Homse päeva valgus July 15, 2012

Homne päev annab valgust ka praegustele hallidele päevadele. Kui mul on ees mingi pikem reis, siis on ees mingid nukrad ja hallid päevad. Kannatame ja kannatame, aga ees olev annab jõudu ja tahtmist kõik üle elada. Kui võtad tee ette näiteks Itaaliasse ja kui lähed autoga, mõtled, et ees on Leedu, siis Poola, siis Slovakkia, Ungari ja alles siis tuleb Itaalia. Aga kui hakkad minema, siis polegi need riigid nii hallid. Mineku soov ja Itaalia sära annab valgust ka neile riikidele. Kui tagasi sõidad, siis mõtled, et paari päeva pärast saad koju ja polegi see vaev nii raske.
Elus on palju nii, et kui ootad mindagi helget ees, siis see helge annab valgust igale oodatavale hetkele. Aga muidugi on ootajal aeg pikk.
Olen mitmeid kuid mõtlenud selle peale, kas elu peaks koosnema üksikutest säravatest olukordadest, ja hallid päevad nende vahel. Või siis stabiilne ilma tippudeta elu. Mina valiksin esimese, aga ei ma sugugi mõista hukka neid, kes teisiti teevad. Mõtlen sageli kui palju ma olen elus reisinud. Kui kõik selle raha, mis reisidele olen kulutanud oleks investeerinud mujale, siis mis mul ikka oleks. No oleks paar maja, ühe asemel. Aga magada saad ainult ühes voodis korraga, kahte lõunasööki ju ka ära ei söö ja nelja kingaga ka korraga ei käi. Muidugi, ega ma nii otu ka ei ole, et aru ei saa – kulutada võib lõpmatuseni. Aga väga raske on seda küll defineerida, mis see hea elu on. See on see, mis on kellegi jaoks hea.
Mõne jaoks on hea, kui kõik asjad korda lähevad. Minule ei ole. Kohe vahest tahaks, et ära eksiks, tahaks, et midagi nässu läheks. Tahaks kriise, tahaks keerukaid olukordi. Aga mitte ka palju. Nii parasjagu. Muidugi ei taha suuri jamasid. Aga noh neid väikeseid.
Ikka läheb mu jutt unenägude peale. Täna öösel nägin ma und, et rajasime organisatsiooni, mis teeb inimestel elu heaks. Organisatsiooni nimi oli: Hoolida, Sa saad hoolida. Miskipärast oli see inglise keeles. Organisatsioon tegeles sellega, et projekti põhiselt võeti ette üks piirkond, kus elas 10 000 inimest. Uuriti välja selle piirkonna probleemid ja vajadused, igatsused ja soovid. Siis uuriti kohapealsetelt inimestelt, kes on suutelised midagi tegema. Kel on annet ja ka tahtmist aidata. Siis õpetati need inimesed välja ja toetati igati neid ruumide ja vahenditega, et nad saaksid ise oma inimesi aidata. Unenäos asjad läksid suurepäraselt. Kui selle piirkonna naabrid nägid, kui hästi nad on elama hakanud, tahtsid ka sama elu. Asi muudkui arenes ja arenes. Unenäos nimelt.
Kui üles ärkasin, siis mõtlesin, et ometi on olemas sotsiaaltöötajad, kes sedasama peaks tegema. Ei ole mul ette heita midagi sotsiaaltöötajatele. Aga tore oleks ju ka neil teha midagi positiivset, mitte tuletõrjuja olla. Muidugi haigeid ja viletsaid on, aga tegelema peaks ka tervetega. Unenägu oli aga äärmiselt positiivne. Nagu ikka.

