notsukõrvad ja lihapirukad July 3, 2018

Minu jaoks ei olnud midagi maitsvamat, kui ema tehtud notsukõrvad ja lihapirukad. Asi pole ju sugugi koostisainetes, vaid selles, kes teeb.  Lihapirukaid olen elus palju söönud, aga nii häid nagu ema tegi, pole kusagilt saanud. Aga notsukõrvadega on hoopis teine lugu.  Neid lihtsalt ei olegi ma kunagi kuskilt mujalt saanud.  Aastaid käis minu ema minu sünnipäeval notsukõrvade karp kaasas.  Minu jaoks oli see parim kingitus.

EMA July 2, 2018

Minule oli ta ema. Ta elas Tartus. Minu õelastele oli ta Nänna. Õde oma lastega elas ja elab siiamaani Tartus, nagu emagi.  Muidugi siis on neil side tugevam kui minul, kes elab Tallinnas.

Kui olime väikesed. Meid oli kokku kolm last. Elu käis ikka oma rada. Ema käis tööl oma rõntgenikabinetis ja isa Katseremonditehases. Õhtuti olid lapsed kas muusikakoolis või trennis.  Koos söödi ainult pühapäeval.   Pühapäev tuli aga veel pilli harjutada ja ema-isa ikka tegid pühapäev lõunauinakut.  Aga aastas kord saime ikkagi kogu perega koos olla.   See oi puhkuse aeg.   Niikaua kui mäletan, organiseeriti suvel koos puhkus. EMA  organiseeris. Kaugest minevikust tuleb meelde kaks ekstreemset puhkust. Üks Pärnus, telgiga, kui tuli meri kallale.  Siis sai ööesel mere eest plehku pandud, küll oli põhev.   Teine kord olime puhkusel Piirissaarel.  Peipsi oli nii tormine, et ei saanud sealt minema. Pidime pikemalt jääma.  Mäletan ainult tõrvalõhna ja alustassist teejoomist. Ja muidugi sibulakette.   Oksendamist laeval muidugi ka.  Ema oli kõige asjade ettevõtja. Isa projekt oli mootorpaat Emajõel. Ema muidugi ka oli paadis. Bensiinihais, mootori jukerdamine ja suuremas koguses sääski.

Aga kõige pikemalt ikka olime Peipsi ääres Kauksis. Õigemini Kauksi ja Kuru vahel. Seal hoiti ühe talu lakas meie telke. Mindi liinibussiga ja kohal oldi ikka mitu nädalat.  Ega me seal päris oma perega ei olnud. Seal oli teisigi. Aga organiseeris selle sõidu alati ema.  Temale oli see puhkus Peipsi ääres väga oluline.   Meile oli see tore vaheldus ja kui meenutan, on kuidagi soe tunne. Peipsi ääres siis tegime pottide ja pannidega metsas toitu ja vaheldus missugune. Päeval mindi järveranda,  kus mina keaevasin auke liiva sisse ja katsin augu ilusti pillirooga kinni ja liiv peale. Nagu poleks seal mingit auku. Siis meelitasin ema sealt üle kõndima ja kui ta auku kukkus, oli lõbu meil nii palju, sest ta kiljataks omamoodi ja ei pahandanud kunagi. Nii tore oli, et tasus kohe uus auk kaevata.

Ema oli südamlik ja osavõtlik inimene.  Muidugi tundus ta meie jaoks vahel lihtsameelnde. Üks lugu tuli meelde.  Reena oli teinud uhke soengu.   Õhtu läks tal pikaks ja kui ta koju jõudis,  oli minu ema väga mures.  Küsis Reena käest, et kuidas sa julgesidnii hilja nii kalli soenguga ringi käia.   Nagu keegi saaks seda soengut pihta panna.

Mulle kuidagi ei meenu, et ema oli see, kes sundis meid suvel tööle. Aga ega tal midagi selle vastu ka ei olnud. Ise ta käis sügisel kartulit võtmas kuskil kolhoosis. See aeg oli meil tore. Sest olime siis omapead.    Kõik olid kartluleid võtmas.  Ühel päeval tuli siis vasinud ema-isa ja tädi koju. Kartulid võetud ja oma 20 kotti kartuleid ka.  Kelder sai kartuleid täis.  Praegu meie pere ei söö ühte kottigi kartuleid aastas. Olid teised ajad. Ja siis käis ema ja tädi veel pohlal ja jõhvikal.  Riik kehtestas ajad, millest varem ei tohinud ühtegi marja korjata.  Kui siis aeg kukkus, läksid kõik pohlale ja jõhvikale.  Minu ema ka.

Mis veel oli minu emal teistmoodi.  Hiljem kui olin juba suurem ja emal oli vaja maja juures mingit tööd ette võtta.   Siis oli ammu enne kui ma kohale tulin, et tööd teha, alati kõik tööriistad valmis pandud. Kui töö ära tegin. Koristas ta kõik ära ja pani asjad oma kohale.  Sellest jäi minule halb harjumus.  Jätan siiamaani tööriistad sinna, kus töö viimati lõpetasin.  Aga ema enam ära ei koristanud.

Aastad läksid. Alati kui Tartus käisin, käisin ka ema juurest läbi.  Ta ei vajanud, et istuksin tema juures tunde viisi. Piisas ka kümnest minutist.  Siis ta tegi  kiirest midagi süüa ja söögil oli ema maitse.  Kui meil ei ole ühtegi alumiiniumist toidunõud, siis oli temal ikka alles alumiiniumlusikad.

Vaarikaid pole emal enam ammu.  Kuldrenett on veel ikka naabri oma aga oksad kasvavad üle piiri.  Ikka oli hea tunne, kui läksid kuuri kõrvalt uksest siise. Uks oli lahti ja varsti kõlas ema rõõmus hääl, kui kuulis et poeg talle külla tuli.

Eks ta ikka ole üks  osa jälle elust välja jäänud.