Bakterid

   Baktereid on nii palju, et raske on kedagi üheks isikuks pidada.  Enda kohta saab ka öelda, meie siin.

   Kuna  pool aprillikuud kavatsen vedeleda Indias, siis loen praegu kõike, mis puudutab Indiat.   Tahaks teada kõige rohkem seda, et kui ära käid, siis pärast teaks, millest ilma jäid.

    Millegipärast räägivad kõik seal tabavatest kõhuhädadest. Selleni välja, et isegi koka-koola on kohalike bakteritega reostunud ja dussi all käies ikka läheb natuke vett suhu ja kõhutõbi on determineeritud.

    Olen käinud ju igal pool. Olen joonud igasugust vedelikku.   Olen olnud kesk-aasia katkupiirkondades ja igasugu epideemia kolletes.   Tean ainult et kätega süüa ei maksa.  Aga võib-olla kesk-aasia bakterid on juba õndas ootuses minu organismis.  Võib-olla kõrbebakterid on juba käega löönud, et kõrbesugulastega kokku saaks.   Siberibakterid aga jäävadki ootama oma sugulasi. Sinna ma vaevalt niipea lähen.

   Loen igasuguseid tõbesid, mis tabasid Indias olevaid inimesi sajandeid tagasi.    Kui vaatad mõnd internetilehekülge ja küsid mõne tuttava käest, mis süste tegi, siis nimekiri on pikk ja käsivars hakkab juba praegu ette valutama.

  Mina aga sogan, et enne tuleb ikka palju lugeda.  Aga mina uurin hoopis neid segaseid raamatuid, mis räägivad veel segasematest religioonides indias.   Turbanite ja nugadega sikhidest ja mägedes kükitavatest ja mediteerivatest sufidest.  Maharitsist ja Sai-Babast.

Kuigi on seal ka teisi tegelasi suuri tegusid teinud,   suur uriinisõltlane Gandi ja vaestehoolekandja Ema Teresa,  poeet Tagore  ja palju muid tegelasi.

     India filme pole ammu  näinud.   Huvitav, mis neid telekast ei lasta, vaid lastakse Mehhiko seepi.  India filmitoodang ju maailma suurimaid. Ma ei tea, kas videolaenutuseski mõni india film olemas on.    Kunagi jooksid pidevalt meie kinos. Ja siis tulid alati nutetud nägudega inimesed kinosaalist.

  Filminduses on küll elu ilusamaks läinud. Lõpevad reeglina hästi ja tuju alati hea.

             Tavaelu ka.  Ikka positiivne.