Aasta lõapus ikka küsime, mis see aasta meile tõi, mida mäletame aastast. Mis olid ikka need eredamad momendid. Veebruar aga on selline kuu, millest midagi ei mäleta. Kes see seda jääd ja lund ikka mäletada tahab. Täna paistis päike, paistis kohe kolmandas vältes, Lume sulatas paar vihmast päeva ja käisin õues, olidki kevadlilledel lehed välja tulnud. Kevad ju paari kuu kaugusel. Muidugi on maid, kus kevad juba alanud on. Tore ju.
Mida siis teha selleaastasel paastuajal, et see meelde jääks. Muidugi oleks tark kuhugi reisile minna. Seda mäletatakse kaua.
Kunagi sai ju suusamatkadel käidud. Suusamatkad olid toredad. Nühi aga kahte lauda vastu maad ja maga ebatasasel pinnal ja ole pesemata paar nädalat. Aga miskipärast on head mälestused. Nädal aega ronid mäkke, ja ühe päevaga sõidad alla. Kui palju läbielamisi, kui palju mälestusi. Ainult pilte suusamatkadest nagu ei taha vaadata. Külm hakkab.
Aga üks kord, Kesk-Uraalides oli nii. Ööbima juhtusime ühe mägionni juurde. Aga seal oli ees juba 3 vene gruppi, meie kuidagi sinna ei mahtunud. Õhtul aga olime kõik onnis koos ja rääkisime jutte.
Öö oli väga külm. Alla 30-ne. Siis lumi krudiseb hirmsalt kui käid. Kilomeetrite kaugusele on kuulda kui keegi liigub. Meie magasime 100 m eemal onnist, telgis. Eks telgis oli ju ebamugav, aga kui telgiahju kütad, siis väga külm seal ei ole. Hommikusööki pidin seekord mina tegema. Teen suure lõkke üles ja jään ootama, et keegi vene gruppidest läheks alla jõe äärde ja raiuks külmunud jääaugu lahti. Sellega on see häda, et kui kirvega raiud, siis kui läbi jää saad, siis saad sahmaka vett vastu vahtimist, pritsib välja. Mina aga näen lõkke äärest seda rada ja onni. Siis näen ja kuulen (kriuksub ju) et keegi läheb alla jõue äärde. Läheb natuke aega mööda ja hirmsa kiirusega tuleb see kogu ruttu onni tagasi. Siis algab onnis suur sagimine ja kolm vene gruppi panevad pimedas minema. Ma ei saa millestki aru. Tegelikult veel kaks tundi pimedat aega. Hommikusöök ju jäi neil ka söömata. Kehitan õlgu, võtan kirve ja lähen jõe äärde.
Auku pole keegi lahti raiunud. Raiun lahti, saan märjaks, aga saan oma vee kätte.Miks vett vaja on. Lumest saaks ka ju vett. Aga viie ämbri lume kohta saab pool ämbrit vett. Kui lõkke kohal soendad, siis võtab see lumevesi suits
umaitse külge.
Läks mitu päeva mööda, sattusime siis jälle ühe suurma onni juurde, kus samad grupid jälle ees olid. Siis nad rääkisid seda, miks nad seal pimedas minema panid.
Tüdruk, kes pidi hommikusööki tegema, läks jõe äärde vaatama, kas jääauk oli ööga kinni külmunud. Oli. Mõtles, et kutsub mõne Ivani, kes lahti raiub. Vaatab onni poole üles ja näeb, et keegi tulebki mäest alla. Aga äkki hakkab imelik. Tuleb, aga lumi ei kriuksu. Tähevalge öö ja pole päris pime. Tuleb ja jääb 5 m kaugusel seisma. Vaatab tüdruku poole. Riides oli nagu ikka matkaja aga nägu ei olnud, kapuutsi sees oli nagu tühi auk. Tüdruk on nii hirmunud, et saa piuksugi suust. Siis pöörab see kuju ümber ja läheb sama vaikselt mäest üles ja kaob metsa. Tüdrukul hakkavad jalad tööle ja jookseb onni. Räägib oma lugu teistele matkajatele ja siis ehmuvat kõik. Must Alpinist tule neile külla. Asjad ruttu kokku ja minema sellest kohast.
Küsisid siis minult, et nad nägid, et tegin eemal lõket, kas mina kedagi ei näinud siis. Ütlesin, et terve hommik nägin ainult tüdrukut.
Vot selline lugu veebruarist.
Heietusi kitsalt rajalt 