Tasapind July 14, 2007

Kindlasti teame  ja oleme kuulnud sõnast pinnapealsus.   Mis on pinnapealsed teadmised ja pinnapealne suhtumine.   Silme ette tuleb mul selle aasta varakevadine süstamatk.   Mingid  mingrantsed elukad teevad elu raskeks.  Elavad illusioonis, et kui puu maha närivad, siis muutub nende elu paremaks.    Aga see õnnetu ja kurb puuke kukub vette ja paneb osa voolu kinni. Paneb, paneb,   ei pane ju.   Aga pinnapealse voolu paneb küll.   Meie aga sõltume pinnapealsusest.   Edasi juhtub see, et kõik mis ujub jääb sinna pinnapealsuse taha kinni.   Miks on täna mul see mõte pähe tulnud. Sellepärast, et algas surfilaager Perakülas.  Igati tore ja sügav üritus.   Aga   pinnapealsus kuhjab sinna ka prügi.  Eelmisel aastal ei mäletata sellest  muud kui õllejoomist ja vesipiibu tõmbamist.    Selleaastasest õllesummerist ei jää ka muud mälestust kui laste alkoholilembus.   Pinnapealsuse prügihaare, mis muud.        

13 ja Reede July 13, 2007

Paljud asjad, millest meie elu koosneb, on tegelikult müüdid.  Ei ole tegelikult olemas ei keskeakriisi, puberteediiga, ega teistmeliste erilist staatust.  Kõik nad on müüdid.   Aastatuhandeid saadakse meheks mingi lühikese rituaaliga. Nädal võik kaks ja poisist saab mees.  Need rituaalid on aga kadunud.   Ei asendanud seda omaaegne leer  ega kommunismiaegne võsaleer.   Tänapäeva lapsed mõtlevad nagu 40-ne  aastased   ja pole ühtegi teemat, millest nad ei teaks adekvaatselt kaasa rääkida.   Muidugi on erinevatel aegadel eri mõtte- ja kõneviis.   Kui meie rääkisime, et läheme patseerima, siis nüüd öeldakse et chillima. jne.    Noortel oma jutud,  vanakestel vanakeste jutud.                                                                                Sama värk on ka nende müütiliste sümbolitega,  nagu 13 kuupäev.   ja eriti sant kui see langeb reedele.  Siis peab kohe midagi viltu kiskuma.    Kindalsti on meie tähelepanu negatiivsetele asjadele rohkem suunatud.  Mõtlesin ka mina korra, et mis mul täna halvasti võib minna.   Aga kui palju on asju, mis täna juba on super.  On asju mis kohe näe naeratama paneb. Mida rohkem mõtlend neile, seda naeratus aga suureneb ja suureneb

heategude ja aususe valu ja vaev July 12, 2007

Kõik me teame, et ükski heategu ei jää karistamata. mõnikord kohe karistatakse rängalt.    **Toon ühe vana näite.    Kunagi ostsin Tartu turul Opeli 33 000 krooni maksis.    Ilus hall auto oli.    Aga ühel väga heal tuttaval oli kangesti kiriku diakooniatöö jaoks autot vaja.  Teised autod olid mul viletsad. Ainus korralik auto oli Opel, mida oli võimalik probleemideta laenata.   Siis ta tegi lõbusalt diakooniatööd, kuude viisi said inimesed aidatud. tema tegi head, mina ka kaudselt.   Ühel   vihmasel novembrikuu õhtul aga oli külateel mees pikale tee ääres.    Temperatuur õues 5 kraadi ligi.     Ta keeras teeäärsele mururibale, koolituse järgi lukustas uksed, auto mootor töötas ja akna keeras alla, et mehega kontakti saada.   Teadvusele tuli auto tagaismel, sest otsa sõitis rikkuri auto. Vanamees keda aidata püüti, suri kohapeal. Mu sõber valutab selga tänapäevani.     Püüdsime veel head teha edasi. Korraldasime riigilt rahad ja matsime mehe maha.  Heategu aga sai karistada. Kohus mõistis sõbra süüdi,  ka minu süüdi. sest mu auotol olid valed esituleklaasid, kus ei olnud E märki.  Rusudest lihtsalt ei leitud ühtegi klaasitükki kus oleks E täht.   Heateo karistus oli korralik.