Söögid mis maitsevad July 3, 2012

Paljudel on lemmiksöögid. Nagu kõikide asjade lemmikud. Lemmikfilm, lemmikraamat, jne jne. Minul ei ole lemmikud. Ei tea üdse ala, kus mul on kindel lemmik. Näiteks võiks mul vanal mägedes käial olla lemmikmäed. Aga ei ole. On Alpid meeldivad, on Tjan San tore. Meelde on jäänud Kodar, Sajaanid, Uraalid jne jne. Loomulikult jättis unustamatu mälestuse Maailma Katus. Aga näe, lemmikuid ei ole. Kaukasuses ja Alpides olen sellepärast kõige rohkem käinud, et nad on kõige lähemad.
Söökidega on ka sama lugu. On maailmas palju maitsvaid sööke, aga kõik sõltub asjaoludest. Kõige olulisem on muidugi tühi kõht. Kiui ikka pikka aega söönud pole, on isegi Saksamaa “Jaani vorst” hea. Mis asi aga on “Jaani vorst”. Nimelt on mul sõber, kel on toidu suhtes kõige olulisem hinna ja kvantiteedi suhe. Toitu ostes arvutab ta pidevalt, kuidas väiksema raha eest saab kõige suurema koguse kõhutäidet. Selle mudeli järgi siis leidiski ükskord Saksamaal, et fleishwurst on kõige parem toiduaine. Sealt ta meile saigi nime “Jaani vorst”. Ega täis kõhuga ei läheks lipsugi alla, aga tõesti, kui ammu pole söönud on seegi päris hea.
Nii ongi, kui ammu pole midagi maitsvat söönud, siis tekib isegi igatsus mõne toiduaine vastu. Nagu näiteks pannkoogid.
Meelde tuli kõige suurem igatsus toidu järgi minu elus.
Olime Kamtsatkal pikemalt jäänud Geisrite oru kanti. Telgid olid meil Uzoni kaldeeras. Kaldeera on selline koht, kus happelise vulkanismi käigus lendas tükike maapinda lihtsalt õhku. Nii paarkümmend ruutkilomeetrit. Järgi jäi ümbruskonnast tükk madalam kohakene, kus on palju kuumaveeallikaid, järgi, susisevaid ja vusisevaid termaalalasid. Vot seal olimegi. Aga kuna me ei arvestanud sellega, et seal kus oli ehitajate baas, ei ole toiduaineid, siis meie ka sinna kohale neid ei vedanud. Lihtsalt said toiduained otsa. Tõsi, nurgas oli suur 50 kg suurune kott riisi. Aga ei soola, ei suhkrut, et muid maitseaineid. Palju sa ikka magedat riisi sööd. Nälga just ju ei olnud, aga süüa ka nagu ei tahtnud. Siis õhtuti võtsime jututeema üles. Mida me kõik ära sööme, kui siit tsivilisatsiooni jõuame. Kes tahtis kohe saad ekleerkooe, kes karakumi komme. Mes mingit lihapraadi.
Ühel heal päeval tuli meil võimalus Vaikse ookeani kaldale helikopteriga lennata. Seal avastasime lähedal asuva kartulipõllu. Muidugi jäime vargusega vahele, aga oi kui maitsvad olid kartulid.
Eks neid “maitsvaid” eineid tule meelde palju. Samas, kui iga päev pead laevas “rootsi lauas” olema, siis ei maitse seal midagi. Olgu seal menüüs, mida iganes. Virisen seal minagi ja alati olen küsinud, mis funtsiooni täidab laeva peakokk, kui kõigi Tallinki laevade menüüd on tüpselt ühesugused.
Aga ikka sellepärast ei maitse, et kõht on täis.
Eks infoajastu on tekitanud “täis kõhu” tunde ka igal muul alal. Lõpuks jäävadki ainult pealkirjad ja nimed. Nii hea on pikalt ära olles ajalehtigi lugeda.
Ei pea selleks nälgima, et toidu matset tunda, ei pea kodust pikalt ära olema, et kodust ja kodustest rõõmu tunda. Aga kui pikalt palju söödud ja kodus oldud, siis mina pean küll minna saama.