põhjavalgus

Olen virmaliste maal. Tunduvad kuidagi kaugel olevat. Atos on hea, pimedas parklas, soe, teed katuseluugi pärani ja seal nad ongi. Värvid vahelduvad ja kuidagi kisub pilk seda vaatama. Tuli meelde üks õhtu siberi mägionnis.
Olime koos kolme matkagrupiga ühes mägionnis. Väsinud läksid magama, aga mina jäin juttu ajama ühe vanamehega. Ta oli Peterburi (siis veel Leningradi) ülikooli spordikateedri professor. Ta rääkis oma töödest ja oma elust. Pikk jutt oli. Miskipärast on enamus sellest veel meeles. Üks osa jutust tuli mul täna meelde, kui vaatasin saadet arktikast antarktikasse. Ka see professor rääkis inkade spordivõistlustest, kus kaotajad ohverdati jumalatele. Kivinoaga lõigati süda rinnust välja. Vahest kaotati meelega, et saada ohverdatud. Siis sai pärast surma jumalate kõrval istuda. Jah, igasugu asju on usutud. Kõiksuguseid ohvreid on ohverdatud.
On paastuaeg ja öeldakse, kui milleski loobud, tuleb see millegagi asendada. Ma ei saa aru küll miks. Aga no olgu pealegi. Eks me kõik taha paremaks saada. Ka mina. Virmalised ei paastu ikka rohelisi, lillasid, kollaseid ja valgeid. Ma ju tean, millest virmalised tekkivad, aga vaadata on neid ikka tore. Muidugi tean, et päike ei looju ja päike ei tõuse. Maa lihtsalt pöörleb ümber oma telje ja päike on ikka kogu aeg sama suur, sama hele ja sama kaugel. Aga ikkagi püüan iga päev tabada tõusu, kui taevas selge on ja vaadata loojuvat päikest. Minu jaoks on need värvid ime. Kui päike looja on läinud ja olen seda näinud, on kohe kuidagi parem tunne, kuidagi rikkam tunne on. Ilmselt ongi tähtis see, mida tunned.