Hobune June 6, 2013

Hobune on väga vana inimese kaaslane. Mõtlen tihti ajaloole. Räägitakse, et kunagi olid inimesed orjad. Rabasid kellegi heaks hommikust õhtuni tööd vihtuda. Aga tee või tina, mina ei usu, et ajalugu ilma ilustamata, ilma omapoolsete vaatenurkadeta üldse kirjutada saab. See aga ei ole ajalugu. Mina arvan seega, et kõik ajalugu kui just otseselt ei ole võltsitud, siis moonutatud küll.
Kasvõi see orjaaeg. Mõtle, kui jube, see maaelu. Rabeled loodusega, aga kõik mis saad, pead ära andma. Nagu praegune aeg. Sai just maa ära küntud, kui pead hakkama heina tegema.
Rahvalaulud ju nendest tegemistest räägivad. Aga ei kurda rahvalaulud töid ja tegemisi. Eesti rahvalaulud ei ole nii nagu ameerika spirituaalid: Siin me päevi saadab kannatus ja vaev, jah kannatus ja vaev. Seal maal, pole nuttu häda…….
Ega eestlane siis ometi kurtnud, tõuse vara üles, mina heina tegema. Muidugi, olen ise küll ja küll heina teinud. Muidugi on see raske töö. Loomulikult, kui linnalaps läheb maale, siis on kõik kondid ja luud valusad. Aga kui iga päev teha seda tööd, ei ole häda midagi. Ei ole ka kõplamine ja kündmine mingi orjatöö.
Kui ma noor olin, oli vaja inimkonnale 2 % ohverdada ära toitmiseks. Ma ei tea, palju siis võtsid matti orjapidajad. Aga nälg ja puudus ikka tekkis sellest, et ikaldused olid. Oli põud ja muud hädad, mis loodusega kaasas käisid. Polnud see maatööl ju mingit orja mekki.
Vanal ajal ju psühholoogiat ei olnud. Stressist ja depressioonist ei rääkitud kusagi. Aga eks kurtjaid ja virisejaid ja hädaldajaid on ikka läbi aegade olnud. Eks kellegi teise jaoks töötamine ikka pani ohkama ja hädaldama ka vanal ajal.
Aga mis praegu parem on. Kui enda jaoks tööd teed, ei saa jamadest lahti 24/7. Kui teed teistele tööd, siis saad end rikkuda hädaldamise ja virisemisega.
Muidugi saan aru, et orjandus oli ikka raske sellepärast, et polnud lootustki orja saatusest välja tulla. ei saanud peremeheks kuidagi.
Aga ega peremees ka kerge olla pole. Vastutus paljude eest ei ole sugugi kerge taluda.
Hobune, on kui töö sümbol.
Täna sattusin Stockholmi parki, kus peeti galopi meistrivõistlusi. Oli suur ring, kus hobused said näidata oma pöörast kiirust.
Olen ju filmides näinud hobuste sõitu. Olen näinud westerne jne jne. Aga nähe tänapäeva võidusõidu jaoks aretatud hobuseid võistlusel oli minu jaoks elamus omaette. Ei suutnud isegi ette kujutada, et hobune suudab nii kiiresti liikuda. Tore oli. Kui see 10 liikmeline grupp mööda tuiskas, oli palju vägevam tunne, kui vormel mööda tuiskaks.
Nüüd kujutan seda looma ette, kui jälle nad auto järgi kärus teepeal ees sõidavad.
Hobune on ikka ilus loom.
Pole see töötegemine ka midagi hullu. Küll jagus ka orjaajal piisavalt rõõme ja killukest õnne inimese ellu.