Archive for December, 2018

kutsumus
December 5, 2018

Kaks minutit tagasi küsiti minu käest, mis on mu kutsumus. Jäin mõttesse. Eile küsiti minu käest mida ma usun. Kui küsimus tuleb järsku, siis inimesed reegline ei oska midagi vastata. Proovige seda laste peal. Küsige midagi konkreetset ja vastust ei tule. Mitte et ma midagi ei usu. Vaid ma ei oska äkki selle küsimuse peale midagi teravmeelset vastata. Muidugi kui olukord oleks väga nõudnud, küll oleks ka midagi vastanud. Aga küsimus oli nagu rünnak. Aga kui rünnatakse, siis on inimesele omane kohe põgeneda. Harva ka vastu hakata. Võib ka asja naljaks pöörata. Huvitav, et seda varianti kasutatakse palju, aga see ei lähe ju ametlike seisukohtadega kokku. Loomad ju ei tee nalja. Veiderdavad ja rõõmustavad küll.
Aga mis on siis kutsumus. Karjas on asi lihtne. Olla alfa isane ei ole ju kutsumus. Karjas ei ole kutsumusi. On saatus. Olla kas alfa, beeta jne. Tobe on ju mõelda, et kui hierarhias mingi kolmanda järgu tegelane äkki ütleb, et tema kutsumus on olla alfaisane. Karjas oled see kes sa oled ja ainus võimalus on olla oma eluga rahul ja mitte igatseda kõrgemaid kohti. Oleme kõik näinud arengumaades õnnelikke inimesi, kes on õnnelikud sellepärast, et nad on rahul sellega, mis neil on. Kui sa oma kutsumust realiseerida, siis on su nägu vingus kogu aeg. Inimene on karjaloom.
Aga päris ei ole ka. Venelased kasvatavad oma lapsi nii, et laps saaks karjas hakkama. Leiaks karjas oma koha ja täidaks seda. Eestlased kasvatavad oma lapsi, et ta saaks ise oma elus hakkama. Oleks võimalikult iseseisev, leiaks endale hea töö ja tuleks omadega toime. Rahvustunne on küll tugev, aga see on pigem deklaratiivne. Väga tugev surve saab ainult inimesed kokku.
Suurte kutsumustega inimesed on tegelikult üksi. Kui Eesti Päevaleht esitas mõjukaid inimesi, siis mõtlesin nende inimeste peale, keda nad kirjeldavad. Nad on nii omaette ja üksi. Kuigi ju mõjukas peaks mõjuma nii et tema on ju 100 000 ga koos. Aga ei ole. Ott Tänakut teame ju kõik. Aga kui ta sõidab, siis on ta rooli taga üksi. Ka kaardilugeja on tal suhteliselt kaugel. Tema taga on muidugi tiim. Aga enamus aega on ta üksi. Olulised otsused peab vastu võtma ikka üksi.
Me ammu enam ei ela karjas. Pigem et taha, et kui me pargipingi peal istume, siis istub meie kõrvale keegi. Mind näiteks häirib, kui oma töö juures leian tühja parkla. Küll ajab närvi mõni idaeurooplane, kui parklas on kõik kohad vabad, tema tuleb ja pargib kohe kõrvale. Tema tahab olla koos, mina tahan olla eraldi.
Mujal idas on ridakülad. Eestis taluti ainud näga naabertalu suitsu. Talu mitte. Muidugi elame praegu linnas.
Aga me ei taha naabreid näha. Tööd tehes tuleb olla teistega koos, aga naaberfirmast ei taha midagi teada. Olen tihti hämmingus, kui otsin mõnda firmat, kuhu kaup viia. Võin küsida naaberfirmast, ta pole kunagi kuulnud, et kõrval ehituses asub see firma, mida otsin. Ei tunne me huvi teiste vastu.
Ei tasu otsida sõnu, et kirjeldada oma kutsumust. Kui see on, on tore. Parem kui ei oleks. Oled õnnelikum. Ei põle läbi. Kui sa midagi usud, siis usu, aga ära hakka seda kellelegi kuulutama, sellest pole veel midagi head tulnud. Aga uskuma peab.
Arvan, et on ikka tore elada ja vahel on tore ka õnnelik olla.

