sõnumitoojad ja muud November 29, 2008

Mõtlen mitu päeva sõnumitoojate ja teiste tegelaste peale. Olen neid lugenud ja vaadanud. Tuletanud hulgana meelde. Kõige suuremaks sõnumitoojaks peab ennast Muhamed.   Võib-olla on tal õigus.  Olen kaks korda Koraani kaanest kaaneni läbi lugenud. Minuni ei ole sõnum kohale jõudnud. Olen lugenud kõiki prohveteid (kes ongi sõnumitoojad), mida kätte ole suutnud saada. No ei saa aru nende sõnumintest.

Seega on viga minus,  mõten praegu. Kõigil võib olla õigus.  Kõigi võivadki sõnumid olla. Miks peaks nad valetama.    Aga võib olla on ka minul õigus,  et piisab, mis maailmas on. Universumist, loodusest, mikrokosmoses, fraktaalkujunditest jne jne.   Sõnum tuleb nii kunistist, muusikast, igapäevasest elust. Milleks ongi teksti vaja.

Aga mõnele vast siiski on.  Olgu siis õigus kõigil.  Olgu need väiksed templid Indias. Olgu stuupad budistlikes maades, olgu rahus moseed muslimi maades.  Olgu sünagoogid ja katedraalid.

Olgu rahu iga ühe südames. Sõnumita, või ilma.

Aga ega ma ei saa. Otsin ikka sõnumit.  Vaikselt.  Aga, kui leian, küll siis kirjutan.

sõnumid November 27, 2008

Mõtlen kogu aeg mis sõnumit tahtis Jumal ikka inimkonnale öelda. Hästi, võtame Piibli aluseks.

Vana Testament. Jumal valis ühe rahva, semiidi hõimu. Prohvetid pidid edastam sõnumi. Mis oli nende sõnum. Kartke Jumalat, monoteistlik lähenemine, keelud-käsud olid juba ammu enne judaismi teket olemas. Templid ja ohvikivid ka. Piiblis on neid lihtsalt korratud ja rõhutatud. Aga selge see, et kui võtta aluseks Piibel, siis pidi olema  sõnum, mida sõnumitoojad edasi püüdsid anda. Mõtlen ja mõtlen, aga sõnumist aru ei saa. Mis oli ikka siis see sõnum. Aga ok. Sõnumist ei saa aru, aga vaatame tulemust. Mida kuulis siis Juudi rahvas. Missugust sõnumit ta kuulis. Kuulis 10 käsku. Kuidagi kirja oskasid aga panna 13. Mina loen ja nummerdan, aga 10-t ei saa kuidagi.  Siis veel üle 600 muu käsu. Mida aga minu silmad näevad. Mustad mantlid,laia äärega kaabu,  palmitsetud patsike kõrva ääres. Kindel kosher toit, inimeste ümberlõikamine. Veidrad kombed veel lisaks. Siis veel see rahategemise oskus. Piibli järgi aga inimene Jumalast aru ei saanud.
Piibli järgi Jumalal kohe ei jäänud muud teha, et inimesele midagi kohale jõuaks, kui oma Poeg kohale saata, kes otse teeks selgeks mida Jumal ikka tahab. Eks me tea, mida Jeesus rääkis. See on kirjast neljas evangeeliumis ja apogrüügilises “Jeesuse sõnades”. Rääkis mis ta rääkis. Tegi mis tegi. Aga mida inimesed aru said. Idas kummardatakse pilte, koogutatakse pühalikult toanurka. Lõunas krõbistatakse näpu vahel mingeid kuulikesi ja pühakodades käib mingi pingviiniparaad. Läänes karjutakse nii kuidas jaksatakse, hüpatakse ja tehakse muid veidrusi. Põhjas käivad mustas pikas kitlis  mehed surnumatjate nägudega ringi.
Kas sõnumist, mida Jumal Jeesuse kaudu edasi anda soovis, on siis tõesti nii keeruline aru saada.
Mul tekkis hiljuti mõte, et kellele siis Jumal sõnumi saatis. Kas vanas testamendis iisraeli rahvale, uues testamendis kogudsele. Või kogu maailmale tervikuna, või ainult üksikisikule. Aga äkki kõigile korraga. Nii minule, teistele, kogudusele, rahvale ja maailmale.
Aga tee või tina, sõnumist pole aru saadud. Kui oleks, ei tehtaks selliseid veidrusi. Kui mina oleks aru saanud, ei teeks ka selliseid veidrusi. Kui sõnumist oleks keskajal aru saadud, poleks nõiajahte, inkvisatsiooni, ristisõdasid.
Eks tuleb siis raske tee ette võtta ja üritada sellest aru saada, mida Jumal on tahtnud nii minule, kogudusele kui ka rahvale seletada.

