ei ole veel lõpp December 28, 2009

Aastat on veel päris palju. Aeg on selline kummaline asi. Kui oled rutiinses faasis, siis ei saa arugi, kui nädal on läbi. Kui reisid kuhugi, siis kolme – nelja päevaga jõuab kogeda oi, kui palju asju. Aeg ei veni, aga palju elamusi on küll. Aeg venib siis kui oled haiglas, kui oled lihtsalt haige. Kindlasti venib aeg, kui oled vangis. Mul venis hirmsalt aeg kui olin sõjaväes. Küll oli päev pikk, küll oli tund pikk. Tõsi ta on, et kui on tüütu töö, siis on ka tund kole pikk. Mul venis aeg, kui olin tornis tööl. Küll venisid kolm viimast tundi töökohas. Kogu aeg sai kella vaadatud, ainult mõned minutid olid vahepeal läinud edasi. Aga tore, kui elus on erinevaid perioode, kus aeg lendab ja kus venib.
Loomulikult lähevad need päevad ruttu. Pole ju neljapäev õhtuni aeg ju teab mis palju. Aga kui midagi ette võtta, võib ka selle kolme päevaga palju ette võtta.

jõua jõua jõulukene December 26, 2009

Eks läinud ta on. Kes koges rõõmu, kes koges rahu. Kel oli hea oli perega koos olla. Eks igaüks sai seda, mida jõuludelt ootas. Kui ootused liiga suured, siis jäidki ootama. Kui aga eriti ei oota, siis nii mõnigi pisasi võib üllatada.
Olin sel jõuludel tõbine. Immuunsussüsteem nats lekib. Aga küll saab korda. Peaasi, et nüüd lähevad päevad pikemaks ja öö lühemaks. Ometi tähtis asi.
Täna käisin poes. Ükes suuremas toidupoes Tallinnas. Rahvast liikus palju. Kaupa oli veel rohkem. Mul tekkis kahtluseuss, et seda poodi kasutab Rimi kett sooja kaubalaona. Miks selline arvamus. Suure poe peale töötas ainult üks kassa ja järjekorda üldse ei olnud. See pood oli Supernettost ümbertehtud Säästumarket XL.
Kuna selles süsteemis ei olnud seda, mida saadeti ostma, läksin väikesesse Maximasse. Kolm kassat panid täie lauluga, aga järjekord oli no nii pikk, et masendus tuli. Ei ma järelda siin midagi. Lihtsalt tähelepanek oli.
Mida siis veel olen tähele pannud.
Ah jaa.
Mu käes oli auto, mida üks Soome sõber tahtis Eestis ära müüa. Uhke ameerika linnamaastur. 2004 aasta oma.
Ja mõtlesin lihtsameelselt, kui ta Eestisse tõin, et nii odavalt (muuseas sissetoomise tolli hinnaga) läheb ta kohe ära.
No sain siis sellega sõita. Oli ikka hea sõita. Pole elus nii hea autoga varem sõitnud. ei huvitanud, et sõidu peale kulub vähemalt 3 krooni kilomeetri peale. Minu auto kulutab alla krooni. Aga selle suure laevaga oli nii hea sõita, et hind polnud üldse tähtis.
Täna sõitsin oma 23 aastat vana Audiga. Sõida pea tasuta, aga sõidurõõmu pole. Eks nüüd saan aru autopededest. Et kui elus nii vähe rõõmu on. siis oleks vähemalt sõidurõõm. Ni et nüüd saan aru sakslastest, kes lihtsalt lähevad kiirteele sõitma ja saan aru, miks tähavatel ikka nii palju sõidetakse. Aga lihtsalt sõidurõõmust.
Nüüd siis on jõulud läbi. Suured sõnad tehtud. Muusikutel rahva rahvast kõhud punnis. Raamatuäridel ka head ajad lõpuks tulnud.
Täna rääkisin juttu lund ajades oma naabrimehega. Rääkisime rekkaärist. Kurtsin, et autojuhid teevad nüüd tööd tasuta (päevaraha on ju 350-500 krooni, mis ei ole ju palk). Firmajuhtidel on aasta läinud kahjumisse.
Kütusefirmadel on olnud täielik häving. DKV ja UTA kaartide eest on firmadel võlg miljonites. Äri käib. Autod sõidavad, aga keegi ei teeni.
Aga lund sajab. Ei ole ma varem selle peale mõelnud, et muruniitjat on vaja ainult 4 kuud aastat, aga lumelabidat kuus kuud. Enamus aega kütad maja.
Aga jääkaru elu on veel karmim.

