Archive for September, 2007

Trafo
September 28, 2007

  Kõige esimene transformaator mis pähe tuleb on keevitustrafo. Nii et hakkan keevitama.                                                         Tartus, heade mõtete linnas sain kokku suurblbogija Märt Saarega.   Silmad põledes ütles ta mulle kõrgel tellingu otsas:  kõigepealt elasime tehnoloogia ajastul,  siis infoajastul,  aga nüüd elame transformatsiooni ajastul. Ja tema ego tõusis katuseräästast kõrgemale.   Vägev ju. Selle uudise peale pidin tellingult alla kukkuma.    Siis läks madinaks, mis on transformatsioon.  Esi-aadu  läkski trafoni välja. 

Ajastuid  on erinevaid.  Õhinal oleme alati minemas ja olemas uues ajastus.  Neid kes räägivad veel informatsiooniajastus, peame stagnantideks ja lubjakateks.   Ammugi põlastame neid kes peavad lugu veel tehnoloogiaajastust.                           Tegelikult valitsevad meid kõik ajastud, mis inimkond läbinud on.   Miljoneid aastaid tagasi elas inimkond korilase ajastul.  Ei ole korilus kuhugi meil kadunud.   Korilasi on sügisel kõik metsaveered täis.  Ja midagi jääb puudu, kui me sügisel metsa ei saa.   Kuigi majandulikult on see tegevus üsna jabur.

Siis vast tuli  küttimise ajastu, kus oluline oli kari moodustada.  Karja olemasolu ja karjas olemine on tänapäevani ääretult tähtis.   Ei ole see ajastu meis kuhugi kadunud.                Maaharimise ajastu   ei ole me hingest ka kuhugi kadunud. Ikka tahavad inimesed näppe mullaseks teha.             Võib edasi  mõelda masinaajastust, industriaalajastust, tehnoloogia-ajastust jne.  Kõik on alles.  Mina ise ei saa üle ega über 16 sajandi maadeavastamise ajastust. Kus ikka lasti puukünadega ringi. Ega Kolumbus siis ainuke olnud.   Indo-Hiina, Vürtsisared, Lõna-Hiina, Lõuna-Aafrika.  Sõjad, maadevallutused, kõik kuuluvad sinna ajastusse.   Aga see ajastu elab meis edasi.  Vähemalt minus küll.

Kas tehnoloogiaajastu siis jätab nüüd inimese külmaks.   Miks sakslased ja enamik eestlasi ostavad ikka ja jälle iga nelja aasta tagant endale uue auto.   Ikka sellepärast et tehnoloogia on uuenenud.                    Infoajastust ei saa kuidagi üle ega ümber.   Ikka tuuakse uut infot kuskilt välja ja see köidab meeli.  Kuskilt õigel hetkel pannakse mingi   vana asi kella külge, nagu kristiine õlumüük.  

Inimkond suudab palju taluda.  Kõike vana ja palju uusi.  Kui tuleb see nn transformatsiooniajastu, küll talub selle ka ära. Las tuleb

Advertisements

Kas suvi sügises
September 26, 2007

Sõtsin liinibussiga Tartu. Selles ei ole midagi erilist.  Eriline oli ainult see et olin ainuke meesterahvas vist terves Tallinnas ja Tartus, kes oli lühikeste pükste ja t-särgiga.  Väljas ju 20 kraadi.   Tartu tuli meelde aeg, kui olin ülikoolis.   Toomemäe kahisevad lehed   ja siis ülejõe kruusaagud, kus nii palju kirjusid lehti peitub.  Püüdsime terve õhtu seletada, et eestis on ikka ainult üks linn, see Tallinn.  Aga tartlastele ei suutnud kuidagi selgeks teha. Eks igaüks armastab oma.   Aga Tartus olid ilusad värvilised puud.  Minu aias on vähe puid.  Vahtrad, tammed, kased,  siis veel õuna ja kirsipuud.  Metsas aga palju rohkem.     Kui keegi räägib, et raba on sügisel fantastiline, siis arvan et ta pole kevadel ja suvel, kui kanarbikud õitsevad, rabas käinud.   Lõua-eestis on rohkem laialehelist metsa, ja seega on ka sügisvärvid seal kirevamad.  

