suvekuumus June 11, 2018

Neli aastaaega meeldib paljudele. Sel aastal jäi kevad ära. Pärast talve tuli kohe suvi. Supersoe mai. Töösõidud viivad mind Saksamaale. Swatzwaldi mägedesse. Seal on sel aastal väga soe. Ikka üle 30 kraadi. Kõige soojem on õhtul kella 6 ajal. Mitte keskpäeval. Minu töö lõpebki peale viit. Saksa firmad lõpetavad kauba vastuvõtmise kella kolme ajal. Hea on, kui saab veel järgmise firma juurde sõita ja on kõik. Siis ongi päeva kõige kuumem periood. Ma talun muidu kuuma hästi. Aga auto mootor on ju veel ka soe ja mootor on üldse kabiini all ju. Aknad ja uksed lahti, aga ikka on palav. Muidugi on autos konditsioneer. Saab kabiini täiesti külmaks teha. Aga seda seni, kuni mootor käib. Aga kes see ikka käiab seda seisu ajal.
Ja kui mootori seisma jätad, siis on 90 kraadine ahi sinu istme all. Lihtsam on mootrit mitte käivitada.
Kella 12 õhtul on temperatuur 25 kraadi. Hommikul 22 kraadi. Igal aastal pole saksamaa sugugi nii saun, kui sel aastal. Eestis pole ka nii vihmavaest kevaded tükk aega olnud. Aga aastad pole vennad ja küll suvel külmetada ka jõuab.
Kuumusega harjub ära. Ainult mõjub inimestele kuidagi uinutavalt. Hästi palju avariisid on palava ilmaga. Kuigi enamus autodest on ju konditsioneerid sees.
Aasadel õitsevad ju kõik suvelilled. Õitseb ju ka meie rahvuslill. Mis siis muud teha, kui ainult seda sooja nautida. Sai ju seda mitu kuud oodatud.

haiglas June 11, 2018

Olen oma elus olnd kolm korda haiglas. Esimest korda sattusin haiglasse songaga. Tõstsime koos nelja mehega hauakivi. Üks meist libises ja kogu raskus vajus minu peale. Ega maha visata ju ka ei saa, aga tulemuseks oli song. Sel ajal olid veel jaoskonnaarstid. Läksin siis jaoskonnaarsti juurde, tema soovitas teha viinakompressi. Aga nii palju jagan minagi meditsiinist, et ainult operatsiooniga ravib seda. Tutvusega sain siis haiglasse sisse. Kummaline tunne oli. Terve mehena läksin operatsioonilauale, täiesti liikumisvõimetuna tulin sealt palatisse. Või toodi. Nädal aega kosusin.
Teinekord sattusin haiglasse veremürgitusega. Kiirabi viis kodust minema, kui palavik oli 42 ja krambid olid.
Kolm päeva vahetasid ja puhastasid minu verd. Oli täiesti kõik ükskõik, kas elad või sured. Aga kui vähegi parem hakkas, tuli ka eluisu tagasi.
Nüüd on käes kolmas kord. Plaaniline op. Kuna mind oli tabanud raskekujuline hüpertoonia ja suur vedelikuvahetus, siis saadeti mind haiglasse uuringutele. Nädalakese siis uurisid ja puurisid mis viga. Leidsid, et on vasaku neerupealse mingi kasvaja. Panid kirja operatsiooni aja.
Jälle oli sama tunne, kui esimene kord. Ega vererõhku ju ei tunne. Kaaliumi puudust ka ei tunne. Aga kui on võimalik asi korda saada, siis miks mitte. Läksin siis kokkulepitud ajal haigla. Tervis ju päris hea. Üks päev läks proovideks. Järgmisel päeval tuli lõunapaiku op. Anti spets riided ja valged sukad pidi jalga tõmbama.
Mask näo ette ja pilt taskusse. Kui pilt ette tuli, oli operatsioon tehtud, neli kanüüli (kaks veeni ja kaks arteritesse). Edasi intensiivpalatisse kosuma. Aparaadid ja tilgutid, tilgutid ja aparaadid. Pidev jälgimine ja kontroll. Aga aparaadid võeti küljest varsti ära. Vahest mõõdeti vererõhku, sain mingid tabletid. Intensiivist siis välja ei saanudki. Saadeti koju.
Kodus on muidugi hea olla. Istud ja loed rahus raamatuid. Vaatad televiisorist järelvaatamisel igasuguseid saateid mida iganes vaadata tahad. Süüa teha pole vaja, sest midagi süüa ei taha. Küll kodus kuidagi paraned.
Koju sain neljapäeval. Aga minu hea sõber tahtis mind üllatada ja külla haiglasse tulla. Tema tuleb mind otsima pühapäeval, kui ma juba olen üle kolma päeva kodus olnud. Ta arvab, et teab õieti, et olen uroloogias. Läheb sinna õdede valvelauda ja küsib, mis palatis ma olen. Neiud ei tea. Aga siis tuleb ühele meelde, et jaa, tema sai insuldi ja viidi üle neuroloogiaosakonda. Läheb siis paar korrust kõrgemale ja küsib sealt. Seal küsitakse, kas ta on sugulane. Ei, vastab ta, lihtsalt sõber. Nemad aga mingit informatsiooni ei anna.
Nii jäi tal mind leidmata. Loll lugu.

