Kevade sammud February 27, 2009

On jah lindudel teine viis. Otsisin aiast täna rohelisi lehekesi. Loodust mis tahab tärkama hakata. Lihtne oleks purk panna sinna kohta, kus lumekellukesed tulevad. Aga tahaks nii väga, et loodus saab ise hakkama. Lugesin kuulsa evangelisti Märt Saare blogi üle hulga aja. Ta kirjutas, et tahab iga kord mingi sõnumi kirjutada. Mina ei ürita sõnumit kirjutada. Miks ma midagi devalveerima peaksin.
Aga mõtted liiguvad kuidagi protektsionismi suunas. Miks raskustes proktektsionism suureneb. Ka see, et nõiad, ennustajad, kirikud elavad paremini raskel ajal on seotud protektsionismiga. Loomulikult on hea kokku hoida. Koos kelgumäele minna. Aga protektsionism võtab viimasegi lootuse kuhugi välja rabeleda. Kui ainult oma eeelistada, ennast aidata, enda eest võidelda, siis võime küll ise kuhugi jõuda, aga elu edasi ei vii.
Tahaks ise küll näga kogu laia skaalat ja mõelda võimalikult laialt. Aga ikka vaikselt tuleb mõttesse, et mis saab edasi minu endaga.
Muidugi saab elada ka päev haaval. Ei ole ju tänane päev sugugi halb. On igapäevast leiba, on tegevust. On pere ja on sõpru. Aga alati jääb tänasel päeval ka püsima mingi igatsus. Midagi mida tahaks saada. Tipp, kuhu ronida tahaks, ahelik, millest üle ronida tahaks. Ikka on midagi mida teha tulevikus, millised saavutusi tahaks. Tore et kõik ei peagi töö ja sissetulekuga seotud olema.

vastlapäeva vurr February 25, 2009

Peale vastlapäeva tuli väga ilus ilm. Linnud kisavad, mõned vaatavad juba katuse alla, kuhu saaks pesa teha. Linnusööjaid on palju. Lugesin ükskord 60 lindu, kes söömas käivad. Söövad nii 20 krooni eest päevas. Mõtlesin kohvisorteerijate peale, kes saavad pool dollarit päevas. Bangladeshi riietepmblejate peale, kes teevad inglismaa jaoks riideid, saavad 1 dollar päevas. Eesti linnud aga soovad peaaegu 2 dollari eest päevas. Jah, meie keskmine palk ületas 13 000 krooni. Tõusis ka viimases kvartalis üle 6%. Keskmist inimest aga ma ei tunne. On ikka üks eesti. Mõni arvab et on kaks eestit. Üks eesti hõljub kuskil üleval. Teine põhja küljes kinni. Nende vahel aga treppi ei ole.
Kerge on Presidendil öelda, et abistage üksteist. Olge solidaarsed. Kujutasin ette mõne julgustaja juttu tööbüroos, kus käisin. Läppunud õhus 200 inimest ootasid närviliselt oma saatust, kas saab veel sel päeval oma dokumente sisse anda. Äkki paari nädala pärast saab mingit toetust. Minul kaua ei läinud, üsna ruttu tegi mulle ametnik selgeks, et kui ei ole viimasest töökohast töölepingu lõpetamise akti ja tööraamatus märget, et tasu näole anda. Tööraamatus on mul viimane sissekanne viisteist aastat tagasi tehtud. Nii et töötuks vormistamine on ka väga raske töö. Mina pole siiamaani asju korda saanud.
Aga vast ikka kunagi saan. Kuigi vist uue töökoha hankimine on kergem, kui töötuarmeest rahani välja murda.
Uue töökoha saamine aga on ka keeruline. Üks rekkakoht vabanes, ja ühel päeval helistati 150 korda.
Muidugi ei pea ma olema rekkajuht. võiks ka posti vedada või toitu poodidele. Aga need töökohad ka vabad ei ole.
Üks tähtis tegelane ütles, et helista kõik oma sõbrad läbi. Keegi ikka teab kedagi kel mingi töökoht ripakil.
Aga mina ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kel oleks kuskil mingi töökoht.
Aga eks nüüd tulebki elada päev korraga. Tunda elust rõõmu ja tunda et tervis lubab hüpata ja karata.

majanduse kustumine February 12, 2009

Olen kindel, et amasoonase vihmametsades indiaanlastel ei ole mingit majanduslangust. Samuti igal pool kus vaesus valitseb. Vaesed riike on palju. Mu tütar elab praegu lõuna-itaalias. Ütleb, et seal olles ei tunne kuidagi majanduslanguse mõju. Kui internetti poleks, ei teakski et muu maailm kannatab. Nendel tiksub asi ikka oma moodi.

Minu meelest on väga tore, et majanduslangus ka meid puudutab. Mis siis et raske on. Mis siis et ise töötu olen ja tunneli lõpus ei paista valgus. Aga toredus seisneb just selles, et meid see puudutab. Kui ei puudutaks, ei oleks meil osa maailma majandusest. Oleksime kui mõttetu riik. No mis tee arvate, kas Mongooliat puudutab?

