lumine liug

Eile käisin kelgutamas.  Mitte keegi polnud veel enne mind nõlvast alla lasknud.  Lund lendas ja lendas. Sakslane, kes peale mind sõitis, ütles, et näen välja nagu Santa Claus.

Londonis, nagu ikka, käisin viimane kord kõige suurema varga taskus kolamas.  Lubavad tasuta sorida. Nimelt Briti Muuseumis.  Mällu jäi sealt 10 000 aastat vana kaunistatud nooleots.    Vot, ei mäleta, kas see oli vanim või on veel kuskil vanem kunstiteos.

Mõtlesin, et mis oleks see sõnum, mida inimesed jagasid kõige varem.   Kas oli see “oht”,  või oli see “appi”.  Või mingi: oi sa meeldid mulle.   Vaevalt, et need olid inimkonna esimesed sõnad, vaevalt oli see ka halleluuja.   Kõik need alla, eemale, ülesse, kaugele jms. sai mingi kriiksatuse või urahtusega ära lahendada. Või urinaga või nurrumisega.  Selleks ei ole sõnu vaja.   Ei ole ka sõnu vaja jumalustega suheldes. Vahid hardalt taeva poole või lihtsalt annad ohvreid.  Mis seal ikka rääkida.

Muide, paljude inimeste käitumine pole kogu ajaloo väitel muutunud. Ikka kraaksatused, urahtused, nurrumised, kiunumised ja kiljumised väljendavad kõike.  No mõelge lõbustuspargi peale.

Mis olukorras oli vaja hakata rääkima.   Kas jahimaade, või kalastuskohtade pärast.  Näe, mesilased tantsivad selle informatsiooni.  Inimesed ka tantsivad. Nüüd igal pühapäeval.   Ja kust kalale minna, või jahile, seda aitab reklaam.

Aga mis olukorras kehekeelest ei piisanud. Või häälitsustest. Mis häda oli rääkima hakata.

Mis olukorras tavalisest asjast ei piisanud, vaid tuli hakata asja kaunistama.   Oli see teistest erineda tahtmisest.  Või lihtsalt sellest, et nii on tore.

Tore, et inimene suudab enda ümber ilu luua.  Tore et suudab kaunistada. Tore, et jõuluajal, pimedal ajall läheb kõik valgeks.  Kõik läheb jõulusärasse.  Küünlaid süüdatakse, oksi sätitakse.  Tuled ja muud kaunistused.    Kümme tuhat aastat tagasi kaunistati ühte nooleotsa. Aga nüüd lüüakse kõik linnad jõuluehtesse.  Minule see küll meeldib.