märtsikelluke ja maikelluke March 22, 2012

Aprillikellukest ei ole. Kuigi looduses on kellukesi palju-palju. Lumikelluke ka ei tule välja enne märtsi. On küsitud, kui tead kõiki taimi, kas maailma on siis rikkam. Kui tead kõiki keeli, kas maailm on siis rikkam. Kui tead kõiki fakte, kas siis oledki tark. Asjad võiks ju nii olla. Aga kahjuks ei ole. Mäletan, et oli mul kunagi sõber, kes teadis kõigest kõike. Tema teadmised olid vapustavad nii muusikast, kunstist kui ka teadusest. Aga kui matkale koos läksime, küsis ta kõige elementaarsemaid asju minu käest. Aga mitte ainult minu, sest kartis et teen äkki pulli. Ta küsis ka mu sõbra käest, kes kunagi tünga ei teinud. Kui mõnema arvamused kokku langesid, näiteks villaste sokkide arvus, siis ta arvestas sellega. Kunagi, kui olin noor ja tubli geoloog, siis olin vaimustatud ühest mehest, kelle nimi oi vist Veljo Ranniku. Ta teadis kogu eesti loodust, kõike eesti loodusest. Võis võtta suvalise puu suvalise tee ääres, ta teadis kõike sellest puust. Ta teadis igat kivi, igat loiku ja oja. Mõtlesin ükskord, mis on temast saanud, kas on ta minister, on ta mingis tähtsas riigiametis. Ei ole. Ei ole ta keegi. Esimene sõber kellest kirjutasin, arvasin, et ta on nüüd mingi superekspert. Aga ei. Ta on korterühistu esimees. Olen elus kokku saanud nii mitme üliandeka inimesega. Aga isegi oma eriala tipu lähedal nad ei ole. Tipust rääkimata. Andekust poe tarvis. Andekus teeb kadedaks. Keskpärasus on oluline, keskpärased inimesed jõuavad haljale oksale. Kindlasti ongi see hea. Praegu arvan, et see on parim variand.

Tootsi taskud March 20, 2012

Hiljuti kuulsin kuskilt raadiost, et Iisraelis on mingil pühal kombeks oma taskud tühjendada. See on nagu pattudest loobumine. Sõitsin autoga mööda tänavat ja mõtlesin, kas kõik see, mis taskus on, ikka iseloomustab inimest. Kas see mida taskus hoiad, on määrav osa sinu maailmast. Ladusin siis lauale kõik, mis mul oli püksitaskus, jopetaskus ja vestitaskus. Mis sinna lauale siis sai. Kolm telefoni. Mälupulk, netipulk, prillid, arstirohud, erinevad autovõtmed, jalgrattaluku võtmed, rahakott. Mis rahakotis siis olid: kolm pangakaarti, poodide kliendkaardid (Rimi, Maxima, Partner), raamatukogu kaart, firma värava kaart, autojuhiload ja ID- kaart. vähesel määral sularaha ja mõni üksik dokument. Üllataval moel ei olnudki taskus mõni kortsus tsekk või kasutatud ninanuuskamise paber, mida muidu alati on olnud.
Kas pean nüüd järeldama, et kolme auto võtmed näitavad, et olen automees. Kolm telefoni ja neti- ning mälupulk, et olen mingi asjamees. Arstirohud, et olen haige. Prillid, et olen pime. Eks võib-olla tõesti. Aga arvan ise, et natuke haige, mitte väga. Natuke pime, mitte väga, vanad logud autod, mitte uued ja raha ka laialt pole. Ei olnud ju hunnikutes kliendikaarte, mida arvan et enamusel on. Ei olnud igasugu vidinaid, mida muidu on. Jah, kui Toots oma taskud tühjaks pidi laduma, mis seal kõik olid. Minul ju olid tavalised asjad. Kas siis mu maailm ühel tavalisel päeval ei ole suurem, kui see mis taskus on. Kõike ju ei pea taskusse toppima.
Aga siiski arvan, et hea on, et taskud on olemas. Kui neid ei oleks, ei saaks ka midagi tühjendada.