Ma ikka imestan eesti uudiseid, kui nii palju räägitakse sellest. Ei saa ju eesti hakata maailma majandust parandama.
Ei saa ka suuremad riigid midagi teha. Tehku Jaapan mida tahes, Tehku Ameerika. Kõik on vähe. Maailm peaks koos midagi otsustama ja tegema. Aga kes olen mina, et seda neile öelda.

olulised inimesed February 8, 2009

Kõik inimesed ei pea meile meeldima, kõigile inimestele ei pea meie meeldima.  Kõik inimeste tegevused ei pea ka meile meeldima.  Kõik meie tegemised ei pea kõigile meeldima.  Aga ometi on meil olemas olulised inimesed.  Ometi on  teevad meile olulised inimesed midagi.   Kindlasti teeme ka meie ise midagi.   Kõik mis kuskil tehakse, pole ometi hea.  Aga on ka häid asju, on suurepäraseid asju.  On ka väga suurepäraseid asju.   On asju, mis lähevad väga korda.   On sündmusi ja olukordi, mis lähevad  väga korda.  Mis ma tahan öelda, seda, et kui meile olulised inimesed teevad midagi, mis meile korda läheb,  ütleme siis neile, et see mis tegid, läks väga korda.   Ütleme, et meile olulised inimesed lähevad meile korda.

Uskuge, maailm läheb sellest paremaks.

elu mõte February 7, 2009

Mäletan, et olin kuskil 16 või 17, kui sõitsime klassiga Moskvasse. Teve tee ajasin klassijuhtajaga juttu tõsistel teemadel. Ka elu mõtte üle.  Alati on selle juurde tagasi tuldud.  Nüüd aastakümneid hiljem enam ei arva, et tegemist on eksistentsiaalse kriisiga, kui inimene nendele asjadele mõtleb. Lihtsalt igal eluperioodil vaade asjadele muutub.

Eile ühes tehases rääkisin vahetusmeistriga.  Vene mees meenutas vene aegasid ja ohkas, kui oleks need ajad, siis läheksin kahe aasta pärast pensionile.   Mina ütlesin, et  geoloogina töötades vene ajal, oleksin juba aasta pensionil.  Aga ei ole enam vene aeg ja krokodillide ajastul mees oma pensioni ei näe, mis siis muretseda, palju saab, kuna saab.  Palju kärbitakse ja mis vähendatakse. Reformigu seda palju tahavad.

Aga elueast ja elumõtte seosest tahangi kirjutada.   Elu mõte ei ole mingi filosoofiliselt väljapressitud asi. Vaid see millega sa oma eksistentsile sisu annad.

Kui paar kuud tagasi küsisin igalt inimeselt, kellega kokku sattusin, kaua ta tahab maa peal elada, sain igasuguseid vastused. Ja oma mõttes paningi kokku need vastused elu mõttega.   Noor inimene arvab, et kui välja kujuneb ja suureks saab, siis on piisavalt juba elatud.  Ju siis tema elu mõte ongi, kujuneda välja ja areneda, teadmisi omandada ja õppida.

Pereinimesed vastasid, et kui lapsed on üles kasvatatud, neile eluks kõik vajalik antud, siis oleks ka endal aeg kasti ronida. Ju siis pereinimeste elu mõte ongi lapsed suureks ja teovõimeliseks  kasvatada.

Vanemad inimesed, kel lapsed juba suured olid, arvasid, et siis on aeg surra, kui esimene tõsine haigus tuleb ja teiste kaela peale jääks.   Vanakesete elumõte on siis teha vaikselt ühiskonna heaks tööd. Kui seda enam ei saa teha, pole ka elul mõtet.

Aga igas vanusegrupis leidsin palju inimesi, kes tahaks kohe ära minna.   Neil ei olnud sedagi elu mõtet.

Ei kuulnud kordagi seda, et tahaks elada ükskõik kui kaua, peaasi et saaks kogu aeg Jumalat kiita.  Seega ei leidnud kedagi, kelle elu mõte oleks Jumala kiitmine.

Ei kuulnud ka kedagi, kes oleks öelnud, et  nii kaua tahaks elada, kui palju õppida jõuaks, tahaks, nii kaua elada, kui palju teadmisi omandada ja jagada saaks.  Võib-olla ei sattunud mulle sellist inimest ette. Seega ei kuulnud ka sellist elu mõtet, mis peitud tarkuse maailma juurde andmises.

Aga üks asi sai küll selgeks, et igal perioodil muutub elus midagi oluliseks.  Paljudel tundub elu tühine. Aga siiski on neid olulisi asju palju meie ümber, on olulisi inimesi ja on ka neid, kellel ise korda lähed.

Inimestel on miskipärast arvamine, et  kas oled tüliks teistele, keegi ei taha sind. Või teine äärmus, et kõik vaatavad sind, kõik jägivad sind.   Mina olen küll kogenud seda, et inimestega suheldes annad sa nende päevale värvi.  Ikka tuleb teistega suhelda, naeratada ja särada.

Isegi siis, kui talv on ja karu magab.