Sügislehtede kuldne kahin October 25, 2011

Aasta käib kiiresti. Kui midagi ootama ei pea, kui midagi ekstreemset ei juhtu ja midagi hullu ei võta ette, siis aeg läheb kiirest. Kes sellest aru ei saa. Jõuludest jõuludeni läheb aeg väga kiirelt.
Praegu on sügis. Kunagi oli ingliskeelses maailmas sügise vaste Autumn. Nüüd ei kuule muud, kui Fall. Kõik kukub sügisel. Hilised viljad on valmis, kartul salves, sibulad ripuvad. Viimases järjekorras tulevad põllult ära igasugused juurikad. Inimene saab oma aastaringi sügisel ühele poole. Maainimene, mitte linnainimene. Linnarahval on veel halloveen ja jõulumelu.
Praegu aga on vananaiste suvi. Lehed langevad. Prügi tekib. Põletada lehti ei või. Ainult välismaalastele suure raha eest prügimäele saab lehti ja oksi anda. Kunagi olin sõijaväes. Seal ka laialehelised puud igal pool. Prahti aga tuleb puu otsast alla. Sõdurid riisuvad viimasegi lehe ära, aga pool tundi veel ja igalpool jälle prügi. Polguvana aga ei olnud rahul. Temal ju ka pea otsas ja häid mõtteid täis. Käsk anda oli lihtne: Kõik puulehed puude otast maha. Käsku anda on küll kerge, aga katsu täita. Vahtra ülemised oksad ju nii peenikesed. Mõnigi leidis, et oksaga koos on parem lehed alla saada. No läps päevakene ja puudel enam lehti ei olnud. Polguvana hõõrus heameeelest käsi kokku, nüüd võib keskusest kontroll tulla. Aga polgu sampoliit tuli kuskilt komandeeringust koju. Sai oma polgu territooriumile ja vaatas mis taud polku tabanud on. Mujal igal pool veel pooled lehed puus, aga polgu territooriumil ei ole ühtegi lehte. Nagu mingi keemiarünnak oleks üle käinud.
Käsud tulid kiiresti. Puudele lehed tagasi. Valge niidiga sidusime siis ilusti lehed tagasi, kuhu aga saime. Nii jäidki need lehed kevadene puu otsa. Rohkem käske ei tulnud. Aga näe, alati kui lehed langevad, tuleb mulle see lugu meelde.

Kangelaslikkus October 25, 2011

Istusin ükskord ühe oma hea sõbra juures Rootsis. Oleme sõbrad juba kaua-kaua aega. Oleme koos töötanud ja koos reisidel käinud. Nagu tunneksime teineteist. Niisama tuli siis õhtul juttu, et näe, oleme sind pidanud kogu aeg kangelaseks. Tema vastas, et ei, tema ei ole kangelane, vaid ta on püüdnud teha kõiki asju nii hästi kui võimalik. Küsisin, kas siis teised ei püüa. Eks kõik ju püüa. Aga järgi mõeldes, midagi tehes, ei ole küll see mõte üldse sees, et tee nii hästi kui võimalik. Ei mõtle üldse selle peale. Asi tuleb ette võtta, võtad ette, aga mitte kunagi ei mõtle, et näe, võtan asja ette ja nüüd püüan teha nii hästi kui võimalik.
No näiteks täna. Võtsin jalgratta ja otsustasin minna jõe äärde ujuma. Seal on linna avalik ujumiskoht ja küll siis vesi on piisavalt puhas et ennast korraks sisse kasta. Tore, oleks, kui pidevalt on euroopas üle 30 kraadi. Täna hommikul kell 8 oli juba 31 kraadi. Sõitsin, vinta-vonta jalgrattaga siis jõe poole. Vahepeal läksin poest läbi, et midaga süüa-juua osta. Ja siis vinta-vänta edasi jõe äärde. Vaatan, et rahvast palju, aga keegi ei uju. Punane lipp oli vardasse tõmmatud.
Vaat, kui ma oleks teinud kõike nii hästi kui võimalik, siis kõhulihased pingule, ei mingit vinta-vänta sõitu, vaid viuhti poe juurde. Oleks ostnud kõige kasulikemaid ja paremaid asju poest. Ja siis viuhti jõe äärde. Kiiresti ujuma tormanud, lipust vaatamata. Ägetalt tõmbanud oma tõmbed ära ju kiiresti muude asjade kallale.
Mina aga tei teinud nii hästi kui võimalik. Istusin jõe äärde, panin jalad vette. Lugesin laisalt raamatut ja sedagi mitte kõige paremat ja harivamat. Söök oli mul ka mingi, aga kõhu tegi täis ja tuju oli hea. Oleks ruumi küll ja küll ka seda paremini teha, aga milleks. Mõnus on ju niisama ka. Siis sai kalade vaatamisest ka küllalt ja läksin surnuaeda. Vaatama, kuidas poolakad oma elu viimast hetke tähistavad.
Praegu istun raamatukogu ees pingil ja kirjutan. Ees on mul lilleamplid. On ka mis nad on, aga prantsusmaal on oioioioioi. Iga küla on oioioioi. Kas nemad siis seal teevad nii hästi, kui suudavad, poolakad ei tee.
Aga tore on ju, et keegi maailmas pingutab. Tõuseb hommikul üles, tõmbab kõhulihased pingule ja mõtlen, et nüüd panen, panen nii hästi, kui võimalik.
Mina aga sõidan varsti jälle vinta – vonta edasi.

