Õhk March 31, 2015

Olen suletud ruumis,   järjest jääb õhku vähemaks, saaks kuskilt ometi õhku.   Lõpuks lähed välja ja hingad.  Kui tuttav see meile on.  Tegelikult ei ole kuskil õhupuudust.  Lämmatama hakkab süsihappegaasi rohkus õhus.  See paneb meid paanikat tundma.   Mulle meeldib magada maa peal.  Nii et paned madratsi maa peale, siis ronid magamiskotti  ja igaks juhuks hommikuse kaste vastu paned lahtise telgi endale peale.   Vanasti ei olnud mul telki, hommikul oli magamiskott ikka päris märg.  Telk on ka selle pärast hea, et öö ikka üllatab vihmaga.  Aga uniselt eriti aru ei saa, et mis jama see käib ja miks äkki sa nii märg oled..  Ainult siis kui juba läbimärg oled, paned telgi püsti.

Ma ei talu kõrgust.  Kõrgel ei ole piisavalt õhku, minu jaoks.   Miskipärast ei aita mulle eriti ka aklimatsioon.    Olen olnud pea kuu aega 3500 m kõrgusel.  Aga 4500 m peal ikka on hing kinni.   5500 m kõrgusel aga hakkab lausa halb. Pea valutab ka silmi ees virvendab.  Iga samm ajab hingeldama.   Laskud natuke allapoole ja kõik on korras.  Aga tean palju inimesi, kel pole mingit vahet, kui kõrgel nad on.    Õhku on neil igal pool piisavalt.

maa March 31, 2015

Istun kaugel maa peal.  Söön parasjagu lõkkel küpsetatud toitu ja joon teed peale.    Äkki see, mis on kõige kindlam hakkab värisema.  Selline tunne nagu raske auto sõidab lähedalt mööda.  Aga autot pole kusagil, ega saagi olla, lähim tee on 500 km kaugusel.  Siis jääb värin järgi.  Oli üllatav ja huvitav tunne.  Siis algab kõik uuesti.  Seekord on värin palju tugevam.    Kivid ümber liiguvad, linnud jäävad vait ja loodus on äkki täitsa tasa.  Kõik on kohkunud,  ka meie.   Kunagi ei tea ju ette, kui suur maavärin just tabab.  Mitu tõuget veel järgneb.   Oli 1979 aasta ja olin Kamtsatkal.

Õppisin ju ülikoolis geoloogiat ja spetsialiseerusin geofüüsikale.   Geoloogia on õpetus maast.  Geoloog ju peaks maast midagi teadma.  Ise nad arvavad, et teavad kah.  Aga maakera keskpunktini on veidi üle 6000 km.    Kõige sügavad puuraugud on spekulatsiooniliset 6-7 km sügavused.   Räägitakse ka sügavamatest, aga need on küsitavad.  Väga raske on sügavamale puurida.   Kaevandusi on ka sügavaid, aga temperatuur sügavamal kui neli kilomeetrti on juba talumatult kõrge.  Mida me siis maast teame, kui puuriksime ka 20 km, rt jõuaksime nn vahevööni, teame ainult ikkagi 0.2 %  maast.  Kui pead midagi õppima selgeks ja tead ainult 0,2 %   siis tegelikult ei tea sa mitte midagi.     Kui sul on 1000 krooni olnud ja järel on ainult 20 senti, siis võid sama hästi selle 20 senti minema visata.  Ega sul raha tegelikult ei ole.                                                  Ise aga oleme selle 0.2 %  teadmiste üle uhke küll.

Maa aga on ikka kindel asi küll. Õhus ja vee peal on ikka palju nigelam tunne.  Tahaks ikka kuhugi maanduda. Ega koobastes, maa all ka teab mis mõnus olla pole.   Ikka maa peal ringi kõndida on ikka kole hää.

