kallistused ja suudlused

   Olin Barcelonas, mingis vabakoguduses.  Teenistus, millest sain aru ainult paarist tuttavast viisist, lõppes.   Inimesed hakkasid liikuma.  Tervitus kataloonia moodi on niimoodi, et naine ulatab enne mehele põse, suudlus ühele põsele, siis antakse ette teine põsk, suudlus sellele. Mõnel maal on kolm suudlust.  Mäletan, kuidas venemaal suudeldi otse suule.  Ka mehed omavahel.   Eks see, meile eestlasele võõras. Sageli käeandminegi.  Ometi on see lähendanud inimesi.  Ei olnud minulegi võõras nii tervitada kataloonia kenasid naisi.   Kuidas maad, nii kombed.  Meeldib mullegi katoliku kirikus risti ette lüüa  ja  pühast veest ei lähegi minagi niisama mööda. 

Lugesin hiljuti inda mammist, kellele oli elumõte kallistamine. Päevas suutis ta kallistada 20 000 inimest ja on kokku kallistanud 3 miljonit.  Asi pole nii oluline, need faktid.  Ega ma täpselt ka ei mäleta arve, aga tähtis on see, et ta seda tegi.  Inimlik armastus ja hoolivus.  Eks suudlused ja kallistused näitavadki  armastust ja hoolivust.

Kallistagem siis teineteist ja näitame, et me neist hoolime.  Hoolime ju väga.  Ei taha tegelikult et kellelgil halvasti läheb, ikka nendest mängudes, mis tv-s on tahame ka et neil hästi läheks, ja palju võidaksid.  Mäng on mäng. Elu on elu.   Aga ikka soovime, et teisel hästi läheks,  äri hästi läheks, ideed saaks teoks  ja   tegemised õnnestuksid.  Ka et söök kõrbema ei läheks  ja soola liiga palju ei saaks.