hispaania kunagiste abressorite maa

Käisin kirikus.  Katalaani keeles oli teenistus.   Pastor sai jõuludeks koguduselt kingituseks reisi Pariisi.  ja oligi Pariisis, ning  tema asemel oli imeilus leedi juhtumas protsessi.   Teenistuse pidasin vastu, aga oh imet, kui kirikusse läksime, siis olid puud raagus, tagasitulles aga kõik õitsesid ja olid lehte puhkenud.   Nii kiiret kevadet pole ma elus näinud.  Imestan siiamaani, et kevad on minu jaoks olnud kõige olulisem aastaaeg.  Ei mäletagi aega, kui ma poleks vägisi kuhugi kevadesse roninud, kuhu ma ei kuulu.   Praegu on siin 25 kraadi sooja.   Emotsiooni minule missugune. Mitte ei saa aru miks inimesi kõige rohkem kevadel sureb.

Lennukisõit oli pikk.   Sai palju mõtelda.  Mõtlesin, et kunagi oli kõige tähtsam liikumapanev jõud sugutung. Sigmund Freud tegi selle põhjal oma hüpoteesigi.   Inimesed röövisid naisi.  Laste kasvatamist peeti kõige olulisemaks tegevuseks.  Eks ilmselt siis oligi.  Aga aeg läks edasi.  Tähtsaks muutus võim.   Peremudelist enam ei piisanud. Pered muutusid dünastjateks, alfaisane ja alfaemane jagasid dünastiates võimu.   Semukapitalism ja muud nähtuseks.        Aga aeg muudkui läks.  Nüüd on kõige olulisem näitaja tähtsus.   Mingi väikesel mõttetul maal, mingis mõttetus maakonnas, mingi mõttetus külas, mõttetus koguduse on käärimine. Tagarääkimine ja võimuvõitlus.  Miks ometi. Ei ole tegemist sugutungiga, ei ole tegemist ka võimujanuga. Tegemist on tähtsusega. Inimene on tähtis, kui ta on keegi.   Tähtis on ka postiljon.  tähtis on väikese koguduse vanem, tähtis on väikefirma juht, tähtis on  laps, kes nõuab vanematelt ebanormaalset tähelepanu.     Mis siis teha. Ega egotsentrilise maailmas polegi midagi teha.  Kummardama siis neid tähtsaid tegelasi.    Eks proovime ka ise natuke tähtsad olla.