Tuli March 12, 2015

Tulel on miskipärast palju tähendusi.   Küsisin just täna hommikul ühelt noorelt inimeselt, kas ta teab, mida tähendab, kui keegi ütleb:  Ta tuli nagu tuld tooma.   Ta ütles, et ei tea.  No kus sa ikka tead, kui pole raamatuid lugenud.  Tuletoojaid ju pole keegi näinud.   Aga vanasti oli kohe amet – tuletooja.    Ja kui ühte kohta sai tuli ära viidud, siis tuli ruttu teise kohta minna. Teised ka ootasid tuld.  Nüüd teame olümpiatule teekonda.    Aga liiguvad ka teised tuled.   Tõrvikud on ju tööstuslik produkt.

Ma ei räägi sellest, et öeldakse ka et keegi tuli külla.  Tuli küll, aga see on ikka sõnast tulema.   Mina mõtled seda, mis tuleb sellisest asjast nagu sõnast põlema.

Jah, minu jaoks on tuli eelkõige lõke.   Tund anda saab sigaretile ja märklaua pihta.   Aga kui kuskil kõlab sõna tuli, siis ei ole see auto või maja põlemine, vaid ikka lõke.

Ma mõtlesin tükk aega, kuna muutus mulle lõke tähtsaks.   Lapsest saadik ju lõket tehtud.  Prahipõletamine, jaanituli, maituli.  Igasugused laagrilõkked  jne jne.   On elus ka metsa tehtud.  Vanasti põletati ju kõik oksad ära, ainult küttematerjal ja palgid veeti välja.   Aga need lõkked olid ka muidugi lõkked, aga nende küljes ei rippunud nagu hing.

Ilmselt ikka muutus lõke mulle oluliseks seoses matkadega.   Matkal on lõke ikka  elu osa.   Matkama hakkasin ma muidugi tükk aega tagasi.  Esimesed  looduses liikumised olid Eestis,  mööda jõgesid.   Alati tuli kevadel minna jõe peale sõitma.  Mis teha, kevadveed hoiavad mind siiamaani kinni.

Aga täiest hädavajalik oli lõke  talvematkadel.   Ikka midagi sai märjaks ja lõke oli koht, kus sai süüa teha ja asju kuivatada.    Tore oli siis lõket teha, kui oli palju lund.   Alguses tuli suur- suur lõke teha.  Siis see lõke hakkas all lund ära sulatama ja vajus järjest sügavamale.   Aga soojus sulatas ka lõkke ümbert lume ära, nii et paari tunni pärast oli mõnes kohas lõke paar meetrit madalamal kui lumepind   ja meie ilusti seal augus tule ääres.

Suvel on ka tore mägedes lõket teha, sest õhtud on jahedad.   Kohe, kui pimedaks läheb, ei taha ju magama minna. Aga niisama istuda seljakoti otsas, kui järjest külmemaks läheb, ka nagu ei taha.  Siis on lõke täiesti omal kohal.

Aga miskipärast on tore  lihtsalt vahel minna metsa, otsida üles mõni lõkkeplats ja lõkke seal püsti panna.   Midagi on seal ikka veel peale suitsuhaisu ja soojuse.

Vesi March 7, 2015

Üks matkadogma on selline;  vett on igal pool külluses.   Eks elus on kõike ette tulnud.  Matkadel ka.  Oleme vett seljas tassinud, et midagi juua ja millestki sööki valmistada.  Aga oleme ka mägedes olnud, kus igal pool vuliseb vesi.  Alati ei ole küll ööbimiskoht oja kaldal ja sageli tuleb vee järgi minna.  Aga kunagi pole olnud vesi lootusetult kaugel.

