Peeglike, peeglike November 13, 2008

Oli see väga ammu, kui olin sõjaväes.  Kodused tahtsid pilti. Teada saada, kuidas ma sõjaväes välja näen. Läksin siis piltniku juurde pildistamisele. Tema pani paari päeva pärast valmis pildid letile välja ja igaüks sai omad välja valida.  Mina ka käin seal ja vaatan, no ei ole minu pilti. Ei ole. Siis paari nädala pärast võtan julguse kokku ja küsin, miks minu pilti ei ole.  Tema vaatab ja nätab esimese rea peale letil, näe see see on.  Mina vaatan ja vaatan, ei ole ju.   Tema naerab.     Asi lihtsalt oli selles, et ei olnud kuid peeglisse vaadanud ja olin oma näo ära unustanud.

Miks mulle see vana lugu meenus.  Nimelt üks mu tuttav oli töö kaotanud. Nüüd mõtleb, mida tegema hakata.  Üht töökohta temale pakutakse, aga siis ütles, mis teised arvavad, kui tema seda teeb.  Mina seletasin, et sellel pole mingit tähtsust, mida inimene teeb.  Peaasi, et endal sobib teha.

Enamus meist on oma häält kuskilt lindi pealt kuulnud.  Ma ei tea ühtki inimest, kellele oma hääl meeldiks.  Paljud arvavad, et nii kole hääl, kes küll sellise häälega inimesega suhelda tahab.  Aga ometi ei ole meil teiste hääle vastu midagi.    Või vaatad mõnda videot, kus ise peal oled.  Küll on veider. Kas ma tõesti selline olen.   Aga elus võtame teisi inimesi väga rahulikult.

Me kuuleme enda häält teistsugusena, kui teised kuulevad.  Ja me käitume ja liigutame ka enda jaoks teistmoodi, kui see tegelikult välja paistab.  Sama asi on ka ametitega.   Kui keegi mingi ameti valib, siis on OK.   Ei ole nii, et teine on näe, fekalist. Oi kui jõle amet.

Enamus rekkajuhti arvavad, et see on viimane amet, mida nad peavad. Kõige alumine pulk.  Kõik teised on kõrgemad.  Aga ometi pole üks amet teisest halvem, kui teised.   Mõni amet lihtsalt ei sobi.

Sageli on asi selles, et ei inimene vali ameteid, vaid kuidagi ametid valivad inimesi.  Müüjad poes on kuidagi ühesugused saanud.  Või pangatöötajad. Ka IT töötajad, näevad ühesugused välja.

Siiski on kasulik vaadata aegajalt peeglisse, lihtsalt et teada saada milline oled.

Silmade sära November 13, 2008

Hiljuti oli Eesti Päevalehes töökuulutus.  Otsitakse nooruslikku säravate silmadega ajakirjanikku.  Minule hakkas kohe silma kaks seaduserikkumist.  Vanuseline diskrimineerimine ja väljanägemise diskrimineerimine.  Kas vana ja pime siis ei kõlba.
Tegelikult aga hakkasin mõtlema, mis paneb inimese silmad särama.
Sibil panid silmad särama, kui virtsavaat läks katki ja virts voolab mööda tänavat. Muidugi kahjurõõm paneb alati silmad särama.
Siis veel paneb simad särama tünga tegemine.   Juba ideest, et saaks kellelegi ära teha, lähevad silmad särama.
Pullitegemisega ka silmad lähevad särama.   Kui ikka korralik pull välja tuleb, siis säravad ka silmad.
Aga ka siis, kui näed kedagi olulist inimest, säravad silmad ka.  Ka õnnest säravad inimese silmad, miks mitte. Aga mõelge, ikka, kas olete viimasel ajal mõnd inimest näinud, kel õnnest silmad säravad.
Naeratada on lihtne. Aga naeratada nii, et ka silmad säravad……..
Vaatan kas täna näen kedagi……..  Kas keegi näeb, kas minul silmad säravad…..

Midagi veel November 13, 2008

Kui inimestel on kõik asjad olemas. Kas siis on ta rahul. Mõnuleb ja lööb nurgas nurru. Ei ole. Inimesel on alati midagi puudu. Mitte raha. Raha on kõigil puudu, ka kõige rikkamatel. Aga miskit muud. Miskipärast on inimeseks olemisel alati veel vaja midagi. Mingi igatsus on kõigile omane. Ja see igatsus on üks suurimaid liikumapanevamaid jõudusid. Kes küll aga midagi igatseb. Oleks siis kõik inimesed tahavad ühesuguseid asju. Aga ei. Pea igal inimesel on need salasoovid erinevad. Inimeste moraalitaju paneb siis paika mis on väärad soovid, mis hedonistlikud väärtused.  Mõni inimene ei tee mingit vahet nendel.
Kogu meelelahutustööstus ja müstika ning religioonid on rakendunud nende igatsuste lahendamiseks. Ainult häda on selles, et inimestel need igatsused muutuvad ajas. Mõnigi mees, keda on huvitanud igal nädalavahetusel lambiks juua, ei saa alkohoolikuks, vaid tekivad muud huvid, nagu mängupõrgud. Mõni võib aataid olla migis religioonis eestvedaja, aastaid hiljem on ta sellest nii kaugel kui võimalik. Teine huvitub herbalaifist, siis aga müüb tuppenwaret. Mõnel kõiguvad need vähese amplituudiga, mõnedel seinast seina. Mõned inimesed unustavad oma igatsuste pärast kogu oma senise elu. Teised aga ohkavad omaette, koguvad stressi ja vaatavad igatsedes aknast välja.
Paljud pakuvad lahendusi. Ida õpetused käsevad kõigest loobuda. Teised religioonid pakuvad aseainet. Paljud aitavad toime tulla. Aga enamus kordadel on see nagu sauna kerisele vesi.
Ega minagi midagi paku. Tuleb olla teadlik endas, armastada ka ennast. Kui võimalik, tuleb elada koos igatsustega, sest me ei ela üksi. Teistele ei pruugi meie igatsused kuidagi sobida. Aga nii kahju on nendest vaikselt ohkavatest inimestest, kelle pilgus väljendab kustumatu igatsus.

