Prisma eskalaator August 19, 2009

Mustamäel on pood Prisma. Kunagi oli Rocca al Mares suur turg. Kõike müüüdi seal. Autosid ja igasugu nänni. Räägiti et tanke ja muid relvi ka. Mina käsin seal põhiliselt valuutat vahetamas. Valuutavahetajaid oli seal palju. Aga mõni mees oli eriti usaldusväärsem, Ei vahetanud ei pangad ja rahavahetusfirmasid ka ei olnud veel sel ajal. Äkki tekkis Kadaka aiandisse uus suur turg. Ja mereäärne suri vaikselt välja. Kadaka turul hakati müüma nüüd kõike võimalikku. Mida vähegi keegi sai kuskilt, olgu need vanad pliidid, autokummid, külmkapid, kõike sai osta ja müüa Kadaka turult. Isegi bussid pandi Kadaka turu vahele samamast käima. Siis ehitati Kadaka turu asemel kaasaegne kaubanduskeskus. Igav ja tüütu, nagu nad kõikjal maailmas on. Seal territooriumil ongi Prisma. Prisma all aga on suur parkla. Talvel näiteks saab seal autot sulatada jääst.
Kui nüüd vahest Prismasse lähen, siis pargin ikka auto sinna alla. Uhke tunne on tihti üksinda parkida suures parklas. Seal on ka eskalaator. Saab üles ja alla sõita. Miks ma seda juttu kirjutan. Nimelt on eskalaatori seintel plakatid kus on sõnumid:
Sa vajad meelelahutust
Sa vajad Ilu
Sa vajad mõnu
Sa vajad armastust
Sa vajad hoolit
Sa vajad üllatust
Sa vajad suhtlust
Sa vajad põnevust
Sa vajad adneraliini
Sa vajad kontrasti
Võib olla on midagi veel, aga rohkem ei tule meelde. Hea et isegi nii palju meeles püsis.

Aga miskipärast arvatakse, et inimene vajab toitu ja riiet. Siin põhjas ka eluaset. Enamus inimesi arvavad, et inimene vajab ka raha. Ja seda alati napib.
Aga kui ühel plakatil pilk peatub, siis mõtlen, et inimene vajab tõesti kontrasti. Lisaks toidule, rahale, voodile.
Kirikus räägitakse et inimne vajab kõige rohkem Jumalat.
Prismas seda ei arvata.

Kõige parem päev elus. August 18, 2009

Olin suvel ühel palaval-palaval päeval Soomes. Nimelt oli minu ristilapsel leeri lõpetamine ja pidulik kogudusse vastuvõtmise protsess. Nimetan seda sellepärast nii, et kes sellest ladinakeelsest nimest ikka aru saab. Seal oli pidulik värk ja kõneleja mitu korda toonitas, et see on nende leerilaste kõige tähtsam päev elus. Peaks jääma kõige paremaks päevaks elus. Sai läbi ja pärast kohvi ajal hakkasin ma soome tuttavatel küsima, mis on nende elus kõige tähtsam ja parem päev olnud. Ja jäingi küsima. Nüüd olen ma väga paljudelt seda küsinud. Ega keegi ei oskagi seda kohe vastata. Mõni on mõelnud kaua ja mõne päeva pärast midagi vastanud. Enamus aga jäävad vastuse võlgu.
Muidugi on küsimus vale. Elus ei ole päev üksi. Iga oluline päev on mingi eelneva perioodi lõpp. Kooli lõpupidule eelneb ju terve kooliaeg. Laulatusele eelneb pikk tutvumisperiood. Laste sünnile eelneb ju lapsekandmise pikk periood. Ega neid variante ju palju ei olegi, mis inimestele tähtsad ja head päevad on.
Üks soomlane aga küsis, mis minule on olnud hea päev. Lasksin peas tuhandeid päevi läbi ja tuli meelde üks. Sellest kirjutangi.
Oli see vast 30 aastat tagasi. Olin ülikooli suvisel praktikal olnud Kamtsatkal. Kooli aga ei tahtnud kuidagi minna ja pikendasin oma komandeeringut veel kuni Oktoobri kuuni. Jõudsin oma rännakuga Vladivostokki. Seal läksin sadamasse. Uuursin kuhu lähevad laevad Vladivostoki ümbruses. Leidsin, et kord päevas läheb laev Reinikese saarele. Vaatasin kaardi pealt ka kus see on. Keset ookeani väike saar. Hommikul siis laeva peale. Minu võltitud piiristsooni luba läks ilusti läbi ja nii olingi nelja tunni sõidu järel Reinikese saarel. Mõtlesin, et paras on päevaga teha saarele tiir peale. Hakkasin mere äärest aga astuma. Ilusad kõrged kaljud olid ranna kohal ja kena liivane rand. Aga oma rumalusest ei olnud arvestanud, et ookeanil on tõus ja mõõn. Äkki vaatangi, et edasi minna ei ole kuhugi. Murdlained peksavad kaljude vastu. Vaatan, kas ei saa tagasi minna, ei saa, seal peksavad ka murdlained vastu kaljusid. Vaatan üles – kolmsada meetrit püstloodis kaljusid. Mõtlen, et äkki suudan mõne kaljunuki otsa ronida, pean tõusu aja vastu. Aga tõus on kuus tundi. Ega muud ei jäänudki üle, kui hakata mööda kaljusid üles ronima. Hirmus oli alla vaadata. Lained murravad vastu kaljusid. Aga tõus läheb ikka püstiloodis kaljudest üles. Kui palju kaotasin jalge alt pinda, kui palju ronisin mingit lõhe mööda üles. Sain peaaegu üles välja, kui jäin ühe käe peale rippuma. Seljakott seljas. Ja kui ma üles sain, oi küll ma olin tänulik ja õnnelik. Arvan siiamaani, et see oli minul üks parimaid päevi elus. Eks neid häid päevi on rohkemgi. Kus lugu algab ja lõpeb samal päeval.
Aga muidu, tõsi ta on et halvad asjad tulevad rohkem meelde. Aga halvad asjad just ongi lühikese perioodi tulemus. Häid asju aga ehitatakse pikkamööda.
Aga tore ju on, kui vahest ka mõni hea päev tuleb vahele.

mäed, kui helge mälestus August 15, 2009

Tore aeg on. Kõik käevad kusagil. Kõigil on fotoparaat. Pilte tehakse igalt poolt. Aga kui valmis on ja mälukaardiga ühele poole saad, ei ole äkki nende piltidega midagi teha. Keegi pole neist huvitatud. Pole nagu kuhugi ega kellegi nädata. Aga mälestusi saab ka ainult endale hoida. Eks need pildidki pole midagi muud, kui mälestusekillud enda jaoks.
Mägedes sai käidud. Sooja ka sai. Kas jätkub seda emotsiooni aastaks, ei tea. Võib-olla läheb paar kuud ja hing kisub jälle ära siit. Eks seda ei tea. Aga tore oli kuulda mägede koskede häält, ööbida mägijõe kaldal. Teha lõket ja keeta matkasööki. Lebada alpiaasadel ja tunda rõõmu, et pole ühtki putukat kiusamas. See oli võrratu.
Nüüd aga on ees jälle sügis ja talv. Siis saab jälle kevadet oodata.
Järgmisel aastal lähen kindlast jälle mägedesse. Kolmekesi oli ka tore. Aga kuuekesi oleks toredam.
Eks siis näe, mis olukord on.