Sinine taevas March 14, 2012

Vahest pole midagi muud teha, kui taevast vaadata. Istun juba varalõunast saadik Stockholmi kesklinnas. Mis ma siin istun, no nagu ikka rootsi värk. Ootan laadimist. Aga rootslaste energia lõpeb miskipärast peale ühtteist ära. Eks nad on ilusti tööl nagu ikka, aga koormat laadida ei jaksa. Alati ütlevad, et homme hommikul. Kuna olen pahandada saanud, et sõidan sihitult ringi, siis enam ma ei julge kuhugi minna. Istun aga firma hoovis ja vaatan autoaknast sinist taevast. Taevas aga on sini-sinine. Jah, kui kaugele mõelda, siis ei ole taevas sinine, vaid päris must. Tegelikult oleme siin armsalt planeedil üksi. Oleme ju kõik näinud oma koduplaaneeti eemalt. Ilus helesininine planeet. Sinine taevas on ainult meil. Ei kuskil teisel planeedil. Võib-olla mitte kuskil mujal universumis. Ei ole sellist taevast ka kusagil mujal. Tuul ja päike on nii paljudel teistel planeetidel. Kuu peal aga tuult ei pidanud olema.
Rootsis on veel mõned üksikud hanged. Aga kevad ka ei ole. Inimesed ka talveriietes. Ma olen mingi naljaka firma kõrval. GOKART on ukse peale kirjutatud ja väga uhkete autodega noorepoolsed kliendid lähevad uksest sisse. Mis nad seal sees teevad, ei tea. Aga kui lõpuks uksest välja tulevad, on igal ühel mingi plekktopsist vesi käes ja rahulolev nägu ees.
Hobid võivad olla küll kallid ja vahel arusaamatud, aga miskipärast annavad inimesele tunde, et päev on korda läinud.
Eks on endal ka mingi hobi olnud ja tõesti, kui oled saanud mõned korrad sellega tegeleda, on päev nagu kirjas. Ega siis muud, kui hakata mõne hobiga tegelema. Ega kunagi pole hilja leida endale uus hobi.

hommik ja õhtu March 7, 2012

Või vastupidi. Õhtu või hommik. Eha või koit. Kumb on ilusam. Miskipärast on päikesetõus alati kollasem, kui loojang. Need kes midagi palju õppinud on ja igal alal sõna võtavad, ütlevad, et see tuleb atmosfääri koostisest. Et hommikuti on vähem tolmu õhtus kui õhtul. Kindlasti on keegi tomukogust aastaid mõõtnud kuskil loodudes mere peal, kui õhtul. Kujutan seda täiesti ette, kui üks teadlane läheb ja sõuab igal hommikul ja õhtul päikeseloojangu ajal atmosfääri tolmusisaldust mõõtma. Aga mina seda usu. No ei usu. Eks jah linnades mõõdetakse, aga mere peale pole ma küll kuulnud, et seda regulaarselt tehakse. Arvamus “pooltarkadel” inimestel tuleb kuidagi kergelt ükskõik, mis eriala kohta. Füüsik arvab et ta võib arvamust avaldada teoloogia kohta. Teoloog arvab et tema jutt geoloogia kohta on sülatõsi. Ise ma ei tea ühtegi geoloogi, kes näiteks laamdektoonikat absoluutseks tõeks peavad. Aga Laamdektoonikaga on lihtsalt kerge seletada maa arengut ja kujunemist. Aga lahendamata probleeme on neilgi. Küsimusi, millele vastuseid ei ole, tuleb ikka juurde.
Võtamen näiteks selle minu lemmiku. Kui neutriinod panid Sveitsit punuma ja Rooma lähedal pani üks aparaat käpa peale. Kuri teadlasmiilits võttis kiirusemõõtja välja ja ups ületasidki valguskiirust. Seda aga Einstein oma euroseadusega ei luba. Aga teadlased protsessisid. Skeptikud hakkasid viga leidma.
Nüüd on pool aastat otsitud, on vähemalt kaks viga leitud. Aga ikka pole neutriinodele trahvi tehtud. Sest ei ole veel 21 sajandil metoodikat, millega saaks kahe punkti vahelist kaugust mõõta. Eriti kui üks asub maa all. Teine kuskil Rooma linnaosas. Kuidas sa gps-ga mõõdad. Mul ka autos kaks tükki, ega sama nad näita. Maa alla ma ei roni. Aga teine viga pidi hoopis pärast parandamist trahvi suurendama. St. kiirus on veel suurem. Aga poole aasta jooksul ei oli komisjon suutnud ära otsustada, kas tuleb trahv ja kui suur. Neutriinokesed värisevad ja ootavad. Stressis tuleb neile kõõm pähe. Loodame et kunagi otsus tuleb ja neutriinod saavad oma trikke edasi rahus teha.

