elu mõte

Mäletan, et olin kuskil 16 või 17, kui sõitsime klassiga Moskvasse. Teve tee ajasin klassijuhtajaga juttu tõsistel teemadel. Ka elu mõtte üle.  Alati on selle juurde tagasi tuldud.  Nüüd aastakümneid hiljem enam ei arva, et tegemist on eksistentsiaalse kriisiga, kui inimene nendele asjadele mõtleb. Lihtsalt igal eluperioodil vaade asjadele muutub.

Eile ühes tehases rääkisin vahetusmeistriga.  Vene mees meenutas vene aegasid ja ohkas, kui oleks need ajad, siis läheksin kahe aasta pärast pensionile.   Mina ütlesin, et  geoloogina töötades vene ajal, oleksin juba aasta pensionil.  Aga ei ole enam vene aeg ja krokodillide ajastul mees oma pensioni ei näe, mis siis muretseda, palju saab, kuna saab.  Palju kärbitakse ja mis vähendatakse. Reformigu seda palju tahavad.

Aga elueast ja elumõtte seosest tahangi kirjutada.   Elu mõte ei ole mingi filosoofiliselt väljapressitud asi. Vaid see millega sa oma eksistentsile sisu annad.

Kui paar kuud tagasi küsisin igalt inimeselt, kellega kokku sattusin, kaua ta tahab maa peal elada, sain igasuguseid vastused. Ja oma mõttes paningi kokku need vastused elu mõttega.   Noor inimene arvab, et kui välja kujuneb ja suureks saab, siis on piisavalt juba elatud.  Ju siis tema elu mõte ongi, kujuneda välja ja areneda, teadmisi omandada ja õppida.

Pereinimesed vastasid, et kui lapsed on üles kasvatatud, neile eluks kõik vajalik antud, siis oleks ka endal aeg kasti ronida. Ju siis pereinimeste elu mõte ongi lapsed suureks ja teovõimeliseks  kasvatada.

Vanemad inimesed, kel lapsed juba suured olid, arvasid, et siis on aeg surra, kui esimene tõsine haigus tuleb ja teiste kaela peale jääks.   Vanakesete elumõte on siis teha vaikselt ühiskonna heaks tööd. Kui seda enam ei saa teha, pole ka elul mõtet.

Aga igas vanusegrupis leidsin palju inimesi, kes tahaks kohe ära minna.   Neil ei olnud sedagi elu mõtet.

Ei kuulnud kordagi seda, et tahaks elada ükskõik kui kaua, peaasi et saaks kogu aeg Jumalat kiita.  Seega ei leidnud kedagi, kelle elu mõte oleks Jumala kiitmine.

Ei kuulnud ka kedagi, kes oleks öelnud, et  nii kaua tahaks elada, kui palju õppida jõuaks, tahaks, nii kaua elada, kui palju teadmisi omandada ja jagada saaks.  Võib-olla ei sattunud mulle sellist inimest ette. Seega ei kuulnud ka sellist elu mõtet, mis peitud tarkuse maailma juurde andmises.

Aga üks asi sai küll selgeks, et igal perioodil muutub elus midagi oluliseks.  Paljudel tundub elu tühine. Aga siiski on neid olulisi asju palju meie ümber, on olulisi inimesi ja on ka neid, kellel ise korda lähed.

Inimestel on miskipärast arvamine, et  kas oled tüliks teistele, keegi ei taha sind. Või teine äärmus, et kõik vaatavad sind, kõik jägivad sind.   Mina olen küll kogenud seda, et inimestega suheldes annad sa nende päevale värvi.  Ikka tuleb teistega suhelda, naeratada ja särada.

Isegi siis, kui talv on ja karu magab.