Archive for January, 2010

must-valge maailm
January 12, 2010

Ilus on see talv. Tavalisel talvel ootad härmatisega päevi. Aga neid on nii vähe. Praegu aga iga päev näitab talv oma ilusat nägu. Me ikka kiitleme oma nelja aastaajaaga. Ilus kirjutde lehtedega nostalgiline sügis. Siis oi, kui ilusad on esimesed lumikellukesed. Siis märtsikellukesed, siis sinililled ja kannikesed ja nurmenukud. Kui kullerkuppude aeg on siis saab juba väljas istuda natuke.
Otsustasime teha lumest koopa. Mul on üks soome sõber, kes tegi meediasündmuse, kui lumekoopas magas ühe öö. Mina mõtlesin, et magan meediata ühe öö väljas lumekoopas. Tegelikult on see nats sulitemp. Mul ju magamiskott, milles saab ka -20 ga magada. Temal vaevalt seda oli.
No hakkasime siis koobast tegema. Suur lumehunnik kokku ja auku kaevama. Mina kaevasin, seni kui ära väsisin.
Siis tulid hurraaga tegema vanem tütar ja poeg. Kaevasid siis rõõmsalt edasi, kuni Elisabeth jäi koopasse kinni. Koobas kukkus kokku.
No siis uus lumehunik ja täna hakkas Annabel uut auku uuristama. Läksin ka uuristama ja nüüd on tuba lume sees olemas. Nii et tuleb magamiskott üles otsida ja koopasse kolida.

Advertisements

Truman show
January 7, 2010

Nägin paar päeva tagasi filmi “Truman Show” ja siiamaani jälitab sellega seotud seosed mind unenägudes.
Unenägudes on see pluss, et kõik on selge. Ei kahtle milleskis, ei mõtle teisi alternatiive. Elus nii lihtne pole. Kui midagi näed, siis mõtled kohe, kas nägid õieti, või on mingi filter sul endal ees jne jne. Aga kunagi ei võta pilti nii nagu ta on.
Mis mõtted mul siis tekkisid.
Nagu kõik teavad, on Truman Show ülesehitatud nii, et filmi lavastaja on teinud hiiglesuure stuudio ja idee on sünnis saadik inimest jälguda 24 tunnises teleshows. Ainult Truman ei tea, et kõik, keda ta iganes näeb, on näitlejad. Kõik kellega koolis käinud, ema, isa, sõbrad. Kõik on näitlejad. Vaid ta ise on see kes midagi ei tea. Kuni ühel päeval hakkab kahtlus tekkima. Raske on mõne lausega head filmi kokku võtta. Mulle läks korda lavastaja ja Trumani vaheline konflikt.
Mis mõtted siis jäid mind kummitama. Äkki on olemas Lavastaja. Akki oleme kõik Trumanid. Lavastaja pole seotud oma eluajaga, et projekt läbi viia. Lavastajal on piisavalt aega olnud, et kogu inimkond Trumanideks teha.
Koostada suur projekt nimega Maa. Panna sinna kõik arenema ja sigima. Sama projekt nagu Trumaniga. Ainult suurem.
Kui religioone uskuda, siis just nii ongi. Kui lugeda Hiiobi raamatut, siis saab asi veel selgemaks. Meil on vaatajaid, pihku itsitajaid, kui midagi veidrat teeme. Teise poole kihlvedajaid, et vaata kui teeks nendega midagi.
Nagu sel aastalgi. Saadame palju lund. Keerame kogu põhjapoolkera külmaks. Vaatame, mida majandussurutises inimesed nüüd ette võtavad. Raha pole, mille eest kütta. Oi kui tore vaatepilt, mis nüüd inimesed teevad. Kuidas aga siputavad.
Või väristaks natuke maad. Kord Pamiiris, küll Saalomoni saarte juures. Vaataks paljud kodud kaotavad.
Ja siis nad vaatavad, veavad kihla ja tunnevad end mõnusalt.
Lavastaja aga ikka arendab asja. Aega tal ju on. Temale aeg ei kehti. Miljard nagu meil aasta.
Mida siis meie Trumanid, peaks tegema. Kuna väljapääsu pole, siis asja avastamine ka midagi ei anna.
Tuleks olla huvitav Truman. Selline, keda oleks tore vaadata. Selline elus inimene, keda vaadates igav ei hakkaks.
Tuleks elada elu, mille vaatamiseks poleks häbi. Aga oleks huvitav ka vaadata. Raagiks juttu, mida ka paljudel vaatajatel oleks huvitav kuulata.
Ega minna pole meil kuhugi. Võime ainul oma tegevusega saada Lavastaja naeratus. Võime nii elada, et Lavastaja annaks meile midagi juurde. Midagi head ja positiivset. Kui me elame ja teeme midagi suurt ja väärtuslikku, küll siis abi sealt teisest maailmast ka meile tuleb.
Vot selline oli mu unenägu.
Elu nats keerulisem.