Putka March 5, 2012

Täna kuulsin Eestist uudist, et Soome putkakett R-kiosk tehti rahaks. Ei sellest midagi muutu. Putkad jäävad alles ja brändinimi ka. Kuigi nime muutes harjub ka vastiku nimega ära. Nagu selleks oli Rimi. Nüüd on Rimi päris normaalne nimi. Ega endine nimi Citimarket oli ka alguses ebameeldiv. Nii nende nimedega on.
Aga putkad. Kunagi oli meie armas kodumaa putkasid täis. Igas bussipeatuses oli neid mitu. Mõne kaubanduskeskuse juures on neid terve pesakond. Praegu aga on nad kadunud. Kohe tule meelde Poola. Küll seal oli putkasid. Aastaid tagasi tundus, et pool poola rahvastikust istub putkas ja teine pool ostab nende käest. Aga näe, kadusid need putkad ka Poolamaalt.
Kus nüüd on palju putkasid. Muidugi Venemaal, siis Valgevenes ja Ukrainas. Eriti palju oli neid just Ukrainas. Venemaal, kui viimane kord käisin, sai putkadest osta mida tahes. Ka viina müüdi väikestes topsikutes kilepakendis.
Kui palju miniputkasid oli aga Indias. Putkad oli nii pisikesed, et müüja mahtus sinna ainult istudes. Ega nad liigutanud enne, kui müügipäev otsas. Aga ega ma ka tea. Minu tähelepanu üle paarikümne sekundi ei kestnud. Praegu autoaknast näen, kuidas kebabiputkas askeldatakse. Ka turvalisel põhjamaal on veel putkasid. Ju siis on turgu.
Inglismaal sattusin kord jutu peale parklas autohaagisest kiirtoidumüüjaga. Imestasin, et iga päev peab ta kuskilt kohale autoga tulema. Päev otsa seal mingeid söögikesi tegema ja kas maal, kus kõik nii kallis on tõesti tasub odavad kiirtoidu pakkumine end ära. Putkapidaja ütles, et see tegevus ei anna kasumit. Saab lihtsalt aega edasi kulutada. Aga kasumit toovad suured massiüritused nagu jalgpallivõistused ja igasugu suvised üritused. Sealt tuleb superkasum. Aga nende putkal oli rattad all.
Eks elustiil see ju. Oli meilgi mitu putkade ketti. Kunagisest ajast mäletan kui suured käibed neil olid. Huvitav kas nad hääbusid vaikselt või lõpetasid kasumiga. Niipalju siis putkadest.
Miskipärast tekib elus ka putkasid. On hea, kui arened ja koristad oma putkad ära. Aga mine tea, kas need ostukeskused ka paremad on. Aga nii ta on läinud. Kunagi arvati ka, et oi, internetimüük on odav. Ei mingit kütte ja müügikulutusi. Kui näiteks praegu tahan piima, siis pane aga küsimus püsti ja varsti koputab lähedalasuv farmiomanik autouksele: palun siin on piim. Või mida iganes. Aga internetimüük edeneb väga visalt. Inimesed kuidagi ei usalda. Kui saab katsuda, kui saab kauba sabast kinni hoida, siis on hoopis teine asi. Eks tahame ju anonüümselt osta. Siin Rootsis, kus olen on väga populaarsed ise ostad-ise maksad süsteem. Ei pea ka müüjale näitama, mida ostad. Saad osta ikka seda, mida tahad. Ei mingit piinlikkust kellegi ees. Muidu mõni vaatab ja mõtleb, miks see pekinägu veel rasva käru täis on kühveldanud. Või kui palju rohelist, siis mõnigi järjekorras arvab, et ta peab kodus mõnda suuremat närilist. Putkas aga pead kõik soovid sõnadeks vormistama ja müüjale ütlema. Oi, oli väiksena mul see raske. Nii et on ikka hea, et vähe putkasid. Eks nüüd siis istun natuke ja mõtlen, mis on minu putkad elus.

Rootsi internetipulk March 4, 2012

Hiljuti kuulsin sellist väljendit, et elu paneb aja tagurpidi käima. Nüüd mõtlen kogu aeg sellest. Tahad edasi elada, fikseerid momente, et aega kuidagi kinni peatada. Usud igavest olemist. Aga siis kuuled, et elu paneb aja tagurpidi liikuma. Ilmselt tuleb sellega harjuda.
Aga internetipulgast tuli tahtmine kirjutada. Olen jah, praegu palju Rootsis. Kuskil pole internetti. Ammu peaks streigid ülemaailmseks tegema ja nõudma, et internet oleks vabalt, tasuta ja oleks inimõigus. Aga näe, vaba internet on järjest haruldasem. Oli Rootsis Shellis, oli Statoilis, aga enam pole. Siis jääb elementaarnegi õigus infole kaugeks unistuseks.
Aga nüüd otsustasin, et proovin rootsi internetipulka. Uurisin kümnete rekkameeste käest, kuidas asi käib. Tulemus siis: Osta Eesti Tele2-st internetipulk. Siis Rootsist Comviq Amigo tavaline telefonikaart. Mitte mingil juhul Comviq surf (maksab 500Sek kuus). Siis veel kõneaega 100 sek-i eest. Topi kaart telefoni, lae raha peale, võta kaart telefonist välja, topi pulka, pulk arvutisse, seadista ümber ja internett töötab 5 sek-i päevas. Hommikust õhtuni järjest võid olla internetis. Sõidu ajal ka.
Jne jne. Aga ikka oli 400 km jooksul paar leviauku ja vahepeal eesti raadio kadus ära.
Raha eest saab jah. Ilma aga ei saa. Kahju.
Eks siis nüüd näe, kaua raatsin maksta.

