püsti, kohus tuleb July 31, 2008

Ei läinud keegi  meie suguvõsast täna Paide. Mõistus tuleb aastatega, kui üldse tuleb. Eks nooremad ütle, et annaks molligi.   Olin täna   terve päeva kadunud venna pere keskel.  Olgu mis on, aga rahu oli, kuuldes kohtuotsust.  Ei hakatud noore inimese maailmapilt ruineerima.

Mul on väga hea sõber, kes kord istus kuus kuud. Tuleb meelde teinegi vana sõber, kes ka istus kuus kuud. Mõlemad olid teised mehed, kui välja said.  Üks sai kangelaseks, teine aga kadus jäädavalt mu sõpruskonnast.

Loomulikult teevad sellised asjad ruttu täiskasvanuks.  Ka siis, kui saad kolm aastat tingimisi. Loomulikult keegi rahva “õiglustunne” üle. Et näe, kolm inimest ja kolm aastat. Aga karistada sai nagu liiklushuligaan, aastaks load ära.

Aga kui ise oleks seal kohtupingis olnud, oleks mul hinges sama soov. Et mulle halastatakse.  Et karistus laseks kuidagigi edasi elada.   Süütunne ei kao ju kuhagile.  Vastupidi.

Ega siis ju pääse.  Tagjärjed ju järgnevad, kohustus, vastutus, rahateenimine  ja märk jääb kogu eluks.

Mis jääks meist järgi, kui me ise iga eksimuse, möödalaskmise, valesti käitumise pärast karistda saaksime. Kas on keegi, kes elab nii enda kui teiste vastu nii õiget elu.  On kuskil keegi, kes raiub, et näe, mul pole ühtegi plekki.

Aga praegu veel kivid lendavad…..

visake aga visake, aga mõelge, kas ikka ise olete nii laitmatud.

Ega ma kohtust lugu ei pea. Aga südames soovisin ka, et saaks sama karistuse, mis kohtunik määras. Ei suuda ma põhjendada, miks andestad, soovid teisele head.  Aga mingu tal elus edaspidi paremini. Mingu Joosepil elus kohe päris hästi.

eestiravas mõistab hukka July 30, 2008

Eile olin Joosep Laiksoo kohtuprotsessil.  Püüdsin jälgida igat nüanssi. Igat sõna, mida kohtunik ütles, kehakeeli, prokuröri kõnet ja katsekõnet. Ristküsitlusesest püüdsin ka osa võtta.  Muidugi ei ole rääkimine mu päris tugev külg. Kuigi arvan, et kehakeele tajumine on. TV3 reporteriga koos saadeti mind kohtusaalist välja. Tahtsin niisama temaga rääkida, küsida, kuidas köögipool välja näeb ja palju temal on reportaazi lõikamisel sõnaõigust.  Ega ma intervjuud ei kartnud.   Võib-olla pesemata pead ja ajamata habet.  Lõpuks oli ju nii edev ennast televiisorist näha ja kuulda mõttetut  lauset mis nagu ikka kontekstist välja võetud:   kui eesti rahvas mõistab hukka, siis eesti rahvas mõistab hukka.  Tegelikult oli selle ees sõna – midagi pole teha.

Paljugi tõsiseid inimesi kurtsid, et kas ainult 6 kuud reaalset vangistust.  Rahva tahe oleks ju aastaid.    Mina kohtunikuks ei sobi.  Mina annaks vist kõigile armu.  Kindlasti Joosepile.

Ei näe ma temas süüdimatut jobu, ei näe uljaspead.  Kas kõik magajad rooli taga peaks  potensiaalse kuriteo pärast juba enne kinni panema.

Minul veab.  Nagu teame, on inimesel mitu unefaasi.  Olulisemaks peetakse REM une faasi.  Sel perioodil puhkavat inimene kõige rohkem.   Miks mul veab,  vot sellepärast, et mul algab REM une faas enne uinumist. See tähendab, et näen juba lahtiste silmadega und.   Ka autoroolis. Vot siis tean, et tuleb ruttu peatus teha. Mõnel aga läheb lihtsalt pilt ära.  Ja kui kõrval karjatad, et tõmba oma ritta, siis sel juhul keegi ei tunnista et magab.  Ta ei tea ju et magab, kui und ei näe.  Enamusel inimestel on kõige varem unenägudeta une faas.