Kevade June 11, 2018

Varsti algab kalendris kevade. Euroopas teede ääres nartsissid õitsevad. Ilmselt on muutunud umbrohuks. Roht on küll roheline, aga miskipärast puud veel mõtlevad hiirekõrvade peale. Eestis aga on talv. Ootad küll kevdet, mõtled ikka, et võiks varajane kevad tulla. Mälus on ju küll ja küll neid aastaid, kus aprilli algul on oma 20 kraadi päeval sooja olnud. Tean seda sellepärast, et sel ajal on mul sünnipäev.
Kui olid vene okupatsiooniaastad, siis käisime ikka kevadet otsima. Ostsime rongipiletid ja sõitsime lõuna poole. Volgamaal algas juba kevade. Loksudes rongiga lõuna poole, tuli kevadet ikka rohkem ja rohkem. Puud hakkasid õitsema ja temperatuur aga tõusis ja tõusis. Kui jõudsime Kesk-Aasiasse, siis seal oli juba suur suvi oma 30 kraadise kuumaga. Kolm nädalat ikka sai seal aega kulutatud, kas kõrbes või kuskil mägedes. Parvetasime mööda jõgesid ja ronisime üle barhaanide. Tore oli, sai ju siis suve ka pikemaks. Kui koju saime, oli siin ka juba soe.
Nüüd on võimalus ükskõik kuhu minna. Tundub, et Sahaara on ka siinsamas. Mäletan, et kui Sahaaras ööbisime, siis oli seal päris soe öösel. Aga kõige rohkem mis mind üllatas, oli see, et kaevudes, oli vesi ainud meetri sügavusel. Kui see igal pool Sahaaras nii on, siis pole ju mingit veeprobleemi seal. Mis see labidaga siis paar meetrit liiva visata on. Poole tunni töö.

igavus June 11, 2018

Kui juttu teha igavusest, siis kõigile tuleb meelde tunne. On igav olla. On ju igavaid raamatuid, on igavaid filme, on ka lõpuks igavaid inimesi. Aga ikka kui öeldakse igav, siis mõeldakse ikka seda et pole midagi teha, teha nagu olekski aga ei viitsi. Ei viitsi raamatuid lugeda, kuigi on ju palju raamatuid, mida pole lugenud.
Muidugi on olukordi, kus oled närviline, ootad midagi, kuidagi ei saa lugeda. Ikka läheb mõte selle peale, mida ootad, kuigi nagu teha ise ei saa midagi, et asjad edasi läheksid. Ja siis on minutid nii pikad ja pikad.
Euroopas on liiklusummikud. Istud ja ootad. Vaatad, et aeg nagu jääb seisma, nagu liikluski. Mida teha, kui liiklusummikusse satud. Raamatut lugeda ei saa, pead ju jälgima mis toimub. Muud polegi teha, kui raadiot kuulata. Viimasel ajal olen leidnud, et liiklusummikus istudes on väga hea võõrkeelseid sõnu õppida. Räägitakse küll, et on vaja 2000 sõna, et keelest aru saada. Et kõigest aru saada, on vaja 10 000 sõna. Muidugi kultuuriinimesel oleks vaja 50 000 sõna. Aga mõned sõnad tulevad ise juurde. Mõnda keelt ei pea nagu üldse õppima. Nagu mõni saab soome keele lihtsalt rääkides selgeks. Mul on saksa keelega sama jama. Seda keelt nagu ei taha õppida. Aga külge on midagi jäänud. Kui raadiot kuulad, saad enamvähem aru.
Igavus on ka erinev. Kui lastel on igav, siis nad leiutavad midagi uut, mõne uue mängu. Mäletan, et kunagi hääletasime grupiga Kesk-Aasias. Kuna liiklus oli hõre, tuli valida esimene auto, mis peale võtab. Ronisime siis kõik suurde plekist autokasti, kus ei olnud ühtegi akent. Sõit kestis üle nelja tunni. Mida me siis seal pimedas tegime. Üks tore matkakaaslane pani ette mängu, et igaüks peab kindla algustähega sõna välja mõtlema ja seda teistele defineerima hakkama, nii et kohe aru ei saaks, mis sõna see on. Kes esimesena ära arvab, saab endale punkti kirja. Neli tundi autokastis läks nagu lennates. Ei mingit igavust.
Rootsit mööda A4 sõites on surmigav. Midagi seal ei toimi. Korralik tee jne jne. Siis mõtlesime mängu, et igaüks pakub palju järgmise sildi peal on kilomeetreid Stockholmi. Kes täpselt arvab, saab kolm punkti, kes ühega mööda paneb saab kaks punkti ja kes kahega mööda paneb, saab punkti. Kogu tee siis ootasime neid kilomeetritahvleid ja tee läks lõbusalt.
Ei ole nii, et kõik teed on huvitavad. Kõik olukorrad pakuvad pinget. Mõni on ikka täiesti igav tee. Vahest on mingi ootamine nii pikk ja tüütu ning igav. Alati ei leiagi tegevust, tuleb lihtsalt üle elada. Ka igavuse üleelamine on anne. Mõni oskab seda kohe hiilgavalt.

