pakkuda, mida?

Lugesin üht raamatut. Autor paneb peategelase eluga ummikusse jooksma ja siis 40 aastaselt peategelane mõtleb, et elul pole enam midagi pakkuda. Kõik on nagu kogetud.
Siis lugesin teist raamatut kus seiklusloo autor kirjeldab vana nõida kes võib-olla on 800 aastat vana. Siis mida see vana nõid veel elult soovib saada.
Artur Rinne oma elulooraamatus ei räägi sõnagi oma naisest, küll aga räägib oma kalaspordiharrastusest ja igatsusest uute kalavete järgi.
Kindlasti inimesed on erinevad. Mõne jaoks on elu elatud juba 20 aastaselt.
Kunagi sõitsin laevas Saksamaalt Soome ja jäin juttu ajama ühe 40 aastase mehega. Sõitsime mööda Ida-Saksa rannikust ja siis ta rääkis, et näe, olid ajad, kui nad kunagi käisid siin jalgrattamatkal. Küll oli tore aeg. Mina mõtlesin, et ta ju nii noor mees, et mis takistab teda veel jalgrattamatku ette võtta. Aga ei. See mälestus oli nii magus. Nii hea oli seda meenutada.
Kui tihti minuealised mehed elavad ainult minevikus. Ah et mis mina, mina ju vana mees. Kõik on juba möödas, elu on ainult selja taga. Muidugi on seljataga asju, mida tasub meenutada. Mis on osa sinust endast. Aga elu on ju veel ees ka.
Muidugi muutuvad väärtushinnangud. Mõned tähtsuseta asjad muutuvad tähtsaks, mõned ülitähtsad asjad muutuvad tühisteks.
Ükskord viib mu õde mind autoga Tartu bussijaama. Siis ütleb, et kui ta vanaks saab, siis ostab ta siia bussijaama juurde endale korteri. Ja siis vaatab aknast, missugused inimesed bussipeale lähevad, mis nägudega nad bussi pealt välja tulevad. Ütles, et vanana muutub vaaltemine ülitähtsaks inimesele.
Elul on alati pakkuda midagi. Ülteks, et elu osab üllatada asjadega. Peaasi et me ise oleme valmis seda nautima.