Selliseid karistusi on elus palju olnud.   Aga üksi rahasumma ei ole vähendanud soovi aidata, kui see vähegi on võimalik.   Heategudega on nagu tänase ilmaga.  Kui päike on, ei mäleta midagi. Eriti ei mälata ilma kus enamus on päike, ja mõni pilveke  sõuab taevas. Ikka mäletame vihmaseid ja pilves  päevi.  Suvest mäletame sügisel seda, mis meie emotsioonidele kõige rohkem korda on läinud.    Rääkisin inglismaal ühe mehega, kes oli palju kannatanud sõja ajal.   Vana, peaaegu 85 aastane juut kurtis, et kui tuli tervelt koonduslaagrist, siis tahtis tervele maailmale teatada õudustest. Aga keegi ei taha tänapäevani seda kuulda.   <Mina   küsisin, kudas siis temale need õudusaastad on mõjunud.   Ei oskanud ta kuidagi veel analüüsida, ega sõnadesse panna.   Katsun ta üles otsida, kui jälle Birmingihami juurde satun, äkki nüüd oskab

Eks ausus saab     samuti   karitatud.   Aga ei tea kedagi, kes arvaks et ta valesti teeks, kui aus on olnud oldud.  leian ikka et tuleb olla nii aus kui võimalik   ja teha head, kui see su võimuses on.   Aga kõike teeme ikka endale.  Kui me ennast sellega parandame, oleme tükike maailma parandanud

hall ja soe July 11, 2007

Mäletan ammust ajast öeldud lauset.  Juuli tasub alati veeta eestis. Juuli võib olla küll vihmane, aga alati on juuli soe.   Praegu on vihmane aga õue minnes on soe. Mõtlesin, et kui inemese, koera, kassi või kilpkonna elu võtta, siis mingil peridoodil on nendega samuti.    On vesine värk, aga soe.  Nagu tänane ilm.  Nagu tänane tujugi.  Kui vaatasin just järgi, kas saan kuidagi ühe inimese kätte, et temalt uurida midagi, siis kõiki intenetiaardesse vaadates ja inimeste peale mõteldes, tuli kuidagi soe tunne.   Iga inimese peale mõteldes tuli kuidagi soe tunne.  Tore et nad olemas on.   Kui nimekirja lõppu sain  oli kuidagi kahju, et kindlasti tunnen palju ja palju rohkem inimesi, aga miskipärast pole ma neile kunagi kirjutanud.  Eks püüan seda viga kuidagi parandada.  Tahaks ka mina, et kui kellegelegi kirjutan, et tekita seda tunnet, mis tihti mõnel mobiiliga helistades on. Et mida seeeee jälle tahab. Kui olen kõrvalseisjana olnud, kui keegi nii reageerib mobiilihelinale, ei julge kunagi ka ise temale helistada.  Äkki olen ka mina  seeeeeeeeeee.    Raske on muidugi kõigi meele järgi olla. Et oled oodatud,  oled kutsutud,   oled  “oi kui tore et helistasid, tahtsin just sulle helistada”.  Viisakus on viisakus. Aga soe vastuvõtt teise poolt, kas helistades, sms-  või muud viisil kontakt, teeb ka endal südame soojaks.  Eriti praegu, kui väljas on nii hülgehall,   aga ometi soe ilm.

10 päeva soomes, üks pealekauba July 9, 2007

  Sai jah, üksteist päeva soomes oldud. Mijsonikooriga.   Vasakult Vaasast alustatud ja paremaale Saima kanalini välja vastu Venemaad. Huvitav see Soome. Kui vaatad lennukilt või kaardilt, on paksult järvi täis.  Aga kui sõidad auto või bussiga, siis pole neid järvi näha kusagil. Ometi tead, et iga soomlase unistus on omada mökkit järve kaldal.  Olime ka meie ühes suuremat sorti mökkis.  Saun,  graniitkaldased järved ja putukad.                                                                                         Mõtled, et paned külje korraks maha  ja vaatad enne maapinda, kes seal elutsevad. Ei näe nagu kedagi. Aga nii kui külje oled maha saanud, arvavad sajad sipelgad kas seda et suur looduskatastroof on saabunud, või erakordselt suur söök saabus.  Äkki ronivad  nad igal pool ja vaata kuhu vaatad, igal pool sipelgad.    Sääskedega sama hull asi. Pole neid nagu kusagil aga siis on neid palju.  Aga kõige hullem on ikka üksik pinisev sääsk öösel.  Aja teda taga nagu paha unenägu.   Läheb ära, aga nii kui kohe magama jääd, on oma pininaga paigas.                            Kui oled reisil, siis ei kesta reisid üle kahe nädala. Igalt päevalt loodad ja soovid maksimumi.   Kuhugi stoppama jäädes tundub see nagu pidur.   Aga kui reis möödas, on mingi seisund või kuskil olemine hoopis teise värvinguga.   Ei häiri enam, kui tuli kuskil  kahe esinemise vahel neli tundi parajaks aega teha.    Ei häiri need ülipikad ja venivad jutlused, mida kõigest jõust kõrvust mööda püüdsid lasta. Mõni lausekatke heliseb siiamaani kõrvus. Tagantjärgi oli ju kõik tore.  Ka soomes võib olla tore.  Uskumatu.

