90

  Loen aastapäeva kõnesid.  Loen kolumnistide artikleid.  Lugesin ka eesti esipilaja Kivirähki arvamusartiklit.   Mihkel Muti  artiklit ja palju muud.

Lugedes polegi asi nii hull. Aga kuulates tekib tunne, et ükskõik palju kuulad, tundub see olevat raisatud aeg.

Vaene Mutt.   Freudist on jäänud talle meelde Oidupuse kompleks. Ei midagi muud. Tartust pärit inimesena on jäänud tal lapsepõlvest alateadlik hirm ülejõe venelaste ees. Olen ka Tartust, aga venelane on minu jaoks ikka peipsitagune tegelane.  Need kes siin on on muulased.  Muulasi tuleb alati karta, olgu Tartus, Tallinnas, Brüsselis või Londonis. Aga arvamusega arvestada ei maksa.  Neil ei ole seda.

 Kummaline et kõigil on eesti värk maksimaalselt 90 a vana.    Mõne jaoks 17 + 17,  möni ei jäta sedagi aega.   Tegelikult on tarvis pidada pidu pea 10 000 aata pikkusele olemisele.    Mõni väidab, et praegust mentaliteeti mõjutab viimased 50 aastat.  Mina pakun välja, et viimased 300 aastat.   Aga tegelikult, võib olla suur asi, ka ikka viimased 3000 aastat.  Miks me oleme sellised.  Miks lennujaamas pea eksimatult ütleb ära, kes järjekorras on eestlased.   Ei näe nad halvemad välja,  ei näe nad tõsisemad, mornimad välja.   Eestlane on lihtsalt isemoodi. Teistsugune teistest.  Kõige rohkem lätlase moodi.

Aga noh, kui eesti sünnipäev on praegu,  siis ikka palju õnne, Eesti