kevad

Algas astronoomiline kevad. Oodatakse jõule ja oodatakse kevadet. Muidugi oodatakse ka kuna soojaks läheb. Aga vahest ei lähegi soojaks. Talv on ka vahest taeva jäänud, aga kevad tuleb ikkagi. Mõnikord on ta küll vahel nii lühike, kohe tuleb suvi peale, kõik mis õitseb, tahab korraga ära õitseda. Aga tulemata pole kevad kunagi jäänud. Ei teagi, mida inimesed ootavad rohkem kas jõule, või kevadet.
Muidugi, tänapäeval, kes tahab, see rändab. On võimalik ju näha aastas kaks kevadet. Üks põhjapoolkeral, teine lõunapoolkeral. Saab minna lõunapoole, kus kevad tuleb paar kuud varem, kui Eestis. Aga saab minna ka põhja poole, et jaanipäeva aegu kevadet kogeda. Olen küll ja küll näinud jaanipäeva ajal raagus puid ja lund veel üle viie meetri. Aga ka sinna tuleb kevad.
Mõtlen, et miks see kevad siis nii tähtis on, et teda nii ootame. Loodusel on kevad kindel roll, et end jätkusuutlikuks teha. Õitsemine ju pole muud, kui soo jätkamine. On nii naljakas mõelda, et eriti suur on inimeste suremus kevadeti. Ei jaksata enam loodusega kaasa minna, väsitakse ära.
Seni, kuni eluvaimu aga on, saab nautida igat tärkavat rohuliblet ja igat puhkevat õit.