesti asub.

suveaeg July 14, 2019

Jah, tean küll, et suvi on siis, kui keskmine temperatuur on üle 13 kraadi. Minu jaoks aga on suvi siis, kui ei pea mõtlema, mis seljas on ja kui palju midagi seljas on. Maasikad ka muidugi ja siis hiljem värske kartul ja kukeseened ja jõgedel vesiroosid õitsemas. Pole just palju tahetud. Muidugi on lõunamaa miskit erilist. Siis kui tuled poest ja välja minnes lööb vastu soe õhupahvakas. Või kui sumedal suveõhtul tsikaadid teevad kõrvulukustavat lärmi. Aga ega see lõunamaine kuumus ka väga kaasakiskuv ka ei ole. Kui Prantsusmaal Chamonixis on ikka hommikul kell 10, 32 kraadi sooja ja mingit tuuleõhku ei liigu, on see ka minu jaoks liig. Kui Alpides liustiku peal on 29 kraadine leitsak, siis tunnen tõesti, et Eestis elada on parem. Ikka parasvöötme kliima. Jah, kes tahab ennast tõesti praadida pruuniks, siis Türki lennata on suvel odav. Aga jahutada ennast on korduvalt kallim ja raskem, kui soojendada.
Öeldakse, et klimaatilist migratsiooni pole olemas. Ei lähe rahvad liikuma sinna, kus soojem on. Liigutud on küll sinna, kus on rohkem viljakam pinnas ja rohkem toitu. Linnud ju seda järgmivad. Alpides oli palju metsvinte suvitamas. Eks neid ju kutsutakse “saksa varblasteks”. Aga suvele ju järgneb sügis ja talv. Siis tuleb hakata jälle suve ootama. Seniks kuni on suvi on võimalus seda nautida.

Kes sa oled? July 14, 2019

Kunagi mitu kuud tagasi oli koguduse jutluses esitatud selline küsimus. Kui keegi küsib näiteks seda minu käest, siis mina küll tõmbun ringkaitsesse ja mõtlen, mis küsimus see on. Ei ole nii keerulise olendi kohta, kui on imnimene,kerget vastust. Inimestele antakse hüüdnimesid. Keda kutsutakse Karuks, keda Väikemeheks, sõidab ringi Üksih Hunt, Pöialpoiss, Mundrimees, Tegia, Pelmeen, Kahekaardi Ants, Pornoarno, Tuuletallaja,Mürakaru, Karvane, Kiilakas, Hirmutis, Lõoke jne jne. Mind kutsutakse “Kirjanikuks”, Sest kui ma kümme aastat tagasi arvuti sain, siis igas parklas oli rooli peal arvuti ja kirjutasin midagi. Koduste jaoks olen Pets. Sugulased kutsuvad mind Onu Petsiks. Ameerikas olles naeravad, et näe, seal on sinu poed, mis sa ei käi nendes. Kui keegi arvab, et kedagi on lihtne iseloomustada, siis katsugu seda teha oma koduloomaga. Koer ei ole ainult laiskvorst, kui päeval magab. Samas võib sama koer olla pööraselt uudishimulik. Koerte kurjuse astmeid on ka erinevaid. Ei saa ka loomi üheselt iseloomustada.
Aga kuidas siis inimesed pastoreid kutsuvad. Olen kuulnud ka nende kohta hüüdnimesid. Kes on ehitaja. Kes on Töinaja, Keda kutsutakse Administraatoriks. Üht kutsuti Niiditõmbajaks. Ükt Haapsalu pastorit kutsuti Turistiks. Tean ühte ka, keda kutsuti “Söögipalvetajaks”. Sest ta oli parajalt paks ja talle meeldis pikki söögipalveid pidada. Ühte kutsuti Diplomeediks. Mitte diplomaadiks. Ühte pastorit kutsuti
Keemikuks. Sest ta oli keemia lõpetanud ja kasutas oma jutluses palju näiteid keemiast.
Muidugi oleks hea, kui inimene teaks ise, kes ta on. Paljud seostavad ennast ametiga. Kes on keevitaja, see saab endale selle nime külge. Toruluksepi on torujüri. Plekksepp on pleku. Korstapühkija saab ka oma nime tööga kaasa. Talupidaja on talumees. Tuletõrjuja on pritsimees. Muusik on ka muusik. Kunstsniku amet jääb ja ka külge. Arstile jääb nimi külge, olgu ta siis doktor või perearst. Ma arvan küll, et kui arst on ka kalamees, siis ika kutsutakse teda arstiks. Religioossed tiitlid jäävad külge ka. Näe, kirikuõpetaja tuleb või papp tuleb.
Kunagi läksin ühele kirikuõpetajale külla. Eriti asja ei olnud, niisama juttu ajama. Tema keevitas parasjagu autot. Nägu must ja tahmane. Tuleb naabrimees, kaks rajajuppi käes. “Kuule, ole nii hea ja keevita nad kokku.”
Mu tuttav kirikuõpetaja vastab: “Kurat, ma ei ole sibi, ma olen vaimulik”. Nii see on tihtipeale. Me näeme välja teistmoodi, kui me ise endast peame. Tore on ju, kui me arvame, et suurim identiteet meie jaoks on olla Jumala laps, või Jeesuse jünger. Aga teiste jaoks oleme ikka kas Sibi või Turist.