Advertisements

minu blogo
December 5, 2018

Mina ei tea, miks ma ei taha nii hirmsasti ajaga kaasas käia. Ei taha uusi rakendusi ja ei taha kuidagi kaasaegse tehnoloogiaga sammu pidada. Paar aastat tagasi tegi mu noorim tütar arvutisse blogo. Et siis saan valmis kirjutada kui internetti pole ja siis kui on postitada. Aga ühel hetkel läks blogo minu jaoks sassi ja enam blogiga ühendust ei saanud. Siis hakkasin igavusest kirjutama Mikrosofti wordi, dokumentidesse. Aga sinna need kirjutised jäid. Täna aga mõtlesin, et mida teeb mu blogo – mis imet, töötas nagu muiste. Ei olnud mingeid sogaseid kirju ja mingeid passwordi tahtmisi. Minul kui suhteliselt ekstrovertse inimesel, on väga raske aru saada miks need passwordid vajalikud on. Igas teises filmis näidatakse, kudas ka kõige keeruliseimaid koode lahti muukida saab. Kuidas ükski tulemüür pole piisav. Milleks inimesel, kes midagi salatseda ega varjata ei taha, mingid koodid. Minul pole midagi salatseda. Ei ole ka mõtted sellised, mida hirsasti varjata tahaks. Jah, tahaks ka mõtetes Tarandile jalaga tagumikku anda. Aga mis siis. Pole ma kätt või jalga kellegi vastu veel tõstnud. Mõtted aga on igasugused ja siis…… Mis neist ikka häbeneda. Telefonikõned samuti. Las kuulavad…. kui kuulajaid muidugi on. Eks telefonikõned ongi nii tobedad, kui mõni avalikustatud telefonikõne on. Telefonis inimene vist mõtleb kuidagi teisiti. Sellepärast minule telefon ei meeldigi. Ma ei saa aru, kuidas saab tundide viisi kellegagi rääkida. Eile üks kena inimene jäi kokkulepitud kohtamisele pool tundi hiljaks. Põhjenduseks oli telefonikõne. Keegi oluline inimene helistas ja rääkis pool tundi. Vot ei saa aru. Ma ei saa paljudest asjadest aru. Olen näiteks oma töö asjus mingi firma väravas. Väravavaht peab lattu helistama ja küsima, kus ma täpselt maha kauba laen. Helistab ja räägib pool tundi. Selleks et ühte lühikest informatsiooni kätte saada. Kaup seisab, kõik ootavad, aga tema muudkui räägib.
Minu jaoks on see võõra ressursi raiskamine. Eks siis pean ka kuidagi uute asjadega leppima.
Ma küll mõtlen et kui noorena ei ole revolutsionäär, siis sul ei ole südant. Kui vanana ei ole konservatiiv, siis ei ole mõistust. Muidugi ei pea kõike uut robinal vastu võtma, aga liiga tagurlik ka olla ei tasu.

süda
December 5, 2018

Süda on rahvapärimuse ja muidu tavainimese mõtlemise järgi elu keskpunkt. Kui süda ei tuksu, oled kutu. Meditsiinis aga on inimene surnud kui aju on kutu. Ajusurm on tegelik surm. Aju aga peaaegu üldse ei tööta, kui vaatad midagi arvutist ja vaatad televiisorit. Ma ei tea täpselt, kas nutitelefoni vaadates on ka aju välja lülitunud. Vist ikka on. Aga kui vaatad inimesi ühistranspordis, siis enamus inimesi vaatavad sõidu ajal oma nutitelefoni. Aju aga ei ole surnud, vaid töötab ikka natukenegi.
Hiljuti kuulsin juttu, kuidas kirjeldati tammetõrust suureks tammeks saamist. Et ikka nii, et kui tõru ära ei sure, siis uut tamme ei tule. Tõru peab ikka olema korralikult maha maetud. Ma pole sellest kunagi aru saanud. Ei sure ükski viljatera ära ega tammetõru, kui ta maha matta. Kuskil pole nii palju elu, kui tammetõrus, või viljateras, kui ta sobivasse keskkonda satub. Ta lausa pakatab elust. Surmast on ikka asi väga kaugel.
Süda tegi mulle suvel tünga. Läks lõhkuma ja ei suutnud enam suurele ringile verd anda. Peale suutis.
Viidi siis mind ruttu haiglasse, mäletan, kuidas kõik, kes mu kanderaami vedasid, jooksid. Kiire oli. Siis pandi mind magama ja öeldi, et kui teadvusele tulen, on kõik korras. Panid mu südame seisma ja uuesti käima. Ei läinud kaua aega, kui süda vedas ka neerud järgi ja muud organid. Kõik oli nagu enne. Arstid nimetasid minuga juhtunut äkksurmaks.
Nüüd on sellest juba mitu kuud möödas. Põhjust, miks mind selline terviserike tabas, pole siiani leitud.
Aga elada on tore.