Kaks rõõmsat päeva Tallinna tollis

Istusin, lugesin ja ootasin, aeg läheb……. Ei jaksanud enam, läksin autosse ja võtsin firmaga ühendust, äkki saab asjad liikuma. No siis sain ühe telefoninumbri, siis teise telefoninumbri, siis kolmanda. Kõik teadsid asjast küll, aga kõigi jutt oli see, et nemad teevad ainult oma asja, oma asja on nad ära teinud. Aga kuskil on ometi mingi kala sees, et oma asjad ei moodusta ketti.
Siis sain deklarandi numbri. Kohe nähvas, kes andis mulle tema numbri. Veeretasin jutu mujale. Ta seletas, et temal on kõik tehtud, aga asjad on läinud “kollasesse koridori”. Küsisin siis, et kaua seal “kollases koridoris” asjad liiguvad. No paar tundi pidi minema. Paar tundi läks ära. Ei miskit. Helistasin siis uuesti deklarandile, ta ütles, et asjad on edasi läinud “punasesse koridori”. Varsti tuli kohe teade, et pean kohe sadamasse sõitma ja sinna toleb toll kohale ja vaatab, mis sokolaad mul ikka peale on pandud. On valge, või mõru, või tsillipipraga.
Lähen siis Lennujaama tolli ja küsin oma pabereid, et minna Sadama tolli. Lennujaama toll aga ütleb, et ei saa, neil ei ole mingit numbrit, et välja lasta. Ootasin ja ootasin ja nii saigi päev otsa.
Järgmine hommik siis rõõmsalt jälle lennujaama tolli. Tädid on kohe rõõmsad mind nähes. Aga siis selgus, et Tallink ikka ei taha kaupa. Olevat kaks kaupa, mida nad tellinud ei ole. Mina väidan, et igal alusel mida peale panin, oli Tallink, Igal saatelehel saaja Tallink ja dokumendid olid ka kõik Tallinkile. Kui hädas olin Sveitsis, et ei ole tellimisnumbreid, siis saadeti mulle Eestist ka kolm tellimisnumbrit. Nüüd aga Tallink ainult ühe tellinud. No siis kästi oodata kella 10-ni. Mis teha, ootasin. Kell kümme aga olid Lennujaama tollil aga äkki puuduvad numbrid olemas ja ma pidin ruttu minema sadama tolli. Küsisin, kuhu siis täpselt. Noh sinna roosa maja juurde, said nemad telefoni teel selguse. Sõidan siis rõõmsalt sinna roosa maja juurde ja pargin ilust maja kõrvale. Mitte kedagi, ootan…. Kaua ikka ootan, roosas majas ju sadama toll ja lähen küsin järgi. Sisse aga ei saa. Uks ju lukus. Lõpuks tuleb üks mees ja saan minagi sisse lipsata. Iluse lillelise kleidiga daam siis ütleb, et helistas ta jah minule, aga minema pean ma hoopis Tallinki ladude juurde, sinise lao taha otsa, kus tolliametnikud mind juba ootavad. Eks siis lähen. Siis seal algaski “punane koridor”, kauba füüsiline kontroll. Kõik alused võeti lahti, kõik karbid võeti lahti, sokolaaditahvlid ka. Kummaline aga oli, et võeti alati ülemine nurgakast ja pealmine tahvel. No mis kontroll see selline on. Kes paneb salakaupa ülemisele reale. Aga nii kontrolliti 60 alust ükshaaval järgi. Toll tegi oma tööd, sai oma linnukese kirja. Mina aga sain kaks päeva puhata ja mitte midagi teha.