mis teed November 6, 2008

Hiljuti nägin telekast tänavaintervjuud. Käsitleti suurimat hirmu. Töötuksjäämist. Üks mees siis ütles, et tema ei karda kuidagi töötuksjäämist. Et kui teed seda, mis meeldib ja mida kõige paremini oskad, siis on alati tööd ja raha.  Olen sellist suurt valet varemgi kuulnud.  Mu hea sõber ameerikast ka ütles mulle aastaid tagasi, et mõtle välja mida sa tahaksid teha, siis hakka seda tegema, küll raha tuleb siis iseenesest. Kuna ta oli kõva mees, arvasin, et selles on iva. Aga järgi mõeldes tundus seegi mõttetu.

Miks ma arvan, et vale ja mõttetu, on sellepärast, et inimesed on erinevad.  Kui vaatan praegu välja, on ju kõik puud raagus.  Aga kui keegi vaatab terasemalt, siis tammel on kõik lehed küljes, kuigi kollased.  Sirelil on veel kõik lehed küljes ja rohelised. Lumepallidel on õied, viljad ja lehed täiesti värsked.  Nii on ka inimestega, nagu lehtede langemisega. Ei ole kõik maailm ühesugune. Seega üks üldistus, mis tundub minule sobivat, ei sobi kogu maailmale.

Minul on ka hvusid, minul on ka tegevusi mis mulle meeldib teha. Kas hästi neid oskan teha, ei ole minu otsustada. Aga ei tea ühtegi neist, mis hakkaks kunagi sisse tooma.  Ja kui hakkakski, siis vaevalt seda mul teha enm meeldiksi.

Eile rääkisime oma hea sõbraga muusikast.   Tuli juttu tänavamuusikast.  Tema ütles, et siis on alles õige muusikuga tegemist, kui mängid tänaval ja see toob nii palju sisse, et ära elad.

Ma jäin selle peale mõtlema.  Siis mõtlesin, et kõige suurem asi oleks siis, kui teed seal oma meelest parimat muusikat, mida suudad.  Inimese peatuvad, mõtlevad, ohoo,  kulmud  kerkivad,  jäävad kuulama. Ja siis nii väga see muusika  meeldib, et kohe tahavad raha anda.

Elama peaks ka nii, et tegutsed, teised vaatavad, et ohoo!  Naudivad seda mida teed. Vot siis võib alles hobi ja  meeldivad asjad sisse tuua.   Tegema peab ikka seda, mida meeldib teistel kuulata, või vaadata. Kui endale muidugi meeldib seda teha.

aja ja ruumi orjus November 2, 2008

Ma ei tea, miks, aga mõtlen väga tihti ajale ja ruumile. Ei midagi orjasta nii inimhinge, kui aeg ja ruum. On olemas igas mütoloogias maailma loomine. Alati tundub neid lugedes et vau, milline suurepärane asi. Näe, kui vägev, sai olemas kosmogoonias suur pauk. Näe, kvarkidega algas, siis galaktikate superparved ja suured parvede süsteemid. Siis panna see kohutava kiirusega laiali lendama. Kui olen neid lugenud, siis tundub, oh kui vägev. Kui vaatan ringi maailmas, mägesid ja kõrbeid, siis mõtlen, oi, kui ilus on see kõik, mis on tekkinud ajas ja ruumis. Olen nautinud tundide viisi, istudes Kamtsatka geisri juures, seda mis teeb aeg. Kümneid tuhandeid aastaid on võtnud geiseriidi moodustamine sellises koguses. Vahest olen sattunud koobastesse ja imetlenud stalaktiite ja stalakmiite. Tuhanded ja tuhanded aastad on tilkunud lubjakivi ja moodustanud imeilusad lubjakivivormid. Olen olnud mägedes, mis on vanad 5 miljonit aastat ja mägedes, mille vanus on vast mõnisada tuhat aastat. Kõik nad on kuidagi hingelähedased siiamaani.
Ka eesti voored ja oosid on ilusad. Kuigi nende vanus ei ületa 10 000 aastat. Jõed ju on päris noorekesed. Eks imetleda saab kõike, mida aeg ja ruum teeb. Kui ilus on lumehelves, mis vast mõni minut kestab. Kui ilusad on härmas puud. Kui ilus on tükike sinitaevast pilvede vahel.
Ah nii palju on ilusat seoses aja ja ruumiga, nii palju, et ei hakkagi kirjutama aja ja ruumi needusest ja orjusest.