Eks alati tuleb esile neid, kes just teavad, mis on sõnum. Neid sõnumikuulutajaid ju ikka jagub.
Nii et polegi karta, et mina selleks hakkan.

Minule aga on sõmum lumehelves, lume all olevad puud ja voolavad veed.  Kõrguvad mäed ja vulisevad jõed.

Aga kui lugesin raamatust sõnumit, et peate roosipärga lugema hakkama, siis kuidagi ma sellest küll aru ei saa.

lumine liug November 25, 2008

Eile käisin kelgutamas.  Mitte keegi polnud veel enne mind nõlvast alla lasknud.  Lund lendas ja lendas. Sakslane, kes peale mind sõitis, ütles, et näen välja nagu Santa Claus.

Londonis, nagu ikka, käisin viimane kord kõige suurema varga taskus kolamas.  Lubavad tasuta sorida. Nimelt Briti Muuseumis.  Mällu jäi sealt 10 000 aastat vana kaunistatud nooleots.    Vot, ei mäleta, kas see oli vanim või on veel kuskil vanem kunstiteos.

Mõtlesin, et mis oleks see sõnum, mida inimesed jagasid kõige varem.   Kas oli see “oht”,  või oli see “appi”.  Või mingi: oi sa meeldid mulle.   Vaevalt, et need olid inimkonna esimesed sõnad, vaevalt oli see ka halleluuja.   Kõik need alla, eemale, ülesse, kaugele jms. sai mingi kriiksatuse või urahtusega ära lahendada. Või urinaga või nurrumisega.  Selleks ei ole sõnu vaja.   Ei ole ka sõnu vaja jumalustega suheldes. Vahid hardalt taeva poole või lihtsalt annad ohvreid.  Mis seal ikka rääkida.

Muide, paljude inimeste käitumine pole kogu ajaloo väitel muutunud. Ikka kraaksatused, urahtused, nurrumised, kiunumised ja kiljumised väljendavad kõike.  No mõelge lõbustuspargi peale.

Mis olukorras oli vaja hakata rääkima.   Kas jahimaade, või kalastuskohtade pärast.  Näe, mesilased tantsivad selle informatsiooni.  Inimesed ka tantsivad. Nüüd igal pühapäeval.   Ja kust kalale minna, või jahile, seda aitab reklaam.

Aga mis olukorras kehekeelest ei piisanud. Või häälitsustest. Mis häda oli rääkima hakata.

Mis olukorras tavalisest asjast ei piisanud, vaid tuli hakata asja kaunistama.   Oli see teistest erineda tahtmisest.  Või lihtsalt sellest, et nii on tore.

Tore, et inimene suudab enda ümber ilu luua.  Tore et suudab kaunistada. Tore, et jõuluajal, pimedal ajall läheb kõik valgeks.  Kõik läheb jõulusärasse.  Küünlaid süüdatakse, oksi sätitakse.  Tuled ja muud kaunistused.    Kümme tuhat aastat tagasi kaunistati ühte nooleotsa. Aga nüüd lüüakse kõik linnad jõuluehtesse.  Minule see küll meeldib.

Lumi, lumi, oh kui libe November 25, 2008

Kõik näitavad, kõik kirjutavad, kõik seletavad, kus teeolud on halvad. Kui hakatakse maakondi ette lugema, siis juba mõtlen, mida ei mainita. Soome keeles on sõna “keli” . Mina ei oska eesti keelde seda sõna kirjutada. Aga asi pole selles, et lund sajab. Asi on meie nelja või kuuetestrattases sõbras, mis sellise “keliga” harjunud ei ole. Aga mida teha, kui teed, mis suudad, aga ükskord ei liigu raudruun paigast. Kõik uudistekanalid räägivad ja räägivad lumeuputusest, aga keegi ei anna juhiseid, mida teha kui kohalt ei saa. Aga teha saab palju.

No räägin siis natuke, mida teha, kui kohalt ei saa. Kui teil on 60-ndate auto, siis pole probleem. Võtate auto tagant välja autovända. Kindalsti olete kõik autovänta näinud. Siis panete autovända pesasse ja käigu sisse. Nii viie minutiga väntate auto lumest välja.

Muidugi pole praegustel autodel autovänta, aga ideest saite vast kõik aru. Lumme jäämisel ei anna midagi juurde, kui veel rohkem ennast lumme kaevate. Ega autovändaga ei saa suurt kiirust arendada. Ikka vähehaaval ja aeglaselt. Aga oled lumes närvis ja annad gaasi.