Päev on nii pikk nagu on neegritel aafrikas terve aasta. Päev on nii pikk nagu juutidel enamus aastast.   Öö ka sama pikk. Ikka 12 tundi üht ja kaksteist teist.  Kindlasti on palju neid, kes naudib nelja aastaaega.   Mina nende sekka ei kuulu.  Minu jaoks on plussis ikka kevad.   Siis suur suvi.   Sügist võib taluda.   Kahtlemata on oma võlu ka siis sügisel, kui kõik on raagus ja tihedad külmad vihmad valavad ja valavad.   Pimedus matab.   Mõnes kohas ei lähegi talvel valgeks.

mõnes hinges ka

boweni tehnoloogia
September 24, 2007

  Ei andnud mulle rahu paar asja, mida pidin tegema.  Mõtlen praegugi miks ei anna mulle nii tühised asjad rahu.   Nagu kodune keskküte, mis laseb igalt poolt vett läbi.   Vesi ju   tühine probleem.  Aga hinge närib.   Teine asi, raamatukogust laenatud raamat, mida üles ei leia.  ka tühine asi.   Vana tuntud tõde, et mida saab rahaga lahendada, pole probleem.  Aga meelest ei lähe ka varakevadine Londonis Green pargi “Roheline mess”.  Küll oli seal igasuguseid tegelasi.  Üks naljamees püüdis mulle pähe määrida, et ma eestis hakkaks müüma  jalgratta pedaale, mis vaikese generaatori tõttu hakkavad valgust andma. Leiutaja Richard Hicks silmade särades seletas, et tema leiutis säästaks sadade jalgratturite elu.  Võite tema toodangut pedalite.com  vaadata.    Aga kõige rohkem mulle meeldis boweni tehnoloogia.  Selle kohta võiks anda palju viiteid.  Mul on nad ka kuskil olemas.   Kui keegi tunneb huvid otsin asja üles.   Asi seisnes selles, et terapeut tegeles korraga nelja patsiendiga. Patsiendid lamasid vooditaolistel asjadel.  Terapeut puudutas ainult patsientide üksikuid kohti ja läks järgmise patsiendi juurde. Puudutas ka neid.   Sõrmeotstega, mitte enam.   Nii kestis seanss umbes pool tundi.   Patsiendid olid väga rahul.   Ütlesid, et sellist abi pole nad kusagilt saanud.    Jäin terapeudiga juttu ajama.   Küsisin,kuidas tema ravimeetod toimib.   Seletas, et iga inimese organis on võimeline end korrastama ja tervendama.   Peab ainult andma impulsi.  Tuleb õigeid kohti õiges järjekorras puudutada ja organism hakkab tööle.  Tema, kui ravija oma energiat ei kuluta, vaid kõik toimub organismi enda energia baasil.    Kui organism suudab end terveks ravida, siis ta seda ka teeb. Kui ei suuda, ei pidavat eriti miskit aitama.                                                                                                                                                  Miks on see minule hinge läinud.  Peale seda tahaks ka see puudutaja olla.  Ei taha imesid, ei taha suuri tegusid, vaid puudutada.   Mine või austraaliasse seda tehnoloogiat uurima.   Vaat, võtaks õige kätte ja otsiks inglismaal selle pesa ülesse,   küsiks mis haridust vaja   ja palju selle äriga ka raha kokku ajab.       Inimese võib terveks ravida, inimesele võib paremad mõtted pähe ajada.  Aga kes suudaks välja mõtelda, kuidas saaksid näljased  kõhu täis  ja janused vett.

laukad ja älved
September 24, 2007

Enamus inimesi käiks rabas mööda laudteid.  Sest rabas kohutavad laukad ja älved.   Kui raba oleks homogeenne, siis oleks raba ainult turbasamblane kuppel.    Ühtlane, ümbruskonnast veidi kõrgem soo arengu kõige kõrgem ja viimane staadium. Aga rabad on nagu elu.   Kõik ei lähe nii nagu peaks.   Inimestevahelised suhted ei ole nii nagu peaks.  Ka kõige paremas perekonnas on laukad ja älved.  Ja need kohutavad.   Enamus pereõpetused ja religioonid püüavad rajada laudteid.  Püüavad seletada, et laukad ja älved teevadki raba ilusaks ja vaatamisväärseks.  Teised seletavad et laugastes ja älvetest varitseb surmaoht.   Laukad on  põhjatud. Kole must vesi seal.  Raba õõtsub  ja mätas ei kanna.  Kes vähegi on sattunud ilma laudteeda rabasse, siis see teab, et vabalt võib laukaserva mööda kõndida.  Kus on mätas, see ka kannab.   Eks elus ka on nii, neid mättaid ja kandvat pinda leiab alati. 