Kord olime Sahaari kõrbes, kus vett nagu üldse olla ei tohiks ja suur oli meie imestus, kui kaevus oli põhjavesi meeter maapinnast.   Mõtleks, ümberingi ainult liiv,  kui keegi ei oleks kaevu kaevanud, siis kuidagi ei arvaks, et vesi nii lähedal on.  Vee probleemi nagu ei ole kusagil.   Aga ometi on ammu räägitud, et vesi muutub hinnaliseks maavaraks.  Muidugi saab raha kõige eest küsida.   Kraanist ei tule ka tasuta.    Ikka keegi peab selle eest maksma.  Muidugi ei tea ma riiki, kus bensiinijaamas oleva kraani kasutamise eest peab maksma.   Võtjale on vesi tasuta.  Aga ometi keegi maksab selle eest.  Soe vesi maksab veel rohkem, aga on palju riike maailmas, kus saab käsi pesta bensiinijaamas päris tasuta.  Mitte ainult käsi. Ka tasuta duśśid on olemas.  Rootsis on, Norras on, Soomes on, Belgias, Prantsusmaal, Hispaanias.   Saksamaal pole veel leidnud, aga kindlasti on seal ka olemas.    Aga keegi maksab ikka sooja ja külma vee eest.

Täna said jalad mul märjaks, siis hakkasin mõtlema, et on ikka vesi üks imelik asi.    Võib päris vastik olla.    Siis mõtlesin, et millele mõtlen, kui kuulen sõna vesi.

Kõige esimesena tuli silme ette Kamtsatka  juga Troinoi.  Mis ta eripära teiste jugadega on, on see, et üks kolmest harust on soe.   Olen elus palju jugasid näinud.   Ka Niagaara juga.  Aga miskipärast on mulle kõige rohkem korda läinud Kamtsatka juga.  Muidugi on teisigi super veeelamusi.   Kord olime teelt ookeani äärest tagasi baasi, kus elasime.  Tõus oli kogu päeva olnud ja olime õhtuks nii väsinud, kui jõudsime paari onni juurde, millest olime varem kuulnud, et seal on keskküte.   Nimelt on seal kõrval jõgi sooja veega ja osa jõest oli torudega lastud läbi maja joosta.  Aga see jõgi.  Ilm oli külm,  päev otsa oli kõnnitud ja nii õnnis tunne oli minna soojavee jõkke.   Seal oli basseini jagu vett üles paisutatud ja jõgi laskus kosena basseini.  Ja see oli soe.  Kuu paistis, vesi auras…….. midagi mõnusamat on raske ette kujutada.

Baikali ääres olen mitu korda käinud.  Ikka olen imetlenud, et kuidas mahub küll nii palju magedat vett ühte järve.  Siis räägiti, et seal on 20 % kogu  maailma magedast veest.    Ega seda keegi muidugi tea.   Keegi ei tea siiamaani, palju magedat vett maa sees on.   Keegi täpselt ei tea siiamaani.

Vesi on oluline igal pool. Jah, Norras voolab seda igalt poolt.   Soome kaarti vaatad, siis mõtled, et kus seal üldse kuiva maad on.  Igal pool on järved.  Ega Rootsis ja Norraski järvi vähe pole.

Muidugi on maailmas küll ja küll piirkondi, kus tuleb vett kaugelt tassida ja kus on tõsine veepuudus. Kindlasti on vesi ka paljudele inimestele igapäevane jututeema.    On palju inimesi maailmas, kes lähevad tühja kõhuga magama, on kindlasti ka neid, kes lähevad janustena….

Meil aga saavad jalad märjaks

Tä

Tule külla March 5, 2015

Lugesin täna ühte raamatut.  Sattusin kohale, kus Kanadast tulnud arst läks Bhutanis mägedesse kõndima.  Varst kohtus ta seal kolme tüdrukuga ja teda kutsuti külla……

Mina mõtlesin selle peale, et palju mind on niiviisi suvaliselt külla kutsutud.   Ei olnudki nii vähe.  Enamus jah, on need juhused olnud Venemaal, Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias.    Aga ka Eestiski tuleb ühtteist meelde.