Hästi, närvid läbi. Aga ikka saab abi. jalad meil kõigil. Tavaliselt on autol neli ratast. Kaks ees ja kaks taga. Iga ratta eest tuleb mägi ära koristada. Kordan veel. Nelja ratta eest tuleb mägi ära, kasvõi jalaga koristada. Ja siis tuleb aeglaselt nagu autovändaga kohalt minna.

Aga veel üks soovitus. Hästi, ei saa jalaga tööd teha. Aga igal autol käivad jalgealt automatid ära. Pöörake need tagurpidi ja pange esirataste alla. Oodake paar minutit, siis see tekstiiliosa ilusti sulab lume külge. Aga mõlema ratta ette peaks panema. On ju kaasaegsel auto kaks automatti äravõetavad. Vot ja siis tuleb vaikselt vaikselt kohalt minna. Mõelge, seal on tuhandekroonised matid. Neid ei saa naelkummidega puruks jahvatada.

Muidugi on läheduses veel puuoksi, kuuseoksi, mänioksi, lepa ja kaseoksi. Neid aga peab nats rohkem olema, Mida peenemad, seda paremad. Ja jälle soovitus. Sättige paika ja oodake paari minutit. Uskuge mind, lumi reageerib okstega. Ja jälle, autovända kiirusel liigutage ennast koha pealt.

Gravitatsiooni mõjust ma ei hakka teile kirjutamagi. Ikka auto saab liikuma rohkem mäest alla, kui mäest üles. ogu see allasõidu tee kasvõi kümme korda pikem.

Muidugi on hea, kui on kott graniidikilluga autos. Muidugi on hea, kui on inimesi, kes tõukavad. Aga tõsi on, et kui esisilla veoga autole istuvad paari inimest veel kapoti peale, on minek palju parem.

Oh neid võimalusi ise hädast välja tulla on palju palju rohkem, kogemusi ja fantaasiat ikka jagub.

Olen minagi oma fantaasiat ja kogemusi kasutanud, aga üks kord aastas suudan minagi nii ennast sisse sõita, et ainult traktor veab välja. Siis aga imestatakse, mis mul peas olnud on, et sinna kohta sõitnud olen.

ilma naljad November 24, 2008

Ei ole täna muid uudeseid, kui lumi. Ikka kui palju lund ja autod lumes. Ummikud ja kraavis autod. Minule meenus rekkamehe elu. Istud kuskil kinni. Terve maailm on uppi. Kaup ei liigu, kilomeetreid ei tule. Kaevad, topid lumekette alla ja kogu elu ja emotsioonid on selle kallal. Aga kui näed teist samas olukorras olnud inimest, siis keda see huvitab. Oled üks oma elamuste ja probleemidega.  Nagu tänane ilm ja lumi. Keda see huvitab, kuidas keegi lumes tundide viisi kinni on istunud, või kui liinibuss ootab 15 tundi väljatõmbamist. Oli jah, Daniel Viinalass, oma tuttava olemisega uudistest, aga sulab see lumi, ning keegi ei mäletagi sellist lumeuputust pikalt.

Aga ilmselt mäletan vähemalt mina kaua, et käisin täna kelgutamas. Tegin jälgi puutumata lumme ja käisin metsas. Ega 53 aastased tihti ei kelguta.

Kiirusemõõtjad November 20, 2008

Paneb ikka politseinike naiivsus muigama.  Uuritud on kui palju kiirusepiiraja piirkonnas kiirust ületavad ja korrutatakse ja saadakse eelarvesse tulemus.   Väismaal, ka Soomes on kiirusemõõtjad juba vana asi. Ka saksamaal.  Kõik sõidavad nii 90 km piiranguga 110 -ga. Ei ta kusagil, vast peale ida-saksa, kus õige kiirusega sõidetakse.  Siis aga kõik panevad järsku pidurit. Selge kiirusemõõtja. Kui maanteeamet paneb Tartu maanteele 16 kiirusemõõtjat. Siis tuleb lihtsalt 16 korda sel teel pidurdada. Mijonid näevad riigiisad samapalju kui surnud eesli kõrvu.

Olen taksojuht.  Ajutiselt, arvan.  Eks ole oma süü ka, et paremat töökohta pole. Uhkus, või miski muu, ei luba üle tee naabri käest minna küsima, kas rekkajuhiks saab.  Aga, olgu, taksojuhte on ka vaja.   Aga kiirusemõõtjatest on iga taksojuhi kohustus teistele teatada. Kuidas aga teatakse.  Mõni ülteb, et Sõle tänaval on libe.  Mõni ütleb, et Kopli tänaval on takistused teel.  Mõni midagi muud. Keegi ei ütle, et poltsei mõõdab kiirust.  Aga alati on kõik teada.   Siis veel toimib taksojuhi vaist.  Olen minagi mitu korda lihtsalt võtnud kiiruse alla.   Ja näe, kaabakad passivad tee ääres.