Jätkuks ainult julgust nendele astuda.

sobivus ja rööm.
September 22, 2007

Püüan kapsad ja kartulid segi ajada.    Tulviste meelisuurimsteema on mõte.  Olen kümneid tema loengudi internetis kuulanud.  Saate ju aru, et kui olen rekkaga 9 tundi sõtnud on ülejäänud aeg vaja millegagi täita.  Siis paras aeg ülikoolist mahalaetud loengud käivitada, kui korintan autot või valmistan sööki.   Kui vihma sajab, siis ülejäänud aeg kulub lugemiseks.   Rootsi Lundi ülikooli õppejõud kirjutab raamatus 10 seisukohta mõttest, et igal inimesel on eranditult individuaalne mõtteviis.   Mõtteviis aga pidavat võnkuma.   Siis kui sellisele võnkumisele haakub mõne teise inimese mõtteviis,  siis nad mõistavad teineteist.      Mõista teineteist on võimalik väga vähestel inimeste gruppidel.   Võnkumised ei pidavat olema eriti laiad.      Mina arenematu rekkamehena saan lubada mitte nõustuda sellega.   Palju sõltub meie tujust ja tahtest.   Kui meil sant tuju, siis ei mõista me kedagi. Ega keegi mõista meid.   Kui tahad teistest aru saada ja oled avatud, siis mõistad ka mõistetamatut.  Nagu Uku Masingu luule.   Aga oma aju võnkeid ei saa ju suurendada.   Äkki ajad nii suureks, et lõhkevad, või ajad üle võlli.   Loomulikult ei pea ennast piitsutama ega kogu aeg 100 % välja panema.  Aeg on ka tusatsemiseks  ja jonnimiseks.   Lapsed võivad ju,  miks suured lapsed ei või.     Miks peab olema siis igiröömus.   Olete ju vahest neid igirõõmsaid kohtanud, nats totakad on.    

Rõõmuga on üldse segane värk.   Hommikul raadiost tuli laul, mis oli kurb, kui kurb.   Aga laul rääkis rõõmust.  Ma küsisin oma kalli naise käest, kuule mis rõõm see on.    Ta vastas, et sisemine rõõm.  Ma küsisin, mis on sisemine rõõm. (tegelikult tean et on olemas sisemine naer ja sisemine irvitamine).  Ta vastas, et selline igatsustele suunatud rõõm.  Aa, nostalgia, hämasin mina. Ta ütles, et nostalgia on midagi rohkemat.         Mina siis pakkusin, et rõõm on ikka see, kui suurel võistlusel jalgpallis värava saad,    kui viimasel hetkel korvi saad,    kui õppimata eksamil viie saad, kui tollist salakaubaga läbi saad. Või kui keegi kallis tuleb koju.    Muud rõõmud   on nagu nad on,  paras kamarajura.            Kui elus tõelisi rõõme on vähe, või neid üldse pole, siis on nn “sisemine rõõm” ka väärt.   

Aga mina tahaks väravat lüüa, või viimast korvi visata

algas sõbralik sügis
September 21, 2007

  Iga asja juures peaks positiivsust esile tooma.    Sügise langenud lehtede kahinat.   Kuldseid värve.   See oli ammu ammu tagasi.  Võtsin Vladivostokist rautejaamast rongipileti,  liinile, mis läks otse põhja.   Teadsin et seal on Ussuuri taiga.  Rongijaama vaatasin kaardi pealt, aga otsustavaks sai nimetus  Tigrovaja balka.   Kes meist ei ole kuulnud ussuuri tiigrist.  Rong läks peale lõunat välja   ja kohale jõudsin Tigrovajasse öösel.   Lonkisin lähedalasuva künka otsa (orus ei julgenud magada, kes teab mis vood voolama hakkavad)   ja keerasin põõsa alla magama. Mäletan et väga külm oli.   Ei olnud ju selliseid magamiskotte kui praegu.   Kaapisin veel öösel endale hunniku puulehti peale, et veidi soojem oleks.   Päikesetõus viis ka une.   Ega jahedas ja külmas ei olegi võimalik kaua magada.   Organism võtab ainult hädavajaliku.   Aga see pilk, mis hommikuvalguses mulle avanes on mul siiamaani silme ees.   Ussuuri laialeheline taiga, mis värvid …… Kõik värvid mis looduse fantaasia lubab, olid olemas.   Sinisinine taevas veel pealekauba.   Looduses ei ole sellist asja nagu värvipaletti.  Looduses  ei teki küsimust, et mingid  värvid ei sobi kokku.  Kui nad olemas juba on siis sobivad.    Sügavrohelised seedrid sobivad roosade, kollaste, roheliste, punaste, ei tea mis veel värvidega ideaalselt kokku lähevad.   Igatahes see vana sügis on mul silme ees, kui tuleb sügis.     Sügises on vapustavaid värve.   Minule tunduvad et kõik looduse värvid on sõbralikud. Seega on sügis ka sõbralik.      Eriti neile on see aastaaeg tore, kes naudivad nelja aastaaega.

