minu viimane unenägu February 27, 2010

Ei mulle meeldi oma unenägusid kirja panna. Aga viimase öö unenägu oli tõesti meeldejääv. Natuke kirjutan, miks ma sellist üldse nägin. Itaalias, enne mägesid ja mägede vahel on suured ja laiad jõeorud. Jaanuaris ja veebruaris ei ole seal pea mingit niret. Ainult kilomeeter lai kruusa ja liivaväli, millest kõrged ja pikad sillad üle lähevad.
Unenägu oli selline. Paljud minu tuttavad oli sinna jõesängi keskele oma autodega sõitnud ja pannud oma telgid püsti ja ehitanud suure pidulaua. Ka mõned minu omastest olid seal. Oli rahulik ja rõõmus pidu. Nii meeldiv oli seal olla, päike paistis ja ilusad mäed ümberingi, et nad kavatsesid kohe mitu päeva seal olla.
Mina aga olin paanikaosakond. Püüdsin seletada kõigest väest, et lumi juba sulab ja varsti tulevad suured veed siia.
Aga nad ei anna endast märku, vaid võivad tulla suure hooga ja mägijõest on väga raske välja pääseda, kui sulalumi tormab alla kivide ja poriga koos.
Kõik naersid minu peale. Ütlesid, et näe, liiv tolmab, ega see jõgi siis nii ka voolama hakka. Vast hakkab mõni nire enne jooksma, kui õigeks jõeks läheb. Mina aga paaniliset teatan, et tunnetan, et varsti tuleb suur tulvavesi alla ja kõik võivad surma saada. Mõni tore sugulane veel ütleb; “ärge uskuge Petsi, ta ju valetab”. Küll püüan ma seletada kui ohlikud on mudavoolud ja külm mägijõgi. Aga keegi ei kuula. Mina aga kuulen kaugusest juba allatleva jõe mühinat. Küll oli unes mul ahastus, et kedagi ei suuda päästa.
Hea et ärgates olin oma kodus. Aga Tsiilis värises maa ja tsunaamilaine levib. Ohtlik seegi.

Tagahoov February 26, 2010

Kunagi oli aeg, kui sõitsin palju raudteega. Ikka ida poole. Läände läks ju teise laiusega raudtee. Ikka meeldis aknast välja vaadata. Eriti kevadel lõunasse sõites. Käisime ju igal kevadel kõrbes matkamas. Aga raidteed mööda sõites tundus meile kogu tee ühesugune väljavaade. Nimetasime seda raudteemaastikuks. Raudtee oli Moskva käepikendus. Ja raudtee äärde istutati ikka ühesugused puud. Nii nagu raudtee valitsus tahtis. Kui hiljem sõitsin mõned korrad autoga, siis oli hoopis teistsugune maastik, kui rongiga sõites.
Nüüd sõidetakse lääne poole. Rongiga ei saa. Savisaar poeb ikka Moskvale, tahab ikka Moskva laiuseks jätta raudtee.
Nüüd on maanteed. Aga maanteedega kipub sama häda olema. Kui tavalised teed on, siis näed ka kohalikke olusid, kohalikku maastikku ja kohalikke maju. Aga kui satud kiirteele, on jälle kiirteemaastik. Ei ole suurt vahet, kas sõidad saksamaal, rootsis või Itaalias või ameerikas. Kiirteedel on kõik samasugune. Aga mis kiirteedel on erilist, on see, et näed tagahoove. Tavalisel teel sõites näed ainult fassade. Majade esikülgi.
Majade esiküljed on ikka enamvähem ilusad. Isegi Indias kaunistatakse majade esikülgi. Inglismaal on majad üksteise küljes kinni ja nende taga on pea igal majal tagahoov. Sellised peenikesed ribad . Itaalias on teistsugused tagahoovid. Mis seal tagahoovides küll on. Vaatad ja imestad, mis inimeses toimub. Mis asju nad tagahoovis hoiavad. Mis asju nad hoiavad igaks juhuks. Äkki läheb vaja. On see vana käru, vana autologu või midagi muud.
Miks tagahoovis on kolu, aga fassaad on ilus.
Mõtlen nüüd ise ka, et kui tuleb kevad, siis tagahoov korda teha.