Kollased lehed October 22, 2011

Mõnel aastal on sügis väga värviline. Kord olin sügisel Ussuuri taigas. Otsisin rongiplaanist kõige eksootilisema rongijaama. Tigrovaja Balka jaama leidsin. Kuna tahtsin Ussuuri Taigasse minna, siis sobis minule iga jaam. Peaasi, et oleks Vladivostokist võimalikult kaugel. Rong sõitis sinna poolteist päeva. Öösel kella kahe ajal ajas vagunisaatja mind üles, et olen kohale jõudnud. Panin siis oma magamiskoti seljakotti ja ronisin perroonile. Olin ainuke, kes selles jaamas rongist väljus. Külm öö. Otsisin siis võimalikult lähedal tasase koha, kus end pikali visata. Pimedas kraapisin niipalju puulehti alla kui sain ja heitsin magamiskotiga põõsa alla magama. Mäletan siiamaani, kui külm oli. Öösel mingil ajal otsisin seljakotist kampsuni (ema kootud) ja panin kamsuni jalga, mitte selga. Aga suutsin kuidagi ära mägada päikese tõusuni. Hommikul siis, kui päike oli juba magamiskoti soojaks kütnud, pistsin ka mina pea välja. Vaatasin alla orgu ja olin tumm. Sellis sügise värvide mitmekesisust polnud ma kunagi varem näinud. Ei ole olemas värve, mida seal laialehelises flooras ei esinenud. Siis leidsin, et olgu mis värv olemas, looduses ta sobib teistega alati. Tükk aega olin lummatud looduse värvidest, enne kui asjad kokku panin ja hakkasin Tiigrite orus edasi kõndima. Kuskilt olin kaarti näinud, et kui ühte orgu mööda üles minna, siis peale ahelikku teisest orust alla minnes jõuan teise raudteeni. Muidugi mingit kaarti ei olnud ja kuna olin üksinda, siis polnud ka toiduaineid vaja. Kott oli kerge, magamiskott ja mõned üksikud asjad veel. Eks ma siis kõndisin, kuni värvidega ära harjusin ja kõik muutus loomulikuks.
See vana lugu tuli mulle meelde, kui täna vaatasin auto peale sadanud kollaseid lehti. Mõni aasta on ka meil igat värvi lehti. Aga sel aastal on ka vahtrad kollased. Aga ilus kollane on. Tore ongi, et sügis on vähevärviline. Pruun, kollane, igiroheline.
Ei pea olema Ussuri taiga, et sügisest rõõmu tunda. See lehtede lõhn, see sahin kui jalgu maad mööda järgi vedada. See on mida meile sügis pakub. Mis muud jääbki öelda, et ka sügis on tore.

