Olen kindel, et amasoonase vihmametsades indiaanlastel ei ole mingit majanduslangust. Samuti igal pool kus vaesus valitseb. Vaesed riike on palju. Mu tütar elab praegu lõuna-itaalias. Ütleb, et seal olles ei tunne kuidagi majanduslanguse mõju. Kui internetti poleks, ei teakski et muu maailm kannatab. Nendel tiksub asi ikka oma moodi.
Minu meelest on väga tore, et majanduslangus ka meid puudutab. Mis siis et raske on. Mis siis et ise töötu olen ja tunneli lõpus ei paista valgus. Aga toredus seisneb just selles, et meid see puudutab. Kui ei puudutaks, ei oleks meil osa maailma majandusest. Oleksime kui mõttetu riik. No mis tee arvate, kas Mongooliat puudutab?
Ma ikka imestan eesti uudiseid, kui nii palju räägitakse sellest. Ei saa ju eesti hakata maailma majandust parandama.
Ei saa ka suuremad riigid midagi teha. Tehku Jaapan mida tahes, Tehku Ameerika. Kõik on vähe. Maailm peaks koos midagi otsustama ja tegema. Aga kes olen mina, et seda neile öelda.
Heietusi kitsalt rajalt 
Nii ongi, et lõpuks jäävad ellu amasoonase vihmametsades pesitsevad suguharud, kes kellegist ei sõltu ja kellest keegi ei sõltu. Nemad oskavad oma ümbrusest toitu ja kehakatteid leida (kui neil üldse on vaja midagi katta) ja onnikese teevad ka kohalikust materjalist. Muud polegi vaja. Eriti veel, kui ei tea, et muud ka on olemas.
Tütar ei tea majanuslangusest tõesti mitte midagi. Kahju, et nüüd saan hakata rohkem internetis olema. Siinsed inimesed on õnnelikud. Neil pole stressi, aega on alati küllaga ja päike paistab. Ei tahakski nagu tagasi tulla… 🙂
mõnus. See suhtumine. Et klaas pole pooltühi vaid pooltäis. Seda kohtab tänapäeval kahetsusväärselt vähe.