Lihaheitepäev

Lihaheitepäev on vana nimetus Tuhkapäevale. Päev pärast Vastlapäeva algab paast. Lihaheitepäeva õhtul vaatan, mis siis mu auto külmkapis on. On oakonserve, hernekonserve, supipurke, aga on ka tükk sinki ja oma kümme juustulipsu. Mõtlen las nad siis olla. Küll seisavad paastuaja lõpuni. Hea vahest vaadata, näe, liha on, aga ma ei taha. Aga selle paastuajal otsustasin endale, et proovin kas saan enda jaoks ka võimatuma asjaga hakkama. Et loobun peale lihatoodete ka piimatoodetest. Ma olen ju piimasõltlane.
Kahju on toitu minema visata. Minu kodus pole seda kunagi tehtud. Aga ikka 47 päeva (nii palju kestab tegelikult paast, vanarahval pühapäevad polnud paastupäevad, siis tuli 40 välja).
Ei sink ega juust seisa nii kaua. Prügikasti ka ei taha visata korralikke toiduaineid.
Tuhkapäeva õhtupoolikul siis otsustan nad heita välja. Ikka lihaheitepäev. Seisan tee ääres ja viskan suure kaarega üle traataia singitüki. Siis viskan juustuviilud järgi. Ei lasku ükski lind veel neid nokkima ja ei pista ükski uss maa seest pead välja.
Aga ei lähe poolt tundigi, kui esimesed varesed on kohal. Ettevaatlikult nokib sinki. Soolane. Tuleb teine, siis kolmas lind. Leiavad juustu. See maitseb palju rohkem, isegi nii palju, et kakelda tasub. Mõni suur tuleb ja ajab väiksemad ära. Siis ajab üks keskmine vares enda suled kohevile ja on kohe peremees juustu juures. Aga kajakad on ka avastanud midagi. Ma ei tea kuidas ikka linnud välja peilivad söödava asja. Juust on varsti jagatud ja siis kõlbab sink ka. Linde tuleb järjest juurde. Nemad ei tea paastust midagi.
Aga minule läks lihaheite päev täiega korda.
Aga inglismaa poes on ikka mul esimene käik piimaleti juurde. Aga nüüd vaatan kas on ikka sama odav see piim, et ühe naela eest saab kaks pinti piima. Muidu pole häda sugugi ilma piimatoodeteta olla.
Aga paastuaeg alles algas. Eks näe mis edasi saab