Kord kaugelt tulles, ei põlenud mu autol numbrituled. Seletasin küll, et tuhandeid km-d on seljataga ja ma ei hakka ju kogu aeg vaatama, kas põlevad. Eesti Politsei aga tahtis 3000 krooni. Riigikassasse.  Nüüd aga on mul takso, mil vasak lähituli ei tööta ja tagant numbrituled ei põle, sada nähtavat häda veel. Iga päev sõidan kümnetest põõsas kükitavatest politseinikest mööda.  Nemad aga jahivad oma arvutitega, kas saaks ikka mõne lubadeta sõitja kinni, või mõne kiirusületajale väänata.     Kord sõitsin ilma numbriteta väikebussiga Tallinnast Tartu ja tagasi.   Viies kohas olid politseinikud tee peal ees.  Aga neid huvitas ainult kas saaks kiiruseületajaid karistada.  Numbrita autot nagu nad ei näinudki.

Minu meelest on see mõttetu investeering.  Ei ole mingi probleem kasvõi 20 korda Tallinn- Tartu teel piduradad kiirus 90-seks.

Soovitan aga kõigil autoga sõitjatel üht.  Hankige korraks kuskil GPS seade ja uurige välja oma auto tegelik kiirus.  Siis teate ka mida peab spido naitama, kui vaja sõita kiirusemõõtja mõõtmispiirkonnas.

Aga politseile ja valitsusele jõudu, tulleveskitega võitlemises.

kevadine lugu November 20, 2008

Leidsin oma arvutis kirjutatud faile vaadates loo võilillest, mille kevadel bussis kirjutasin. Kui aias lumesadu vaatan, tundus nii tore see lugu üles riputada. Mis siis, et on kõige pimedam aeg. Mis siis, kui käies saavad jalad märjaks. Aga varsti tuleb ju kevad.

Võilill
Vaatan bussisõidul aknast välja. Terve põld on võililli täis. Eile aga enne vihma nägin, kuidas üks kena vanaproua nägi kurja vaeva, et kõik võililled ära hävitada.
Eks me tea, miks võilill halb on. Muru hävitab ära. Aga kui loodust vaadata, siis  tundub küll, et kõik taimed on egoistid. Isegi need, kes alandlikult teiste najal kasvavad. Väädid ja liaanid ja  seened.  Eks kõiki huvitab ainult enda asi
Eile aga nägin kutsikat, kes tundis igast liikumisest rõõmu. Kutsikas ei ole egoist.  Ikka tahab ta kellegi peale saba liputada.  Karjaloomad ei saa olla väga egoistid. Pead ju pugema, pead lipitsema, pead ka karjas kuuletuma.
Inimkarjas miskipärast hakkab kari ära kaduma. Eestis eriti. Sõidan parasjagu Tallinnst Tartu poole.  Vaatan eesti hajuskülasid.  Talud on ju meil üksteisest võimalikult kaugel. Teine  talu pole hõikekauguselgi.  Ei saa kiibitsedagi, mis see naabertalu perenaine seljas kannab.  Maailmas aga on asi niikaugel, et üle poole elab maakera elanikest linnades.  Linnas tuleb olla teiste lähedal. Saab hõigata, vaadata, kiibitseda, võrrelda. Aga keegi ei keela egoist olla. Keegi ei keela võililli kasvatada.
Kui su aed on võililli täis, siis korralik “aiapede” on tige-tige su peale, et mis sa külvad oma võililli minu aeda.   Võilillest on saanud naabri halb iseloomuomadus, lohakuse sümbol.
Minule aga meeldib võilill.  Nii ilus, puhtalt kollane.  Nii kevade nägu.

Einsteini relatiivsus November 20, 2008

Kuskilt olen kuulnud, et inimene, kes suudab ühele A4 leheküljele kokku võtta Einsteini reletiivsusteooria, saab miljoni dollari omanikuks.  Või oli see tingimus erirelatiivsusteooria kohta.  Mul on riiulis raamat relatiivsusteooria kohta.  See on nii 200 lk paksune raamat. Eks me kõik ole koolis natuke sellega kokku puutunud. Ei ole ju meie kõigi jaoks Einstein keelt näitav vanamees.

