Koletised ja peletised

Inimeste fantaasia on suur. Istun Shotimaal Loch Nessi kaldal ja loen Umberto Eco Badulinot. Vilksamisi vaatan järve peegelpinda, kas koletist näeb ja siis loen jälle mõned leheküljed meistervaletajast ja fantaseerijast. Eks mul on ka ju fantaasiat, aga koletist ei näe.

Mis siis aga, kui näeks. Teeks pilti, aga keegi ei usu, et ehtne on. Räägiks kõigile, aga seda on nii palju räägitud, keegi pole uskuma hakanud. No kuidagi ei usu, et nii külmas vees keegi tahab elada. Üdse ei olegi võimailk midagi tõestada.  Kui püüaks kinni ja näitaks kõigile,  vot siis oleks asi olemas.

Ikka tahame, et oleks midagi seletamatut.  Et metsas elaks ükssarv. Et lohed lendaks. Et loomadegq saaks rääkida.

Ei jaga aga seda, et kui loodust vaadata, siis hoopis loodus räägib sinuga. Igal puul ja põõsal on sinu jaoks sõnum. jõgi ei vulise niisama mööda.

Inimesed aga elavad siin. Olen siin saare põhjaosas tihti ja otsin neid viljapõlde, millest viskit aetakse. No pole neid põlde kusagil, aga kõik maailm on soti viskit täis. Kadarbikku ja põdrakanepit aga on kõik kohad täis. Üks ikka lüüüüüüüüühike kui suvi ja teine nagu sügis pikkkkkkk.