Räägime alati positiivsusest. Et lähedasi tuleb hinnata, neid kiita. Igat tööd tunnustada ja tähele panna. Et kõigest, mis on ümber, tuleb hoolida, siis loksub kogu maailm paika.
Aga elu meie ümber ei ole silitav. Ainult karistada saad. Kõik arvavad, et karistamise, valu läbi, õpib inimene kõige rohkem.
Minu elu on kujunenud nii, et enamus aega kulutan seda liikluses. Viimase kümne aasta sees on trahvid tõusnud mitukümmend korda. Seda meil ja ka mujal. Liiklus on muidugi karmimaks läinud. Mäletan, et lahtise turvavöö eest sain kunagi Sloveenias 200 tolarit travi. Korra veel olen slovakkias saanud, see oli juba 1000 kronu (400 eek-i kanti). Eestis on nüüd 3000 EEK turvavöötuse trahv. Liikluses saad ainult karistada. Keegi ei tunnusta, keegi ei kiida, keegi ei hooli. Hoolimatus valitseb nii politsei, tolliameti ja muude kontrollijate poolt. Ei ole liikluspolitsei asi, kuidas sa elus toime tuled, kuidas rahadega hakkama saad. 10-12 tonni pead oma pattude eest välja laduma. Selleks ei anta palju aega.
Ega tööl, kus enamus inimesi käib, teistmoodi ole. Püüad teha nii hästi, kui oskad, aga ikka pead välja maksma tendi, kui tuul lõhub selle ja kui läbi alfaldiaugu sõites lendab auto küljest mõni osa, peetakse ka see palgast kinni. Ega see ole ainult minu tööga nii, vaid enamus töödes on nii, et karistamisega üritatakse kasvatada.
Eks enamus inimesi on sellega rahul, et on saanud karistada. Nii mõnigi annaks vitsale suud, mis teda peksnud on. Minul aga jääb negatiivne mälestus iga karistuse juurde. Kohtadest, kust olen aastaid tagasi kiiruse eest karistada saanud, on tänapäevani vastik mööda sõita. Politseiautot nähes tekib sisemine põlgus nende vastu koos süütundega. Ikka kontrollin, kas tuled põlevad. kas turvavöö kinni, kas kindlustus korras. Aga seda kõike negatiivsuse kaudu.
Jõustruktuurid külvavad hirmu. Kus on meie ümber siis positiivsus, headus, armastus, üksteisemõistmine, hoolivus.
Kas on nad siis ainult deklaratiivsed asjad mis ammu Pandora laekas välja lupsanud.
Heietusi kitsalt rajalt 
E.Tolle täna hommikul oma raamatus tegi mulle selgeks, et pole olemas head ja halba, on vaid meie suhtumine. …..tõi ka näite, et mees võitis auto ja teised küsiśid, kas oled õnnelik, mispeale mees vastas, et võibolla….siis tegi mees avarii ja sattus aiglasse, mispeale küsiti, et kas oled õnnetu ja mees vastas taas, et võibolla……..juhtus nii, et haiglasoleku ajal oli maavärisemine ja palju inimesi sai oma majades hukka……..
Tolle ütleb ja me tegelikult kõik teame, et maailmas on ja jääb öö ja päev, must ja valge, sinna vahele kõik toonid ning oluline on sellest kõigest kõrgemale tõusta ja mitte anda hinnanguid – on nagu on. Selle tõe sai selgeks Gunnar Aarma, kes surmamõistetute kambris aru sai, et tema sügavam olemus ei sõltu välistest, ta pole välise ohver. Kogu point on suhtumises.
Eks probleem on ju selles ka, et neid kes karistavad ei karista tavaliselt miski- voi on systeem nii keeruliseks tehtud, et jaab karstamamta. Nagu eesti ja teised politseid- kui palju on neid altkaemaksu votmise eest karistatud?
Raamatud panevad kogu maailma tõe paika. Leiduks ainult uskujaid ja järgijaid. Aga raamatuid on palju ja vaevalt saavad nad niipalju järgijaid, nagu Wesley või E.White. Aeg on lihtsalt neine. Loen ise ka vahel raamatuid, aga võtan nad ainult teadmiseks, ehk ei lase ennast muuta ega mõjutada.
Ei ole asi ainult suhtumises. Sa võid jõustruktuure armastada, jumaldada, aga midagi sellest ei muutu. Juhtub isegi seda nagu eestis juhtus. Üks politseihunt sõidab teise politseihundi sodiks. Nagu hiljuti juhtus.
Võib tervele maailmale naeratada, aga siis on ka vastav silt sul küljes……….
ütled, et ei lase end muuta ega mõjutada, aga Su kirjutistes ja ütlemistes kajastub Su lugemus…..ma arvan, et mõjutab, aga Sa ei võta teadlikult omaks seda kõike, mida oled lugenud. Karistajat (ja karistust) on väga raske armastada, aga vahel õpime mõnda tegu vältima, mis karistuse kaasa toob. Aga jäneste vangi panemine keerab küll vindi üle.
eks ta on jah nii, et ise ei märka. Mõni vahib vägivaldseid filme, on ise leebuse kehastus. Aga kui vaja kärbes maha lüüa, teeb seda suure mõnu ja elegantsiga.
Aga kahju ju et nii vähe on need religioossed raamatud külge hakanud.
ära ole nii tagasihoidlik! Mulle tundub. et Sinus on rohkem seda pühade raamatute tarkust kui nii mõnelgi, kes kiitleb sellega, kui midu kõrgharidust ja doktorikraadi tal nende raamatute lugemisega on teenitud. Loeb ju see, kuidas sa elad ja kuidas ligimesed end su ümber tunnevad.