Mess Breemenis

ega ma poleks siia kunagi sattunud, kui mu tütar Annabel ei oleks siin messil olnud Baltikumi boxis. Sõidan rekkaga Hispaaniasse. Nädal aega molutatud, siis pean ikka 45 tundi pausi tegema. Ükskõik, kas teen seda Bremenis, Antverpenis või Brüsselis. Aga Anni on Bremenis, siis loomulikult teen seda pikka pausi ka seal kus tema on. Messile on pikk maa auto juurest. Kui rattaga lähed, siis 12 km ei ole mingi maa.Eriti kui pole tõuse ja langusi. Tasast maad ei ole ju rattega midagi sõita. Eks ikka midagi on, sest mul on miskipärast eriline anne rattaga ära eksida. Nagu tänagi, sildid ju näitavad. Tean et Bremeni Mess on kohe raudteejaama taga. Sõidan raudteejaama poole. silt näitab et 1.7 km on jaama. sõidan ja sõidan, ikka näitab silt sama. Mõtlen et lollitavad mind, sõidan ja leian raudtee ja sõidan siltidele vaatamata seni kuni jaam tulebki. Ei tea, kuidas siis sakslased sõidavad nende siltide järgi, kui nad sinna kuhu vaja ei näita.
Aga mess siis. Oi, kui paljudel messidel olen elus käinud.
Mis sel messil siis on. Turism, maitsed ja karavanid. Ekspeditsioonid ka. Tükk aega ei saanud ma aru, et mis ekspeditsioonid. Kuidas saab turiste kaasaa võtta Teravmägedele, Kuidas Antartikasse. Aga raha paneb rattad käima. Varakaid turiste vajavad ju ka teaduslikud ekspeditsioonid. Vaevalt ainult rahakoti pärast. Võhikule on tore oma asju seletada ja selskond ka värvikam. Sakslaste jaoks ju on see mess. Siis on veel igatsorti autokaravanid. Kuni suurte mobiilsete kodudeni välja. Üks uhkem kui teine. Aga üle 300 000 euro ka maksavad. Saab odavama ka 30 000 euroga kätte. Aga kui näed kalleid, mis huvi siis odava vastu on. Arvan et messi asi. Lõpuks ostavad sakslased ikka odavama Fiati ära. Maantee peal näeb neid uhkeid kallleid ikka väga vähe. Aga messil nad on ja ju siis on ka tarbijaid.
Sellel messil nägin jälle superliimi nagu 15 aastat tagasi. Korra laseb vedeliku vahele ja kohe tõmba palju tahad, lahti ei saa. Käsi läks kohe taskusse, on ju palju asju mida liimida. Näppe kokkugi vahest. Aga ei leia poesti liimi, mis peaks. Siin on. Aga elu on õpetanud kahtlema. Äkki ainult tema liim liimib. Mis siis nii väga kunst samasugusesse purki oma liim kallata. Ei usalda. Liim maksab ka 49 eurot.
Mis veel siin messil siis on. Õlletänav, veinitänav, kalatänav, singitänav. Siis igatsorti maitseaineid. Praetakse kala, liha. Maitseid ja lõhnu igasuguseid. Aga kõik kuidagi saksalikult pehmed.
Lõpuks on Anni üle vaadatud, juustu ja sokolaadi söödud mitmeks päevaks ette, pastakaid nii et kauaks jätkub varutud, ikkagi saab mess läbi ja tuleb oma argipäeva juurde pöörduda. Mõned ideed ja mõttet ainult kaasa ja edasi Hispaania poole.