kask, vaher ja tamm, seedermänd.
September 20, 2007

   Tegelikult hakkas mu aias ringikäik peale toomingast.   Imestasin, et nii jäme võib olla toomingas ja ikka mõrtsuka mõtted tekkisid, et kuidas saaks ta maha võtta.   Vaher näitab sel aastal erakordseid värve.   Kasel on ilusad kollased salgud.  Tammesid mul aias kaks. Mõlematel on saabuv sügis ükskõik.    Õunad mõnel puul maad mööda laiali ja kreegid on ka oma loomulikku rada läinud.  Vaesekesed mõtlevad et kui seemne maha panevad siis on nende funktsioon täidetud.       Rada läbi rohu läheb mul naabri ploomipuu juurde.    Iga päev võtan mõne ploomi, kuigi naaber oleks üliõnnelik, kui ploomid ära korjaks.    Kes aga õunaajal ploome ja õunu tahab.   Õunu tahetakse ja ploome ikka siis, kui neid ei ole.           Sama lugu on inimestega.   Kui nad on, on nad loomulik osa.    Tihti kellegagi koos olles ikka heliseb mobiil.   Minu tähelepanu helinaga lõpeb (ega kuulata pole viisakas), kui kuulen kuidas kaaslane reageerib.  Tihtipeale on reaktsioon negatiivne.   Eile olin matkatarvete poes   ja   sõbrale helistas  laps.   Tegi nii haput nägu.   Jälle tal raha vaja.                    Hakkasin mõtlema, et palju on telefoni kontaktidest, kelle helin paneks südame põksuma,  ja naeratus tuleks.    Vaatasin just oma mobiili mälu.   Tegelikult leiaks kõikide kohta midagi head.   Naratuse toovad aga esile need pildid, mis nende helinatega kaasas käivad.        Kõik puud on sügisel erinevad.   Silte on kerge panna,   et vaher on värvikas ja kask nii kuldkollane.  Mõned puud lasevad vaikselt, nagu märkamatult lehed maha.   Kas siis need märkamatud puud ei ole puud.  Kas vaiksed ja märkamatud inimesed pole inimesed.

Kõigil puudel on õigus kasvada.  Mõtlen sageli, miks lasen tammedel kasvada, mis kasu neist.   Vaher ajab nii palju lehti   ja kask on tõeline prügikoll.   Siis teen teised reeglid,   kõik puud võivad kasvada,   aga mitte minu aias.      

Kõik inimesed võivad rahus elada,   aga ka seal on piirid.    Aga väärtus on neil meie jaoks just praegu.  Ükskord kui neid enam ei ole, tunneme neist väga puudust.