rajalt maas December 23, 2009

On tihti tunne, et äkki on saanud inimesi palju. Kui satud internetis mõne firma koduleheküljele, siis seal on ka rubriik, vabad töökohad. Aga vabu töökohti ei ole. Iga nädal lisandub üle 2000 töötu. Mõtlen tihti sellele, et nädal möödas ja jälle 2000 inimest ei ole kellelegi vajalik. Ülearused inimesed. Nagu minagi.
Äkki on muutunud suur osa ülearusteks. Muidugi, iga ükskik on oma perele vajalik. Ega sellega ei muutu inimene pere jaoks ülearuseks, kui tal tööd pole, kui raha sisse ei too. Aga närune tunne on ikka.
Aasta hakkab läbi saama. Aasta on pikka aeg. Ega keegi mäleta, mis aasta alguses oli. Mäletan isegi, et aasta alguses oli lootus tööd saada. Kolmes rekkafirmas olin korraga tööl. aga ükski ei võtnud vedu.
Aga nii see aasta läks. Enam muidugi mäletatakse aasta lõppu.
Mis siis jääb sellest aastast.
Kas majanduslangus
kas Obama
kas seagripp
Kõik räägivad, et uut päeva tuleb positiivselt alata. Oo milline tore päev. Aga mõtlen, mis mõtlen, mida üldist positiivset kadunud aasta kohta meenutada. Ei ole veel tulnud meelde ühtegi asja. Ikka üks asi tuli.
Itaalia ja Svetsi mäed.
Ütlen veelkord, et tasub reisida. Isegi kui Masu ja Täpe kallal on kõigi oma kaheksa jalaga.
Aga nagu elu ikka on. Ees on uus aasta. Kas tuleb ka uus aasta kuidagi ära vegeteerida? Või on ka midagi head sel aastal varuks. Kui ka midagi ilusat ei ole tulemas, siis mägedesse lähen ma kindlasti ka järgmisel aastal.

Püha Elmo tuled December 5, 2009

Olen kord mägedes seda näinud. Kui sõrme üles tõstad, on seal säde otsas. Juuksed tõusevad püsti. Kui kirka üles tõstad on seal palju sädemeid ja välgukesi. Loomakarjas sarvede otsas ei ole näinud. Aga keegi kindlasti on.
Miks ma mõtlesin selle peale.
See oli seotud tänase ETV filmiga.” Mehed ei nuta. ” 60-ndatest aastatest. Poole filmi peal avastame tütrega, et film on must-valge. Raudselt raiume, et alguses oli värviline. Olid ju värvilised lilled, rohelised kadakad, sinine meri, jne jne. Poole filmi pealt aga läks kõik must-valgeks. Ei ole ainult minul see omane, et näen seda, mida olemas ei ole. Teised näevad ka. Kuidas siis saame seda kirjeldada, mida me näeme. Kui paneme sinna juurde, mida me ka näeme, aga mida ei ole olemas. Eks mälugi on selleni supp. On seal asju, mis on kindlasti olnud ja palju asju, mida kunagi pole olemas olnud, aga väidame kindlalt, et need kõik olid.
Vahest on nii tore mõne vana sõbraga meenutada mingit vana asja. Tema teab ühtemoodi, mina teistmoodi. Lõpuks polegi tähtis, kuidas asi tegelikult oli.
Nüüd aga on käes detsember. Kindlasti tuleb meenutada, kes olid sel aastal parimad sportlased. Kes tegijad.
Eks on endalgi tore meenutada, mis asja ma sel aastal ikka tegin. Mõtlen vahest küll, et aeg ruttu läheb. Algab nädal ja ongi kohe reede käes. Aga tegelikult on aasta pikk. Järele mõeldes on nii palju asju, mis sel aastal on juhtunud. Oled tõstetud üles ja vajutatud põrmu, on ülevaid hetkeid ja masendavaid silmapilke. On lootust olnud ja sügavat lootusetust. Mõtlen ikka, et nii kirjut aastat, nagu see aasta on olnud, minul küll pole olnud.
Olen olnud tööl, ja töötu. tööl ja töötu. Õnnelik ja õnnetu, tervisest pakatanud ja reanimatsioonis voolikute küljes. Kõike on selleks aastaks jagunud. Aga ega aasta pole veel läbi. Seda kuud on veel piisavalt.
Mis kõike saame veel kogeda.
Nii tore.