Mind panigi imestama, et Joosep Laiksool ei kontrollitud unefaaside järjekorda, vaid loksutati psühhiaareid ja psühholooge mööda.

Aga ei ole mina ei uurija, prokurör ega katsja, vaid kannatanute kaaskannataja.  Lihtsalt tahtsin seal olla, kaasa mõelda ja uue kogemuse võrra rikkamaks saada.

Inimene satub seadusega konflikti. Tema saatust hakkavad otsustama võõrad inimesed.   On seadsued ja paragrahvid. Aga iga inimene on ju nii erinev.    Küsime tihti, miks inimene ei õpi karistusest. Sõidab üks kord turvavööta, saab trahvi, sõidab teine kord, saab trahvi, ei pane ei kolmas ega neljas. Süüdistab ainult ennas, et miks ma nii loll olin, et ei näinud politseiautot.

Olen rekkajuht ju.   Tean et ükski rekka ei sõid alla 89 kilomeetri tunnis.  Aga väikese autoga sõites jäävad nad kogu aeg jalgu.  Kiiremini sõit lubatust, on kuidgi jala sees.  Aitavad siis korrigeerida jalaasendit trahvid? Ei aita ju.  Trahv  aitab inimest tähelepanelikum olla, kas politsei kuskil ei passi.

Vabandatakse, kuidas mujal riikides.  Tean väga kuidas mujal on.  Ega pea kuskil kiirust piiravaid märke ei arvestata.     Kiirusmõõtvat politseid olen näinud läänes vast ainult paar korda.

Ei ma ütle, et neid peaks vähem olema.  Aga turvalisust ja armastust politsei vastu nad küll ei suurenda.

Kohtuotsus tuleb homme,  elada tuleb edasi aga meil kõigil, nii süüdiolevatel, kui kannatanutel. Kas eesti rahvas tunneb end paremini homme, ei tea.

Mu äpardused ja õnnetused July 26, 2008

Muidugi meeldib kõigile rääkida, et oi kui tubli ma olen, mis kõike ma olen teinud. Kuidas elu mul hästi ikka läheb ja mis suurt kõik ootab ees.  Aga minuga juhtub ka äpardusi ja vahel ka õnnetusi. Sulid viivad armsaid asju ära  ja raha kaob nagu vesi vastremonditud vanni.

Mõnigi minu äpardus ajab teisi naerma.  Räägin ühest.

Olin Prantsusmaal oma rekkaga ja nädalavahetus oli tulemas.   No mõtlesin, otsin järve üles ja kulutan kaks päeva järve peal purilauaga sõites.   Pargin siis oma rekka ära. Teen jalgrattaga ümber järve tiiru, et vaadata kuhu purilaud vedada ja kuhu oma mungalaager püsti panna.   Auto juurde tagasi jõudes tuleb uni peale. Ilm ka veidi jahe ja sombune.  Panen siis jalgratta auto ette  nina külge iluvõre külge kinni.  Ise mõtlen, et varas ei julge küll seda sealt ära kangutama hakata.  Magan oma tunnikese ära ja ärkan suure vihmasaju peale.   Mõtlen, et ega ilm ei parane kuhugi ja järve ääres vihma käes pole mõtet kaks päeva vedeleda. Läheks hoopis kuhugi linna.     Autole hääled sisse ja minema.

Sõidan oma kümme kilomeetrit ja siis tuleb meelde, et mul ju ratas  auto ette kinnitatud. Mõtlen et nüüd on tuled ja iluvõre katki ja ratas auto all kinni.   Olid ainud kummid katki kulunud ja veljed paar sentimeetrit lühemad.    On ju naljakas.  Mõtlesin, et uued kummid ja rattad ja saan jälle sõita.  Aga kummid ja rattad maksavad rohkem kui terve ratas.