Must valge maailm March 4, 2012

Talvel on elu must valge. Muidugi, kui praegu välja vaatan, on ka muid toone, kuskil on mõni kollane maja. Taevas on sinine ja tegelikult ei ole musta kuskil, vaid hall on. Kasetüved on tumehalli ja helehalli vaheldumisega. Lumi on ka üsna helehall. Mets ka kui väga fantaseerida peaks mingit pruunikat tooni andma. Aga minu jaoks on küll värve vähe. Talvega on jah selline asi, et kui aasta on läbi ja mõtled aasta alguse peale, siis jaanuar ja veebruar on nagu täiesti tühjad kuud. Ainult mäletad, et külm oli ja lund oli palju. Muid emotsioone ei midagi. Oleks nagu talveunes, ainult hallid päevad ja hallid tunded. Unenäolik olukord.
Üritan ikka võimalusel mingi pikem ring teha. Vaatad, kuidas inimesed elavad, mis lume alt aedades välja paistab ja kui leiad mõne metsaraja, siis on tore lumme jälgi teha.
Täna nägin keset metsa külmunud järve ääres ühte seltskonda pinkidel piknikku pidamas. Olid vaibad ja tekid metsa kaasa tirinud ja tundsid talvekülmast mõnu. Kohe värvilisem pilt. Aga enamus, keda sel ringil väljas nägin, olid koeraomanikud. Koer sunnib väljas ringe tegema.
Ega mõnigi pikem periood elus ka võib olla must-valge. On töö, kodu, televiisor ja näoraamat. Päevad ühesugused ja meenutad pole neist midagi. Kas peakski olema? Äkki ei peakski. On ju hea küll, et miski hinge ei kriibi ja rahulikult oma elu ära veeretad. Hea ju kui töö ja mingi sissetulek olemas on.
Hing aga igaseb kevade järele, kui hiirekõrvad on puudel ja lõoke kohal.

põhjavalgus March 4, 2012

Olen virmaliste maal. Tunduvad kuidagi kaugel olevat. Atos on hea, pimedas parklas, soe, teed katuseluugi pärani ja seal nad ongi. Värvid vahelduvad ja kuidagi kisub pilk seda vaatama. Tuli meelde üks õhtu siberi mägionnis.
Olime koos kolme matkagrupiga ühes mägionnis. Väsinud läksid magama, aga mina jäin juttu ajama ühe vanamehega. Ta oli Peterburi (siis veel Leningradi) ülikooli spordikateedri professor. Ta rääkis oma töödest ja oma elust. Pikk jutt oli. Miskipärast on enamus sellest veel meeles. Üks osa jutust tuli mul täna meelde, kui vaatasin saadet arktikast antarktikasse. Ka see professor rääkis inkade spordivõistlustest, kus kaotajad ohverdati jumalatele. Kivinoaga lõigati süda rinnust välja. Vahest kaotati meelega, et saada ohverdatud. Siis sai pärast surma jumalate kõrval istuda. Jah, igasugu asju on usutud. Kõiksuguseid ohvreid on ohverdatud.
On paastuaeg ja öeldakse, kui milleski loobud, tuleb see millegagi asendada. Ma ei saa aru küll miks. Aga no olgu pealegi. Eks me kõik taha paremaks saada. Ka mina. Virmalised ei paastu ikka rohelisi, lillasid, kollaseid ja valgeid. Ma ju tean, millest virmalised tekkivad, aga vaadata on neid ikka tore. Muidugi tean, et päike ei looju ja päike ei tõuse. Maa lihtsalt pöörleb ümber oma telje ja päike on ikka kogu aeg sama suur, sama hele ja sama kaugel. Aga ikkagi püüan iga päev tabada tõusu, kui taevas selge on ja vaadata loojuvat päikest. Minu jaoks on need värvid ime. Kui päike looja on läinud ja olen seda näinud, on kohe kuidagi parem tunne, kuidagi rikkam tunne on. Ilmselt ongi tähtis see, mida tunned.