Rohelised lehed. June 11, 2018

Panen silmad kinni, puud on veel raagus. Teen lahti, hiirekõrvad. Läheb natuke veel ja lehed. Siis on värske roheline. Ühtegi auku veel pole. Siis on küps ja väsinud roheline. Siis hakkavad lehed kollaseks minema. Kaua kukuvad küljest. Mitte nii ruttu kui lehed tulevad. Ikka üks ja teine. Siis mõned peavad veel kaua puul vastu, aga lõpuks lähevad nemadki. Ei jää ükski leht talveks. Ja kui jääksi, mis kasu sellest kevadel oleks. Kevadel peavad ikka uued lehed tulema. Mina pole veel aru saanud, kuidas inimesed ikka aastaid arvestasid. Enne kui tuli heliotsentriline maailmakord. Loomulikult saab aastaaegade järgi võtta, et mitu kevadet oled vastu pidanud. Igal pool pole aastaaegu. Kuidas nemad siis aastaid arvestasid. Mõnel on mussoon, aga kui mitu korda aastas on mussoon. Kindlasti aitaks doktor google ka siin. Või “helistamine sõbrale”. Aga tänapäeval on kalendrid ja seal on kõik kirjas.

piirikaubanduse silmakirjaliikus June 11, 2018

Sõidan kord nädalas Iklast läbi. Viinapoodide ees on autosid nagu murdu. Lätis on alkohol poole odavam. Muidugi on odavamad nii kütus kui ka ehitusmaterjalid. Aga keegi sellest ei räägi. Norrast Rootsi minnes on iga piiripuhkti juurde ehitatud suured alkoholipoed. Eks sealgi on palju autosid. Kui laevaga tuled Rootsist või Soomest Travemündesse, siis Travemünde sadamas on üks Saksamaa suurimaid alkoholipoode. Iga pudeli juures on silt, palju see maksab Rootsis, kui odavalt saab ikka sama asja poest. Aga 300 m eemal on tavalised linnapoed, kus pudel maksab paar eurot veel vähem.
Kui sõidad Prantsusmaalt Hispaaniasse, siis seal ühes piiripunktis on kohe suured kraanid, kust saab oma taarasse odavamat veini osta. Aga kui sõita üle Püreneede Andorrasse, siis alles leiad, kui odav võib olla alkohol.
Aga ega siis pole alkohol ainus piirikaubanduse vili. Kui sõidad Luxemburgi, siis on iga saja meetri taga bensiinijaam. Eks ole teada, et Luxemburgis on euroopa odavaim kütus. Aga ega seal ainult kütus pole odavaim. Ka sigaretid on. Mõne tee ääres on iga saja meetri peal tubakamüügi kioskid. Ka bensiinijaamades annab tubakakaubandus olulise käibe.
Saksamaal Franfurt Oderi ja Poola linna Slubice piiril on ka suured tubakakioskid. Nii et piirikaubandus on igal pool maailmas ja euroopas. Midagi selles pole erilist ja keegi sellest eriti kisa ei tõsta.
Aastakümneid on Soomlased meilt odavat alkoholi ostnud. Miljonite eest. Oleme sellest rõõmustanud. See on riigile suurt sissetulekut andnud. Oleme kadetsenud Soomlasi, et seal on elu parem ja palgad suuremad. Samas aga oleme uhked, et elama lätlastest paremini. Aga kui Läti saab meie riigilt üle 100 milj maksuraha, siis tõusevad paljud tagajalgadele. Soome puhul ei piiksunud keegi. See on ju silmakirjalik. Kui Soome vahet sõitsin, siis tuli tihti Soomest tehasest terve rekka õlut tuua. Õlu ei tulnud Eesti turule, vaid ostja oli Tallink ja kaup jäi nende tollilattu. Sealt laevadele ja soomlaste kärudesse. Kõik pidasid seda normaalseks. Iga maksuralli on suur muster, mis kujuneb välja pika aja jooksul. Küll Soomlased veel ostavad Eestist ja Lätisse minnakse veel aastaid.