Mõni õnnetus ka.  No tegin kahe vägeva mehega oma vennanaise juures remonti.  Vahetasime põranda talasid.  Arvasin oma arust, et talad ammu kinni pandud, aga näe, ei olnudki ja kelder tuli kiiresti minu poole.   Esimene mõte oli pärast kukkumist, et näe, kohe hakkan hingama,  kohe hakkan liigutama.  Kohe saan tööd edasi teha.    No hakkasingi hingama, verd ka palju ei tulnud ja siniseks läksin natuke hiljem. No ei saa veel külili magada ja sügavalt hingata, aga inimene pole auto, et vaja parandada. Vaikselt paraneb ise.

Ei oli meil kõik hea. Ei õnnestu ka kõik ettevõetud asjad.  Aga miski ei takista elust rõõmu tundmast.

Nagu lennuki start July 26, 2008

Istusin hiljuti oma vana sõbra juures. Näitas mulle oma uut maja mere ääres.  Kunagi kui noored olime, siis oli meil vaja elamispinda.  Mina ostsin maja, üks sõber ostis selle peale ka ja teine sõber ka.   Muidugi oli meil raske, võlad vaja tasuda, majadele remont teha, muud probleemid.  Aga kuidagi saime elatud, lapsed kasvatatud ja hing siiamaani sees.  Siis ma leidsin, et tegelikult on elu meil kogu aeg paremaks läinud.  Nagu lennuki start.  Vaevalt mõnel põlvkonnal varem on elu nii läinud.  Oleme saanud turumajanduse, oma riigi, euroopas, Natos. Kuni praeguseni on tegelikult kõik läinud paremaks.  Ükskõik, kuhu praegugi kodus vaatan, on kõik palju parem, kui kunagi varem.

Ise ma võrdlen praegu lennuki stardiga. Aga kas ikka on nii, et varsti tuleb ühel kõrgusel sõit ja iga lennuk ka tuleb kunagi maa peale.  Ega elu pole lennukisõit.  Elu on täis ootamatusi. Täis kurbmänge, sõdasid ja katastroofe.

Lugesin igavusest hiljuti raamatut lippudest.   Tegelikult ei huvitanud mind mitte lipud, vaid erinevate riikide ajalugu.  Siis leidsin, et Eestil on ikka kole hästi läinud.  Maailmas on nii vähe neid riike, kus elu nii hästi paremaks on läinud, kui meil.  Mis on siis nii masendavat, kui hinnad enam ei tõuse, mis on nii hullu, kui firmade kasumid hirmsalt ei tõuse.  Mis on ka selles nii halba, kui käibed igal aastal ei kahekordistu. Õnneks ei ole me veel ülekaalu kõik ennast söönud.

Tore tunne on, et ilm on soe ja on Eesti ja on Euroopa.  On ilus sinine planeet maa.

Puhkus July 23, 2008

Praegu on käes puhkuste aeg.  Kuidas keegi puhkab. Eks see ole ju inimeste enda asi. Kui pikalt keegi puhkab, see on ka vastavalt võimalustele. Tean vanast ajast, et august on itaallastele totaalne pukusekuu. Pea kogu äritegevus seiskub. Autod ja lennukid pingutavad, laevad ajavad oma piletid pea lõpuni punasesse. Kõrghooaeg. Täna oli Tallinnas seitse kruiisilaeva. Puhkajaid täis.

Eks oleme näinud igasugu puhkuseveetmise viise. Mõne jaoks läheb puhkus lörri, kui ei saa mereliivale praadima. Mõne jaoks on käed mullas maakodus see kõige õigem puhkus. Mõni igatseb ainult kalavete järgi. Mõni mägede järgi.

Minul on suvi tühja läinud, kui ei saa Peipsi äärde.  Kuidas ma siis ei lähe, kui olen 40 aastat vähemalt igal aastal seal käinud.    Kindalsti on mõni aasta vahele jäänud, aga ikka ja jälle on suvi siis olemas, kui Peipsi ääres käidud.

Jah, puhkama peab. Ei saa ette kirjutada kellelegi, kuidas seda teha, kus seda teha.  Nii et kena puhkust kõigile.

Rännaku toit. July 13, 2008

Rännaku toit on alati hea.  Olen sõitnud rekkajuhina laeva peal.  Ikka nii, et neli ööd  nädalas  laevas.  Sellega käib kaasas rootsi laud.  Ja kuidas rekkajuhid virisesid rootsi laua üle. Maitsetu toit.