Kord olime kambaga paadimatkal.  Oli küll mai algus, aga mis nässu läks, oli ilm.  Igatahes ükskord olime nii läbi külmunud, et süsta aer ei tahtnud käes püsida.   Jätsime siis paadid jõe äärde ja läksime uurima, kus me oleme, et saaksime auto järgi kutsuda.  Kohalik talumees ei võinud ära imestada, et nii külmaga keegi sõidab mööda jõge.  Kutsus tuppa, tegi süüa, andis teed juua ja küttis meie jaoks veel sauna ka soojaks.   Üskumatu mälestus, siiamaani pilt silme ees. Tõsi, ta oli venelane.

Aga eestlased.  Kord läksime matkame Kaukasuse mägedele.   Hea sõbra vanatädi elas Põhja-Kaukaasias, ühes vene külas.   Aga ta oli eestlane.  Seal külas elasid mitmed eestlased.   Aadressi teadsime, telefoni muidugi siis veel kõigil ei olnud.  Aga üles me koha leidsime.   Sõber  läheb autost välja.  Ma sõidan veidi edasi, et vanainimene ära ei ehmuks, kui 12 eestlast on äkki värava taga.    Näen, et sõbra vanatädi tuleb väravale.  Sõber jääb juttu ajama.  Meil on autos palav ja tuleme eemal autost välja ja istume kraavipervele.   Sellest majast, kus ees me seisame, tuleb välja üks mees meiega juttu ajama.  Meid on ikka palju, 11.    Aga see pole midagi, kui külla kutsutakse.   Täiesti võõras (armeenlane) mees kattis meile laua ja mitu tundi pidasime pidu.  Õhtu hakkas kätte jõudma ja meil oli aeg edasi sõita.  Läksime autosse.   Sõber ikka ajab väravas oma vanatädiga juttu……..

Kui palju on meid Siberis külla kutsutud.  Ükskord tapeti meie auks isegi koer ära, et meile liha sisse sööta.  Ega meie ei teadnud, et koeraliha sööme. Aru sain sellest, kui nägin nööril kuivavat koeranahka.

Ükskord Moskvast olime neljakesi suures raudteejaamas. Võtsime väiksemasse kotti magamiskotid ja mõtlesime, et kuhu küll magama minna. Ega seal vaksalis häid magamiskohti pole.  Siis aga tuleb meie juurde lõbus noormees.  Ütleb:  kuulge, tulge meie täna külla.    Meie mõtleme, et teeb meie kulul nalja.  See on ju Moskva.   Aga siis seletas ta asja meile ära.  Tema jäi sõpradega kauaks istuma ja nüüd kui ta koju läheb, peksab naine teda läbi.  Aga kui ta toob külalised kaasa, siis ega naine külaliste nähes siis sõimama ei hakka.   No läksimegi.   Oli ikka tore see vene külalislahkus.  Naabrite käest laenati kõik toiduained, mida kodus ei olnud.  Mäletan veel sellest õhtust, et naine oli külaliste pärast nii ähmi täis, et kallas tee otse suhkurtoosi.    Aga magada saime ju vist hästi, sest seda küll enam ei mäleta.

Ükskord Svaneetia mägedes Gruusias kõndisin üksi mööda mägikülasid.  Jõuab õhtu kätte.  Talu hoovist tuleb välja mees ja küsib, kuhu sa lähed nii hilja õhtu.  Seletan siis, kes olen ja miks ma seal olen.  Ütlen, et mul pole mingit probleemi, ükskõik, kus saan öö ära magada.    Tema aga, tule aga sisse, tule külla.   Annab perele käsu süüa teha.  Sööme kõhud täis.     Leiab mulle voodi  jne.   Ainuke häda oli nende külastustega, et väga raske oli ära minna.   Hommikul jälle vaja süüa.  Ja nii saadki enne lõunat külast minema.

Nüüd käin õhtuti Norras ja Rootsis   tänavatel kõndimas.   Keegi teine ei kõnni õhtuti.  Vahest mõni inimene koeraga.  Aga  ehmataks küll ära, kui keegi külla kutsuks.  Ega ei julgeks minna küll.   Ei tea mida ta tahab.