Täiskuu October 18, 2011

Täna ei ole täiskuu. Ega midagi täiskuus ju erilist ei ole. Oli täiskuu natuke aega tagasi, oli kaks kuud tagasi ka. Kindlasti saab varsti jälle olema täiskuu. Täiesti tavaline asi. Aga ikka jääd kuud vaatama.
On palju asju elus, mis korduvad. Nagu täiskuu. Kuuga on selline asi, et on ta ju täpselt samasugune, kui kuu aega tagasi. Võib-olla ei ole ka. Aga mina pole küll erinevusi märganud. Elus juhtuvad asjad aga on kogu aeg erinevad. Isegi need mis korduvad, pole alati samasugused. Inimesed muutuvad, olukorrad on ikka lõpuks erinevad. Peaksime küll suutma analoogilistest situatsioonidest õppima, aga siiski on olukord ikke hoopis erinev, kui samasugune kord varem. Mida siis üdse ajaloost õppida saab. Ega palju ei saagi. Tuleb vaid olukordadega leppida ja jääda inimeseks.

Teerajad October 18, 2011

Teerajad.

Täna hommikul kui läksin kööki, oli seal üks visioonikonverentsilt pärit lipik. Seal peal oli tekst: ÄRA MINE SINNA, KUHU RADA VIIB, MINE SELLE ASEMEL SINNA, KUS RADA EI OLE JA OLE TEERAJAJAKS!
Jäin mõttesse. Mõtlesin oma sadadele rännakule. Pioneeriks olemisele ja teede rajamisele. Mõtlesin elule ka.
Olen aastaid käinud mägedes, kõrbetes,soodes, taigas ja igal pool looduses. Tean mis tähendab puutumatus looduses olla pioneer. Tean mis tähendab olle teejajaja. Olen ju aastaid isegi töötanud Maanteede Projektis. Kui keegi on radu käinud ja teid rajanud, siis olen see ju mina.
Ainult täielikult võhik võib sellise teksti paberile panna. Ei ole midagi vääramat, kui mägedes või soodes hakata oma rada rajama. Minna saab ainult sealt, kust mõni suurem loom on juba läbi läinud. Oskus mägedes ja looduses liikumisel on ainult selles, et tead kelle rajad need on ja oskad neid kasutada. Tead kuidas hundid liiguvad, tead kuidas karud liiguvad, tead kuidas põdrad liiguvad. Ainult nii saab targalt edasi liikuda. Siis on veel jahimeeste rajad, seene ja marjuliste rajad ja karjaajajate rajad. Nendel kõikidel peab osata vahet teha ja oma liikumise huvides kasutada.
Mis on siis üldse teerajamine. Kas teha läbi pargi rada, no nii otse üle muruplatsi. Siis iga päev seda käia ja varsti käivad sajad seda mööda. On see siis teerajamine. Tuleb jah meelde Tallinnas Ehitajate tee ja Sõpruse tee nurgas oleva pargi lugu. Üks hakkas otse Ülikooli poole minema. Nii varsti sajad. Küll künti see rada üles, küll panti silt: Ainult kits käib murul. Aga ei aitanud midagi, nüüd on sinna korralik kõnnitee ehitatud. Paljudes kohtades rajatakse ilma teedeta park. Siis vaadatakse, kuhu tekivad rajad. Hiljem ehitatakse korralik kõnnitee sinna.
Kas siis suurte teede, maanteede kohta käib see tarmukas tekst. Ei käi. Tuleb meelde see kuulus jõnks Peterburi ja Moskva vahel. Tsaari näpp oli jäänud joonlaua peale ette.
Ei, ärge kunagi minna sinna, kus rada ei ole. Ainult siis, kui tahate sinna just minna. Niisama korraks. Korraks on ju puutumatu loodus huvitav.
Aga ärge tehke selleks eesmärki. Ei jõua tee nii kusagile. Ainult teete tühja tööd ja väsitate ennast ja teisi.
Teerajajaks olemine on ikka midagi muud.