Pole sellest nädalatki möödas, kui nädalavahetuse veetsin Dresdenis.  Minu kõrval võtsid platsi kaks türklast. Eks ma siis vennastusin nendega. Jõime koos teed ja tegime koos süüa.  Ei midagi erilist ei teinud. Kord pakkusin mina neile Salvesti seljankat.  Siis nemad mulle mingit nende pudru taolist.  Mõlema toidud olid imehoead.  Siis tuligi mulle meelde laevarekkameeste virisemine toidu üle.  Kui meil seal türklastega Elbe ääres oleks natukegi seda jäätisevalikut mis laeva peal. Küll oleks me selle üle rahul. Kui kõht on tühi, siis on tegelikult iga toit hea.

Alati olen imestanud, miks on see prantsuse pikk sai prantsusmaal nii hea. Miks eestis see nii hea ei ole.  Aga ilmselt on see sellepärast, et oled oodanud seda saia ja ega kõht pole ka koduselt kogu aeg täis. Aga ei saa ju kodus olla nii ragu reisil, et kõht on tühi.  Siin peab ju kõht täis olema.  Külmkapp on toitu täis. Kui see tühi, on kodupood lähedal.

Rimi, oh kui kole oli kunagi see nimi.  Aga nüüd on selle nimi kuidagi ükskõikne, ega ei mäletagi enam nii häisti, mis oli selle poe nimi varem. Vist Citimarket.  Aga näe, kindel ei ole.

Ega Rimigi viimane nimi pole.  Kindlasti uus kosilane annab uue nime.  Tore on elada Eestis, kus kõik toiduained on kallimad kui Euroopas. Aga veidi odavamad kui Norras ja Rootsis. Soomest vist kah. Aga eks tahame ka rikas põhjamaa olla ja sinna me oma hindadega ronime. Muidugi saan aru, et siin väikeses Eestis ei olegi võimalik midagi odavalt toota.  Bensiin peab ka meil kallim olema. Pranstlasi  ja Hispaanlasi on palju, las neil olla kõik odavam, kui meil.

Kodu remondi käigus sattus mulle kätte vana kütusetsekk.  Liitri hind oli 3.50.  Tuli meelde see aeg. Aga siis oli ka kütus kallis.

Aga olgu nende hindadega kuidas on.  Elu on siiski ilus.  Pilved taevas on ilusad ja soe on ju.

Sõnumid July 10, 2008

Kõigil prohvetitel on sõnumeid tervele maailmale. Või mingile rahvale. No kui rahvale pole, siis mõnele isikule.

Arvasin minagi nii, et kui on sõnum, siis on see teistele, või avalikult kuulutamiseks. Rääksin ja kirjutasin minagi hoolivusest kui sõnumist, rääksin, nagu oleks ta teistele. Aga tegelikult oli see sõnum minule. Mina olin asjade ja inimeste suhtest hoolimatu, olin hoolimatu ka nende suhtes, kes minust hoolivad. Kui maailma parandada, siis saab siis saab ainult läbi enda. Kui mõni prohvet turul köhib ja ütleb, et häda tuleb, siis ei lähe see küll kellegi korda.

Olen väga palju mõelnud hoolivuse peale. Kuidas saan ma selles ennast parandada. Kuidas mõelda rohkem ka neile, kellega elu kokku viinud on.

Kui mulle sai selgeks, et ela nii, et tänane päev oleks parem kui eelmine. Tegutse nii, et pärast oleks maailm parem paik elamiseks. Ela nii, et kui sind enam ei ole, oleks maailm parem koht, kui oli enne. See pole ju midagi uut. Aga minu jaoks oli. Ka see sõnum on sõnum minu jaoks. Ainult nii ma saan asju paremini teha. Elu paremini elada. Kasvõik koristada. Kui maailm läheb oma rada, saan mina ikkagi midagi parandada. Luua enda ümber parema maailma. Ei looda, et maailm sellest muutub, ei looda palju suurt. Aga midagi läheb paremaks. Minu päev, minu elu – need kellega seotud olen. Need saavad paremaks minna. Ei saa ma öelda, et mul kõik ülesmäge läheb, et olen meteoor. Aga elu on ilusam. Inimesed mu ümber on toredamad, maailm mu ümber on parem.