passiva ja aktiva
September 19, 2007

Inimesed armastavad asju.   Ostavad.   Üks tark mees ütles, et 99% asjadest, mida ostetakse ei oma mingit väärtust peale ostmishetke.   Muidugi on raske teksaseid müüa, kui oled poest ostnud.  Kus ikka saaks paari teksaseid ära müüa.  Mõtlen praegugi, mis asju olen ostnud.    Nii järgi mõeldes olen ostnud tõesti palju asju.    Kõiksuguseid keskküttevidinaid, torusid, kraane.  Aga paika pannes tõuseb maja väärtus.  Muidugi ei kavatse maja müüa. Aga kui laenu tahaks, oleks maja väärtus kindlalt suurem, kui uus keskküte sees on.   Mis veel asju ostnud olen.   Kütust paaki.   Ah jaaa. Täna kulutasin mitu tundi, et saada priimus mis minutiga paneb liitri vett keema.   Aga kujutasin selgelt ette, et kasutan seda ookeani ääres, mägedes, kõrbes,  igal pool, kuhu jalad mind lähiajal kannavad.   Kujutasin nii konkreetselt ette, et kui järgmine kevadel lähen Iisraeli   läbi Bulgaaria, Serbia, Türgi, Jordaania ja Süüria, Egiptuse.   Kui palju siis ma veel selle priimusega süüa teen.   Arvestades, kui kallis on soe söök, on see eriti tulus investeering.      Kas ma siis polegi mingit mõttetut ja kasutut asja ostnud.   Saksamaal ostsin ühe 5 eurose särgi.  Soomest ostsin 75 eurose talvejope.    Viimaste kuu jooksul ostudest ei tule nagu muud meelde.      Kõike on ju vaja.  Ilma kingadeta ei käi,  ilma jopeta on talvel külm.   Meenub, olin Põhja – Norras südatalvel. Mäe otsas oli 30 kraadi külma. Tuuline ka veel.  Minult tuli 11 lumeketti panna ratastele. Midagi sooja polnud selga panna.  Üks kett sai kiiruga pandud, siis autosse sooja.  Siis järgmine kett.   Pärast seda ostsin endale kohe sooja kombinesooni.

Mu meelest pole asjalik jutt. Eks igaüks me õigusta oma tegemisi.   EI  tee me midagi nii valesti.   Aga ikka saame kuskilt näägutada.  Elame   valesti,  sööme valesti,  magame valesti, hingame valesti.     Aga see on meie elu. Kui oleme endaga rahu sõlminud, kas on siis midagi valesti.  On siis iga päev vaja mõelda, mis on passiva, mis aktiva.  On vaja mõelda, kuhu investeerida ja panustada.

jalgrattasõit ja ujumine
September 18, 2007

Arvan, et igaüks mäletab´, kuidas jalgarattaga sõitma õppis.  Või kuidas ujuma õppis.    Tore tunne oli kui said sõidu selgeks. Või kui jõuad mingit 50 meetrit edasi ujutud.

Need mõtted tekitas minu peas tänane uudis AK-s.   Olen aastakümneid arvanud, et enamus erialasid õpib ära kahe nädalaga.   nagu rattasõidu või ujumise.  Muidugi aastaid läheb aega, enne kui saad paigal rattaga sõita, või 50 m veeall ujuda.   Kindalst superpuusepaks saab aastatega või superajukirugiks aastatega.    Aga põhilise ameti saab mingil määral selgeks paari nädalaga.   Nüüd, täna,  peale telekas kuuldut uudist arvan, et ega mõne eriala jaoks ei saagi kunagi oskajaks. Isegi siis ku aastaid ja aastaid sellega tegeletud.      Kui ujumiseks  ja jalgrattasõiduks pole ju palju vaja, neid teed ju iseenda jaoks, siis tööst, mida teiste jaoks teed, peab olema ikka selle töö jaoks soodumus.   Kuidas aga ikka kindlaks teha, et sa oled selle töö jaoks loodud, see on su kutsumus.    Kui õpis kellasepaks, kullasepaks või puusepaks. Milline amet siis on sinu jaoks?  Ega muidu ei saagi teada kui neid töid ei tee.     Aga mis siis, kui ühegi töö jaks ei sobi?  Mis siis kui kõik tööd tulevad välja?.   Õppimine aitab palju.  Aga õppimine heal juhul kujundab ainult sobiva mõtteviisi.  Aitab analüütilisest või süstemaatiliselt mõelda.   Või hoopis arendab loovust.   Kõik oleneb erialast.   Iga indiviid on lõpeks erinevalt.   Kahe nädala reegel kehtib ainult siiski mõne üksiku asja kohta.  Mõni ei saagi ujumist selgeks  (oli Kurkse aastapäev ja selgus et kaks ei oskanudki ujuda).    On kindlasti inimesi, kes jalgrattaga ei oska sõita.    On need inimesed siis viletsamad teisest.  Kui üks inimene proovib olla kullasepp, aga tal ei tule sellest midagi välja. Kas ta siis on luuser?    ´Kas inimene, kel tulevad kõik tööd nii muuseas välja, kas ta on supermen?     Kindlast on kõik sildid müüt. Nagu on müüt põlvkondadevaheline konflikt.  Iga inimene on midagi väärt.  Isegi see, kel mitte midagi välja ei tule.   Ei tasu lohutada, et ära nuta, midagi sa ikka oskad. Ei peagi oskama.     Mitte midagi ei pea oskama.   Ei ole sellist reeglit olemas, et igal inimesel peab olema kutsumus.   Inimesed pole loodud selleks, et üks oleks timukas, teine preester.  Üks kuningas, teine ori.  Kõigil meil  on võimalused.      Mis siis, kui midagi halvasti läheb, kui keegi meie töö peab ümber tegema.   Tore et me momendil saame midagi teha.  Mis siis, kui see igavesti püsima ei jää.  

