Seitse olulist klotsi, mis igavesti silme ees

1. Uzghuli küla Gruusias

Mõtlesin tükk aega, kus ta nüüd täpselt asus. Või kas ma saangi üldse nii mõelda ja küsida, kas Abhaasia on Gruusia osa või mitte. Aga Uzghuli jääb kindlasti põlisele Gruusia aladele. Euroopa piiri ei tea keegi, kust läheb. Küsi kelle käest tahes, aga segane ta on. Selge ainult on see, et eks ta mööda Kaukaasia ahelikku läheb, aga kuidas? Kas mööda aheliku kõrgemaid tippe ühendavat joont mööda, või nii et terve ahelik jääb Euroopasse, või nii et ahelik ei jää üldse Euroopasse. Lääne-Euroopas on viimane lähenemisviis. Grusiinin ja venelased aga panevad terve aheliku Euroopasse ja siis peavad Usghulit euroopa kõige kõrgemal asuvaks külaks. Olin seda kunagi kuskilt ida-saksa raamatust lugenud ja kui neid pilte nägin, siis tahtsin kindlasti seal koha peal ära käia.
Võtsin asja käsile ja läksin. Sinna külla viis üle kahe mäekuru pinnastee. Kindlasti ka mõni auto kunagi sõitis seda teed mööda. Aga kahe päeva jooksul, mis mina küla poole teel olin, ei sõitnud küll kedagi. Mäe tipul sain kokku ühe lambakarjusega. Jäime mäenõlval juttu ajama. Siis kutsus ta mind enda juurde onni sööma. Eks see mägilase söök on nagu ikka söök. Kuivanud õhuke leib, kuivatatud liha ja isetehtud juust. Aga tänulik olin sellegipoolest. Järgmine päev jõuan külasse. See küla on säilinud samasugune neljandast sajandist peale. Elavad inimesed kiltkivist ehitatud tornelamutes. Mis on kui väikesed kindlused. Küla asub 3500 meetri kõrgusel. Ega seal soe pole kunagi, ka suvel augustis. Aga huvitav oli see küla siiski. Ma toonitan oli, sest minu mälu järgi pühkis laviin 90-ndatel selle küla maa pealt minema. Aga minu silme eest laviin seda küla minema ei pühi. Ikka need tornelamud, härjavankrid külatänavatel ja kari lapsi minu ümber.

2. Vatikan

Kogu see kompleks on vägev. Väljak on vägev, vägev on suur kirik, kuhu alla kes iganes maetud on. Sixtuse kabel on vägev. Vägev on sveitsi kaardivägi. Vägev inimeste hulk ja vägev on sõnum mis sealt alla tuleb. On ikka üks vägev klots küll.

3. Majake siberis Sajaanides

Olime suusamatkal. Siis tuli kuri tuul, tahtis meid ära pühkida maa pealt. Meie aga olime kavalad. Kaevasime telgi nii lumme, et oli lumega tasa. Varusime endale kolme päeva puutagavara telki ja elasime hirmsa tormi üle. Ainult loll idee tekkis meil telgi ahju peal hakata sooja sööki teema. Vesi sulas ja läks keema küll oma neli tundi, aga aega meil ju oli. Öösel juba hakkasime lund sulatama nii et hommikuks vesi kees potis. Aga üks matkakaaslane suutis terve poti enda jalgade peale ajada, nii et mõlemad jalad põletas ära. Käia ta enam ei saanud.
Kaardi ja muu materjali järgi, oli esimene asustatud punkt meil 100 km kaugusel, üle kahe mäekuru. Nii pikalt inimest süles tassida, kusjuures ilm oli ikka parasjagu külm ka, ei ole võimalik. Ta külmuks lihtsalt ära. Lähimal aga ei ole ühtegi teed ega elamut. Aga seal oli üks tundmatu org, see oli kaardi pealt lihtsalt väljas.
Otsustasin siis ühe tugeva tüdrukuga (suusatajaga). Sõita alla mööda seda orgu ja tulla hilisõhtuks tagasi, kui midagi ei leia. Saime üks neli tundi rada sisse ajada ja ronisime siis oru nõlvale, et näha, mis seal ees paistab. Ja mis ime, Oru keskelt tõusis suitsu. Täis rõõmu ja jõudu suusatasime selle suitsu poole. See on üks armsamaid siberi maju, mida olen elus kohanud. Maja nii vajalikul hetkel. Pererahvas tegi kõik mis võimalik meie abistamiseks. Neil oli telefon. Teed muidugi maja juurest kusagile ei läinud. Oli ju talv ja igal pool oli kolm meetrit lund. Aga abi me saime. Sellest ajast on see maja mul silme ees. Lõpmatult armas klots.

4. Kodumaja
Kodumaja on ikka kõige armasam klots. Mitte selle pärast et olen lipp lipi haaval teda oma kätega ehitanud. Aga armas on ta ikka sellepärast, et seal on kodu. Kodu on üks imeline paik. Kui oled kuskil külas, siis muudki mõtled,mida ajaga peale hakata, mida teha. Kui istud laevas, siis sul võib olla oma voodi, kirjutuslaud, WC ja kõik mida vaja. Kõht on laevas kogu aeg täis, aga ikka vaatad kella, et kuna see ära lõpeb. Kodus ei vaata kunagi kella. Kodu on ainus koht kus võib lõputult molutada.

5. Väike puukirik Norra mägedes
Ei mäletagi, kus see täpselt oli. Eks neid ilusaid kirikuklotse ole seal palju. Aga silme ees on ta mul selline, et ripub ühe kaljunuki otsas. Puidust seinad, puidust katus. Sihvakas, ilus ja õhuline. Täpselt nagu lumised mäed ümberingi. Minu jaoks on see kirik üks suurimaid arhidektuuri imesid.

6. Metsavendade elamu.

See on kõige süngem paik, kus inimene vabatahtlikult on elama asunud. Onn, mis ta muud siis on, on kaevatud maa sisse. Seinteks on punutud oksad ja seinte ääres on puust lavatsid, kus on õled peal. Seal magati. Keset tuba on plekist ahi. Mis andis sooja, aga mida ainult õige tuulega kütta sai ja ainult öösel.
Kaevasime kunagi ise sellise siberis jõe kaldasse. Pealt katsime mullaga. 200 liitrilise vaadi lõikasime pooleks ja keevitasime plaadi peale ning pika korsta külge. Siis sai pikki kasepuid sisse panna. Katsime terve selle ahju jõest toodud kividega. Sellest sai saun. Igavene äge saun. Aga et selles elada….
Aga elus ta hoidis.

7. Telk
Telk on kõige imelisem leiutis. Ei tea, mis telke Paulus tegi. Aga iga aasta tuleb uusi ja paremaid telke turule. Ju siis on seal, mida arendada. Kuigi minu fantaasia küll ei võta, et kuhu veel. Aga näe, ikka on uued ja uued mudelid turul. Kunagi ööbisime Vahemere ääres. Telkidega ja bussiga. Öösel aga hakkas vihma sadama. Meie telk ei pidanud küll vihma. Saime sees läbimärjaks ja ronisime bussi magama. Hommikul oli telgi põrandal 20 cm vett ja see ei tahtnud kuidagi sealt välja minna. Huvitav, alti telk pidas, aga ülevalt üldse ei pidanud. Nüüd aga kindlasti müüakse ka telke, mis vihma peavad. Minul küll sellist veel ei ole. Aga mine sa tea.