lepatriinud ja liblikad February 25, 2010

Käisin Itaalias. Nägin liblikat ja lepatriinusid. Rohelisel rohul pikutasin ka. Miskipärast on nii lepatriinud kui ka liblikad kuidagi tuleviku ennustamisega seotud. Tuleviku ennustamine on aga väga inimlik tegevus.
Liblikad lendavad ikka kevadel ja lepatriinud ronivad kõige kõrgema punkti poole. Kui näed kuldset liblikat, tahad ikka, et tuleks kuldne suvi. Kirju liblika nägemisel kehitad õlgu, noo olgu siis kirju suvi. Mina nägin kirjut liblikat.
Pikutades värske muru peale, jäin magama. Nägin und ka. Aga ega ma unenägudest kijrutamisest pea suurt midagi. Aga ega ma midagi teha saa ka, kui nii kui silmad kinni panen, on teine pilt ees. Vahest isegi enne, kui silmad kinni panen. Mõni õpetus ütleb, et unenäod on väga tähtsad. Ma arvan, et nad lihtsalt on. On nagu elu. Negatiivsed asjad tasub kohe ära unustada, häid asju aga hea meelega meenutada. Halvast õppida. Mis hästi korda läinud, tasub ka meeles pidada.
Itaalias oli päike ja 16 kraadi sooja. Austrias ainult 6 kraadi sooja. Aga kuivadele teedel pandi igal pool soola peale. Poola üllatas 15 kraadi soojaga. Lumi sulas ja sulas. Sullasss. Tsehhis ka sulas ja oli s

oe. Leedus aga nii soe enam ei olnud. Ah jah, oli ju öö. Kaunase mäe pealt ei saanud ükski auto probleemideta üles. Aga libedaks läks ainult lätis. Mul tuli mõte, et ongi erinevad maailmad. Soojemad maad on seal lõunas. mäed on nagu nad on.
Siis poola ja leedu. Kunagi sai tögatud, et piiri peaks leedu ja poola vahel ära kaotama, saaks ühe suure lolli riigi. Piirid ongi kadunud. Aga on veel suurem riik. Aga kliima on küll Poolas ja Leedus sama. Läti on selline vahe. On lund, aga mitte nii palju. On sula, aga mitte nii sula. Aga siis hakkasin Eestile lähenema. 10 km eestist läks juba miinuskraadidesse ja eestis oli juma oma -6 . Ja lumi, lumi , lumi. Teed olid pea igal pool kuivad. Lätis juba soolamärjad. Aga nii kui üle piiri said, olid teed lumised. Kohe tuli mõte, et lätlased saavad lumega hakkama, aga eestlased magavad kõik maha. Kevadeks peaks ju selle ootamatu lumega harjunud olema. Aga ei midagi. Las autod sõidavad lume kinni. Austrias pannaks plusskraadidega, mida mõnes kohas oli kuni kaheksa, kuivadele teedel sool peale. Äkki öösel tuleb hall maha ja tuleb mõni miinuskraad. Aga eestis Mingi Borodits ütleb, et saavad lumega hakkama. Hästi saan aru, et raha vähe ja tehnikat napid, aga kuidagi aru ei saa, miks vastu kevadet on mõned autoread teelt kadunud.
Poolas ja tsehhis oli ka palju lund. Harjumatult palju, aga suuri ojasid ei näinud kuskil.. Po jõgi Itaalias ei ajanud ka veel üle. Aga eks see sulamine võtab aega.
Kunagi kirjutasin üles, kui tulin Hispaaniast, palju kuskil riigis kütus maksab. Aastaid hiljem sattus mulle see paber kätte. Küll oli valus vaadata neid nüüd.
Praegu on nii, et diisel maksis Itaalias 1.12, austras oi 0.9 – 1.2, Poolas eesti rahas 16 krooni ligi. Leedus 15 krooni ligi. Eesti aga üllatas euroopa kalleima kütusega. Vanasti osteti Eestis paak kütust täis, Nüüd mõtled, et saaks Soome tankima. Või viimase piisaga jõuaks Leetu. Räägivad, et tarbigu Eestis. Aga mida sa tarbid, kui Eesti on põhjamaalikult kallis. Mõtlen, et see raha pole sugugi väike, mida kütusemüüjad enam ei saa.
Aga eks see elu selline on. Mõtlen sageli, et miks meil nii odavalt kaupa ei saa, kui Itaalias, või Inglismaal. Aga nemad suured riigid, ostavad palju ja saavad odavalt. Kui meil maapoodi saad, siis mõtled küll, et maainimesed on pööraselt rikkad, et maksavad sellist hinda. Aga ei ole. Mida vähem ostavad, seda kallimaks kaup läheb. Meil on ka suured poed. Aga ei osteta käru nii täis, kui seal. Ühes Itaalia poes oli minust eelneval kliendil arve 300 eruot. Aga oli ka suur käru ja kuhjaga täis.
Aga ega kevade tulemata jää. Sulavavad kunagi ka need eesti hiiglahanged ära. Ja kindlasti mäletame veel kaua aastat 2010 .