Karud ja siilid October 26, 2009

Praegu on ilus sügis. Lehed sahisevad jalge all ja hinges on sügisnukrus. Paljudele inimestele ja rahvastele on nukrus positiivne tunne. See kajastub eriti muusikas. Soomlaste hingeline muusika on alati minooris. Samuti vene ballaadid. Tõsine olla tähendab nukker olla. Kurbade silmadega. Igatsus on kurb. Vähemalt soomlaste ja venelaste juures. Ka eestis on palju inimesi, kel on igatsus kurb. Eks siis nende aeg ongi praegu. Eriti kurvad kujud, nagu karud ja siilid ei pea kurba aega isegi vastu. Lähevad magama. Ärkavad allis siis üles, kui lootus on suur, et valgus on palju palju ja kohe hakkab kõik tärkama.
Aga nii palju ilusat jääb nägemata ja olemata, kui talveks Austraaliasse kolida. Ei näe esimest lund. Ei koge hilissügise torme, kui kõik on mustvalgeks muutunud. Kõik on hallid toonid ja tihe vihm võtab võimust.
Ei ole see nii, et ära lase seda halli omale hinge. Ka kõige elurõõmsamat hinge mõjutab hall periood. Aga hea, et see olemas on.
Mulle meeldib jõe peal sõita. Praegu on jõed üle kallaste. Suvel tuli üle normi vihma, sügisel ka. Ei sõida enam Europas ringi ja tajutav maailm on pisenenud Eesti tasemele. Ei tea, mis on Poolas, ei tea, kuidas Neptun saab Inglismaa uputamisega hakkama.
Aga külmalt ilus on esimene härmatis. Külmalt ilus on jäälilled aknal. Hea et neid kogeme. Hea et jääpurikaid näeme, hea on autoga külg ees sõita.
tore ju, et hall aeg on ees ja lumi.
Kord sõitsin novembris ida suunas. Peipsi tagand algas porimaailm. Igal pool oli pori. Autost ei saanud keegi välja ilma poriseks saamata. Oleme unustanud ära, et eestis oli ka kunagi igal pool pori. Siis sattusin Rootsi, imestasin,et seal ei ole sügisel pori. Nüüd kuidagi märkamatult ei ole pori enam meilgi. Neid asju on palju, mida ei märka. On palju asju paremaks läinud. On inimesed meie kõrval paremaks ja toredamaks läinud. Peaasi et neid märkaksime. Näeksime, kui väärt inimesed on meie kõrval. On ju väärt.
On palju asju, millest ka sügisel rõõmu tunda.

Töö lõpp, kas uue algus. October 20, 2009

Vaatasin kalendrit, tööd on mul veel kuueks päevaks. Siis jälle töötukassasse seisma. Olen mõtlenud, kuidas imed sünnivad. Vanasti mõtlesin, et matad kõik maha, nagu paned mulda ja siis tärkab midagi. Nüüd leian, et siis saab ime toimuda, kui ka viimane lootus on kadunud. Aga imega on selline asi, et tore kui juhtub. Aga ei pea juhtuma.
Täna jäin rääkima kahe inimesega. Üks tuli kirikusse raha kerjama. Ütles et kõht on tühi ja ei saa koju sõita. Vaatasin, et ehitaja riided seljas ja betoonised kummikud jalas. Küsisin, palju siis ehitusmehed praegu teenivad jne. jne. Jutu lõpuks selgus, et teised mehed olid teda kirikusse saatnud, et äkki toob mingi viinaraha ikka ära.
Siis jäin juttu rääkima ühe tädiga, kes supikööki organiseerib. Ega ma suurt midagi küsida saanud, ta rääkis kohe ise ja hästi pikalt. Neli korda nädalas pakuvad suppi. Kui kell kaks lähed, saad veel mõnd toidupoolist ka veel kaasagi.
Aga klientuur on neil muutunud. Varem olid neil klientideks sotsiaalsed heidikud, aga nüüd pidid olema elujõus mehed 20 ja 50 vahel. Mida sa ikka teed, kui tööd ei ole. Kui iga viies tõõjõus mees on töötu. Ega siis töötus ei vähene, vaid vaikselt ikka suureneb. Eks teisel novembril saan ka mina seda töötuarmeed suurendama.
Ega tuhandet krooni kätte ei saa. Mis sellest siis jätkub?
Paljude lemmik Keskerakond sai Tallinnas võimule tagasi. Minu lemmik ta ei ole. Küsisn täna maksuhaldurilt, kuidas on võimalik mul maksta maamaksu, kui tean et kohe jään töötuks. Tema ütles, et kui ei maksa, tuleb viivis ja kui kahe nädala jooksul ei maksa, lähevad andmed kohtutäiturile.
Linnapeal võetakse maha plakateid – Tallin Aitab. Võik siis ju aidata. Võiks aidata enda kehtestatud maamaksu maksta. Aga ei. Teame ju ikka anektooti, kui jõuetteastele kutsuti kõhnuke maksuametnik, see pigistas ka kivist vabalt vee välja.
Olen selle poolt, et kui positiivset ei ole kirjutada, ei tasu üldse kirjutada. Milleks kurta.
Täna aga nägin midagi mis ole väga positiivne. Kunagi kurtsin, et minu töökoha kõrval soriseb iga vihmaga torn läbi. Aga minu töökaaslane oli sinna alla pannud pange. Ja täna hommikul tööle tulles oli nii rõõm vaadata, et pang on täis. Vaatasin, et puhas vesi, mis ikka, teen sellest teed.
Ilm oli ikka hämar. Tuli meelde paari aasta tagune olukord kui oli sel ajal polaarjooni taga. Neil on selline värk, et päike tõuseb alles peale järgmise kevadist pööripäeva. Pool aastat ilma päikeseta. Kuidagi sattusin ka siis jutule kohaliku kooliõpetajaga. Küsisin, et kui noored lähevad lõunasse, miks tema pole kunagi läinud.
Ta ütles, et näe, maja on soe, virmalised on imeilusad, Autol on tuled ja kui kodus oled, siis saad majas kõik tuled põlema panna. Valgust ja soojust on oi kui palju.
Eks ega meiegi midagi saa muud teha, kui kütta tuba soojaks, panna tuled põlema ja ega see kuus kuud nii kaua siis ei lähegi, varsti on valge ja kevad. Ega ei pea karusid kadetsema, või siile. Las nad magavad. Meil on võimalus vihmaseid ja halle sügisõhtuid nautida.