Mõtlesin täna öösel sellele, et mis oleks suur sõnum inimkonnale.  Mille kohta peaks olema sõnum, või mis oleks sõnumi sisu. Kas saabki üldse mingit sõnumit panna lihtsatesse lausetesse, verbaalsesse konteksti. Ilmselt ei jatku sellest pühadest raamatutest. Kui relatiivsusteooriat on raske kokku võtta ühele leheküljele, kuidas saab siis mingit sõnumit panna ühte raamatusse.

Sõnumitoojaid aga on palju olnud maailmas.  Aga    sõnumeid mida näeme iga päev enda ümber, on kerge kinni püüda meist igalühel.

Istun siin põleva kamina ees ja vaatan langevat lund. Ka see on mulle sõnum.

teerajad November 20, 2008

Teerajad.

Täna hommikul kui läksin kööki, oli seal üks visioonikonverentsilt pärit lipik. Seal peal oli tekst:  ÄRA MINE SINNA, KUHU RADA VIIB, MINE SELLE ASEMEL SINNA, KUS RADA EI OLE JA OLE TEERAJAJAKS!
Jäin mõttesse. Mõtlesin oma sadadele rännakule. Pioneeriks olemisele ja teede rajamisele. Mõtlesin elule ka.
Olen aastaid käinud mägedes, kõrbetes,soodes,   taigas ja igal pool looduses. Tean mis tähendab puutumatus looduses olla pioneer. Tean mis tähendab olle teejajaja.  Olen ju aastaid isegi töötanud Maanteede Projektis.   Kui keegi on radu käinud ja teid rajanud, siis olen see ju mina.
Ainult täielikult võhik võib sellise teksti paberile panna. Ei ole midagi vääramat, kui mägedes või soodes hakata oma rada rajama.   Minna saab ainult sealt, kust mõni suurem loom on juba läbi läinud. Oskus mägedes  ja looduses liimumisel on ainult selles, et tead kelle rajad need on ja oskad neid kasutada.  Tead kuidas hundid liiguvad, tead kuidas karud liiguvad, tead kuidas põdrad liiguvad. Ainult nii saab targalt edasi liikuda.  Siis on veel jahimeeste rajad, seene ja marjuliste rajad ja karjaajajate rajad. Nendel kõikidel peab osata vahet teha ja oma liikumise huvides kasutada.
Mis on siis üldse teerajamine.  Kas teha läbi pargi rada, no nii otse üle muruplatsi.  Siis iga päev seda käia ja varsti käivad sajad seda mööda.  On see siis teerajamine.   Tuleb jah meelde  Tallinnas Ehitajate tee ja Sõpruse tee nurgas oleva pargi lugu.  Üks hakkas otse Ülikooli poole minema.  Nii varsti sajad. Küll künti see rada üles, küll panti silt:  Ainult kits käib murul.  Aga ei aitanud midagi,  nüüd on sinna korralik kõnnitee ehitatud.  Paljudes kohtades rajatakse ilma teedeta park. Siis vaadatakse, kuhu tekivad rajad.  Hiljem ehitatakse korralik kõnnitee sinna.
Kas siis suurte teede, maanteede kohta käib see tarmukas tekst.  Ei käi. Tuleb meelde see kuulus jõnks Peterburi ja Moskva vahel.  Tsaari näpp oli jäänud joonlaua peale ette.
Ei, ärge kunagi minna sinna, kus rada ei ole. Ainult siis, kui tahate sinna just minna. Niisama korraks.  Korraks on ju puutumatu loodus huvitav.
Aga ärge tehke selleks eesmärki. Ei jõua tee nii kusagile. Ainult teete tühja tööd ja väsitate ennast ja teisi.
Teerajajaks olemine on ikka midagi muud.

takso November 16, 2008

Kirjutasin pika loo taksondusest ja laenu ning krediidiorjusest.  Aga mina ei tea, kuhu see kaduma läks. Aga kadunud see on.  Ju siis ei pidanud see blogisse ilmuma.  Kuna sain kõik oma südamelt kirja panna, ei tundugi elu enam nii süngena.  Ei ole see orjaks olemine nii hull midagi ja ei ole see vaba mehena ringitatsamine ka nii hea, kui kõrvalt paistab.  Hea on ju, kui on asjad paigas.  Hea on soojas toas, hea on, kui korralik auot, mis silmale rõõmu teeb.  Hea on kui oled õigel ajal krediiti saanud, et asi õnnestuks.  Mis sest ikka nii halba on, kui pead laskma ringi nagu orav rattas. Igal asjal on oma võlu, igal orjusel ka.  Peaasi et ahelad liiga ei takistaks ja kett liiga lühike ei oleks.