Karud ja siilid

Praegu on ilus sügis. Lehed sahisevad jalge all ja hinges on sügisnukrus. Paljudele inimestele ja rahvastele on nukrus positiivne tunne. See kajastub eriti muusikas. Soomlaste hingeline muusika on alati minooris. Samuti vene ballaadid. Tõsine olla tähendab nukker olla. Kurbade silmadega. Igatsus on kurb. Vähemalt soomlaste ja venelaste juures. Ka eestis on palju inimesi, kel on igatsus kurb. Eks siis nende aeg ongi praegu. Eriti kurvad kujud, nagu karud ja siilid ei pea kurba aega isegi vastu. Lähevad magama. Ärkavad allis siis üles, kui lootus on suur, et valgus on palju palju ja kohe hakkab kõik tärkama.
Aga nii palju ilusat jääb nägemata ja olemata, kui talveks Austraaliasse kolida. Ei näe esimest lund. Ei koge hilissügise torme, kui kõik on mustvalgeks muutunud. Kõik on hallid toonid ja tihe vihm võtab võimust.
Ei ole see nii, et ära lase seda halli omale hinge. Ka kõige elurõõmsamat hinge mõjutab hall periood. Aga hea, et see olemas on.
Mulle meeldib jõe peal sõita. Praegu on jõed üle kallaste. Suvel tuli üle normi vihma, sügisel ka. Ei sõida enam Europas ringi ja tajutav maailm on pisenenud Eesti tasemele. Ei tea, mis on Poolas, ei tea, kuidas Neptun saab Inglismaa uputamisega hakkama.
Aga külmalt ilus on esimene härmatis. Külmalt ilus on jäälilled aknal. Hea et neid kogeme. Hea et jääpurikaid näeme, hea on autoga külg ees sõita.
tore ju, et hall aeg on ees ja lumi.
Kord sõitsin novembris ida suunas. Peipsi tagand algas porimaailm. Igal pool oli pori. Autost ei saanud keegi välja ilma poriseks saamata. Oleme unustanud ära, et eestis oli ka kunagi igal pool pori. Siis sattusin Rootsi, imestasin,et seal ei ole sügisel pori. Nüüd kuidagi märkamatult ei ole pori enam meilgi. Neid asju on palju, mida ei märka. On palju asju paremaks läinud. On inimesed meie kõrval paremaks ja toredamaks läinud. Peaasi et neid märkaksime. Näeksime, kui väärt inimesed on meie kõrval. On ju väärt.
On palju asju, millest ka sügisel rõõmu tunda.