Homseks lubati tuult ja tormi   ja   vett.

maailmavalu ja valu täis maailm.
September 16, 2007

Jah, see oli hoopis hõimlane, mitte sugulane, kes täna rääkis. Rääkis, et öösel läheb uni ära ja mõtleb erinevatele inimestele. Kütab kaminat ja vahib mitte tulle, vaid seina poole ja mõtleb.  Nii tunde ja tunde ööst.  Rääkis veel pikalt, pikalt. Aga see jäi mulle meelde.  Ilmselt läks südamesse.   Miks inimene, kes elab korralikku elu kannatab maailmavalu, nii et uni ära läheb.   Tean, et endal tal lapsi pole. Laste ja lastelaste pärast ta ei kannata.  Aga inimesi on maailmas palju.   Kui suhtled, läheb ka nende probleemid ja valud korda.  Kui ei suhtle, ei tea ju probleeme.  Bangladeshis kuulutati välja hiljuti komandaditund. Aga see oli kogu uudis, mis nii pika maa pealt ületas uudisekünnise.   Aga miks kuulutati, mis probleemid,  sellest ei tea midagi.  

Lugesin hiljuti bin-Ladeni läkitust.  Eks muretseb ja kannatab temagi.  Kuigi paljude jaoks on ta saatana kehastus. Läkitusest ei leidnud ma eriti muud sõnumit, kui maailm on paha  ja noored mehed peavad võtma märtrikrooni. Nendel noortel meestel on emad, on need kes lootusrikkalt vaatavad meeste poole, et jätkata inimkonda. Kui see mees siis täidab oma püha ülesannet, saavad nii tema lähedased, kui ka nende lähedased, kes tema teo läbi hukkuvad.     Ainult kannatust ja valu toodab selline märterlus.  

Pidasin kord taksojuhi ametit.  Kui vahetuse ära olin, olevat ma näost hall.  Ei väsitanud mind sõit linnas, vaid inimesed, keda sõidutasin. Nii mõnigi jättis minule oma valu, oma kannatused ja probleemid.   Nii sain minagi teada, et peale toredate inimeste on Tallinnas ka teisi.  Kel ei ole elus nii hästi läinud ja kelle elust suure osa moodustab kannatus ja valu.

Tean inimesi, kes valutab südant kodutute kasside pärast.  Valu nende hinges ja südames tahab matta.  Eks tunneme elus palju inimesi, kes kannatab mingit maailmavalu.

Eeile oli Maailma Päev.   Ei käinud mina seal neid valutajad vaatamas.  Aga eks mingit valu maailma pärast tunnen minagi. Ei saa aga aru, mis aitab, kui öösel üles tõusen, kamina kütma panen ja tule asemel seina vaatan.   Aga tema teisiti ei saa. Eks mina teen ka midagi, mida keegi arvab, et ma teen mõttetult.   Aga see olen mina.  Aru saada on lihtne, mõista on raskem.   See et ma aeg-ajalt tahan kuhugi minna, on ju nii arusaadav.   Aga mõista seda et mitukümmend aastat on läinud nii, et aastast kolm kuud ei maga ma oma koduvoodis, kas autos, bussis  või põõsa all.   Nüüd olen veel sellisel tööl ka, et magan kus juhtub.   Aru saada on võimalik, aga kes mõistab, miks ma nii teen.

Kannatust ja valu on alati meie ümber ja tihti tundub nii et keegi ei suuda ega saa seda maailmas vähenda.    See pole nii nagu prahiga. Üks viskab ja miljonid vaatavad. Maa on prügine.   Valu pole nii, et üks valutab ja miljonid näevad.  Valu maailmas on väga palju.  

Fossett ikka veel kadunud, Colin mc Rae  sajab helikopteriga oma pojaga alla,   autod rulluvad üle katuse, lennuk libiseb rajalt välja ja läheb põlema, auot kukkub kuristikku. Kõigil on pered ja valu nii palju selgi päeval maailmas rohkem

Ainult aeg vähendab valu, ei miski muu