Jälle Surmast July 9, 2007

minu üliandekas õepoeg Märt ütles, et ma muust ei kirjutagi kui surmast.  Aga nüüd saab ta küll tünga, ma ei kirjuta üldse surmast ega kaosest ka, mis on surma osa,  vaid sellest mida temagi kirjutas, kodust.

       Olin siis 40 päeva eemal kodust.  Kui läksin, hakkasid õunapuud õitsema ja kirsid veel õitsesid, nüüd on kirsid punased ja õunad puus.   Kindlasti   on kodust midagi puudu, kui mõni püsielanik on puudu.   Aga kui sul kodus kassi ei ole, kui sul kodus koera ei ole.   Kui naist  või meest ei ole, ei saa, või ei taha.   Kui lapsi ka suure tegemise peale ei tule. Kas siis kodu pole kodu.    Kas kodu on poolik või osaline kui kanad aias ei kaaguta ja lehm ei tee muuuu.   Lambad tara taga ei   määgi.  On ju mingi eesti koduideaal   nagu filmis “nukitsamees”.     

Minul ei ole kassi, koera, kanu ega muid elajaid.   Olin Soomes kodus, kus elas ainult mees.   Ürituse programm oli nii tihe, et ei saanudki rääkida peremehega  tema  nägemusesest elule. Sain ainult vaadata, mis on tema muusikaline maitse ja mis raamatud kodus, mis asjakesed tal tähtsad on.   On ju temalgi see talu kodu.  Nii mõnigi ütles, selle mehe kohta, et kuidagi kurb on tema elu.  Aga kas on?   Jättis ta ju töö juba viis aastat tagasi katki. Müüs ära oma 200 mesilasperet.  Hakkas humanitaarabi koguma ja venemaale saatma.   Käib abiks venemaal kirikuid ehitamas.   On ju siis ja oma koha elus leidnud  ja vaevalt igatsebki “nukitsamehelikku”  pereideaali.  Arvan ka et igaüks peab rõõmu tundma sellest, mis tal on.   Olgu või peremudelist olemas ainult kass

Pidurid, lefterid, trügijad July 8, 2007

Sellest juba oma 10 päeva kui euroopa kiirteed seljataga.   Aga tagasi mõeldes nendele 15 000 km peale, mis euroopas läbisin, tulevad need kolma märksõna meelde.  Korrektne oleks ju neid defineerida, mis nad minu jaoks tähendavad.            Pidurid –   need on need kes sõidavad lihtsalt aeglaselt, tunnevad et neil on selleks tuline õigus, kuigi enamus sõidaks natuke kiiremini.  Aga oma õiguse tähtsustamine ja enesekesksus ei luba neil midagi kiiremini teha.                                   Lefiterid   –    need on need, kes sõidavad oma vahendiga vasakul.  Sõidavad ka aeglaselt, või täpselt õige kiirusega, keefi neist mööda ei saa, kuigi vasakul on ruumi.  Oma õigus olla vasakul on ju neil olemas, kuigi mingi loogilise arusaama järgi võiksid ju nad paremale võtta ja kiirematele anda võimalus sõita oma riski arvestades.                                                    Trügijad  –  need on need kes peavad sinust ette saama, kas vasakult, paremalt, teepeenralt, kiirendusradadelt.  Eriti tulevad trügijad esile ummikutes.     On vaja paar autot ette saada, kuigi 40 minutit istub ta samuti ummikus, nagu iga teine auto.            Kui näed teisi ja mõtled nende käitumise üle, siis püüad ise olla mitte need kolm.   Elus ka.  Ei taha olla teiste teel,   ei tahaks pidurdada arengut ja  küünarnukid jätaks ka kõverdamata.  Aeg saab selleks korraks otsa. aga ega ma nüüd kirjutamist ei jäta.