Pühapäevane muruniitmine

Praegu naabrihoovis põriseb muruniitja. Tuli meelde üks lugu ammusest minevikust. Tartus olid advendistid ja metodistid kunagi ühes vene kiriku keldris. Seal oli ahjuküte. Tulid küttepuud, aga nii et mõlemad kodudused pidi ise kahemeetrised puud lõikama parajaks ja ära lõhkuma. Kuna sa seda tööd ikka teed, kui mitte nädalavahetusel, siis on tööl käivad inimesed vabad kirikutööd tegema. Tuli laupäev. Metodistid saevad kreissaega ja lõhuvad puid. Lärmi kuipalju. Oleks võinud küll advendistide teenistuse ajal mitte tööd teha, aga kus sellega, neil ju valeõpetus. Tuli pühapäev. Siis advendistid leidsid, et neil on ikka õige hingamispäev peetud ja ükski kõrgemalt poolt seatud seadus, ei keela nädala esimesel päeva, pühapäeval, tööd teha. Eks siis pidid sae kriunumist terve jumalateenistuse metodistid taluma. Nii on ka minu naabrid ilmselt advendistid. Aga ega see mind nii ei häiri, põristagu nii palju kui jaksavad oma muruniitjaga. Kui kellelgil on vajadus vaikuse järgi, eks siis on olemas raba ja mets. Ega päeval enam linnud väga ei lõuga.
Miskipärast on enamus inimesi linna roninud ja ikka on privaatsus neile nii tähtis. Mõni tahaks oma maja ja oma autod google mälust võimalikult ära kustutada. Kuidas ikka keegi saab minu maja näha. Ikka kardeti kurja silma. Aga nüüd käis regio masin oma suure kurja silmaga ja tegi tervele eestile ära.
Eks inimesed ongi erinevad. Mul ei ole see üldse oluline, et tabati mind enda hoovist. Tore ju, et on dokument, et ma olen ka vahest kodus.