Tatitopsid October 18, 2011

Lugesin just raamatust, et vanasti olid inimestel voodi juures tatitopsid. Jah, paneb imestama kui Indias enamus mehi tatistavad pidevalt maha. Eks nüüd tean, et tarbivad midagi, mis paneb neid tatistama. Ka venemaal imestasin, et mina ju ka inimene ja söön enamvähem samu asju. Aga neil on vaja minutis kord oma tatist vabaneda. Istun siin prantsusmaal tänaval pingi peal ja vaatan inimesi, kes mööda lähevad, keegi ei tatista. Niimood lärts ja maha. Võib-olla peotavad tasakesi pihku, aga ei näe sedagi. Ilmselt organism ei tooda enam nii palju tatti. Vanasti, kui olid tatitopsid, või süljetopsid, või süljekausid, siis vist tootis. Aga näe, venemaal ja indias ikka toodavad organismid tatti. Vastik jutt ju.
Eks äkki meie teeme ka midagi sellist, mis kuu pealt tulnule on võõras ja vastik. Nagu näiteks läheme mere äärde, liiva peale ka veel ja äkki kakume ennast paljaks ja laseme termotuumapommil end kiiritada. Vabatahtlikult päikese käes olla. Küll need kuu pimedalt poolt tulnud imestavad. Mõtleks, MAA, kus on nii palju voolavat vett, nii rohelised metsad nii lopsakad aasad ja nemad lähevad liiva peale. Veider küll.
Aga mis sa parasvöötme metsas ikka teed. Oleks ainult sipelgate jaoks sa ülearune. Igasugused vereimejad ka leiavad, et oooo nüüd on söök ise kohale tulnud. Siis veel muud uudistajad nagu ämblikud ja igatsorti uudistajad putukad. Oskavad nii osavalt seljale maanduda, kus näe, käega ei saa kuidagi ligi. Saba ka ei ole inimesel enam, millega vehkida.
Aga parasvöötmes on ka kohti, kus neid putukaid ei ole. Mägedes võid muru peal rahus tunde pilvi vahtida, keegi ei arva, et oled hea ronimisplatvorm. Tahaks kuidagi leida midagi, mis oleks mõnusam, kui mäed. Seni pole leidnud.
Aga eks mõnele meeldi Eesti metsad ka. Tore ju. Tore ka, et euroopas ei tatistata maha enam ja süljekausid on vist ainult mõnes hambaarsti kabinetis.

Sügise päike October 18, 2011

Naeratus on tähtis asi. Olen igatsenud tööd ja tegemisi, kus peaks naeratama. Aga ma pole kunagi veel tööd otsinud, vaid töö on otsinud mind. Selle tööga aga naeratusi ei saa. Isegi silmsidet on raske saavutada. Tihtipeale on raske koorem ja teine rekka sõidab teisest mööda. Püüan saavutada möödasõitva autojuhiga silmsideme ja naeratada temale. Aga ei. Ta vaatab tigeda pilguga asfaldilinti, mis ees jookseb. Ladudes, kus olen, alati püüan naeratada. Harva naeratatakse vastu. Miks peab naeratama. Naeratus pikendab elu. Mitte naljategemine. Koomikud alati kaua ei ela. Aga koomik peab ju nalja tegema väga tõsise näoga. Sõbralik inimene aga saab naeratada ka siis, kui nalja ei tee. Arvan ikka et naeratus algab ikka enne, kui endal on hea olla. Mina ei tea, kas naeratama peab ainult teistele. Mina olen veider piisavalt, ma naeratan väga palju ka üksi olles, kui kedagi juures pole. Päris sageli kohe.
Sügispäike on ka nagu naeratus.