mäed, kui helge mälestus

Tore aeg on. Kõik käevad kusagil. Kõigil on fotoparaat. Pilte tehakse igalt poolt. Aga kui valmis on ja mälukaardiga ühele poole saad, ei ole äkki nende piltidega midagi teha. Keegi pole neist huvitatud. Pole nagu kuhugi ega kellegi nädata. Aga mälestusi saab ka ainult endale hoida. Eks need pildidki pole midagi muud, kui mälestusekillud enda jaoks.
Mägedes sai käidud. Sooja ka sai. Kas jätkub seda emotsiooni aastaks, ei tea. Võib-olla läheb paar kuud ja hing kisub jälle ära siit. Eks seda ei tea. Aga tore oli kuulda mägede koskede häält, ööbida mägijõe kaldal. Teha lõket ja keeta matkasööki. Lebada alpiaasadel ja tunda rõõmu, et pole ühtki putukat kiusamas. See oli võrratu.
Nüüd aga on ees jälle sügis ja talv. Siis saab jälle kevadet oodata.
Järgmisel aastal lähen kindlast jälle mägedesse. Kolmekesi oli ka tore. Aga kuuekesi oleks toredam.
Eks siis näe, mis olukord on.