Vene ahi ja lendav vaip December 7, 2014

Idamaa inimesed on nagu lõbusamad. Istuvad lendava vaiba peale ja lendavad ringi. Ikka sinna kuhu tahavad ja vaatavad maailma. Vaatavad mitte eriti kõrgelt ja näevad mida inimesed igal pool teevad. On ju huvitav, nii võiks kohe pikalt lasta. Eks on ju tuhanded aastad idamaa inimesed seda unistanud.
Slaavi inimestel oli teine unistus. Talv külm. Aga tares suur vene ahi. Vene ahju peale laotati õled ja siis oli seal mõnus pikutada. Muidugi ainult siis, kui ahi köetud on. Aga muidugi sinna palju ei mahtunud pikutama. Kindlasti oleks lapsi sinna palju mahtunud, aga vene juttudes on seal ikka üks vanamees. Mitte keegi teine sinna ei mahtunud.
Ei ole kuulnud ka et kahekesi lendava vaibaga lennati, ikka üksinda.
Vene muinasjuttudes aga saadi ahi lendama. Ega saa siis vaibaga lennata, külm võtab silmist vee välja ja mingit mõnu pole. Ikka ahjuga tuleb mööda ilma ringi tuhiseda. Pikutad, vaatad ringi ja kui tukk peale tuleb, lased silma looja. Elu missugune. Mis nii viga oleks aega veeta.
Aga mida mina teen. Mul on ju vene ahi. Mulle küll mahuks siia veel kedagi. Aga nagu vene muinasjutus, tuleb üksi mööda ilma vene ahjuga ringi rännata.
Tore aeg ikka. Vanasti kaupmehed ja kaubavedajad olid ju üsna sandis olukordades, külma ja vihma käes tuli kaupa vedada kas hobuste või kaamelitega. Istud vankris, see koliseb, logiseb ja laguneb. Oled tervenisti kas tolmu vihma või lume käes.
Aga mina vean kaupa lendava vene ahjuga. Soe, ei loe vihm ega lumi. Ei logise, ei lagune, ei jää hobused ega kaamelid haigeks. Elu ikka nagu lendava ahju peal.
Siis vahel kirun, kui mu vene ahi minust sõltumatutel asjadele toppama kuhugi jääb. No siis, kui ei ole kaupa vedada. Vot siis ronid vene ahju pealt alla ja mõtled mida teha.
Käid metsas ringi või kolad kuskil linna peal. Kui see ära tüütab, siis muidugi ronid oma sooja vene ahju peale tagasi.
Ja nii on saanud kõik, mida aastatuhandeid unistatud tõeks. On lendavad vaibad, on lendavad vene ahjud.
Olid ajad, kui harva reisidel käisid. Mäletan, kui kellelgi õnnestus mu nooruses Tsehhis käia. Siis tulid rahvad kokku, et reisimuljeid kuulata. Thor Heiendahl rahastas kõik oma reisid reisiraamatute müügi tuludest.
Nüüd kõik reisivad, käiaks igasugu maades, on hulle reise ja veel hullemaid. Aga kedagi teist need reisid ei huvita. Teed huvitavast reisist video, tahad näidata seda oma sõpradele, aga poole video pealt kõik magavad. Ei huvita teise tegemised. Hea veel, kui enda reisid ennast huvitavad.
Kui igalühel on lendav vaip, siis see pole mingi huvi asi enam.
Önneks kõik vene ahjuga veel ringi ei sõida. Selleks on vaja ikka olla rekkamees.

pähklid December 7, 2014

Vilju on mitmesuguseid. Igas viljas peitud elu. Miskipärast on minu jaoks elu sümbol pähkel. Nii kaitstud ja nii valmis uut elutsüklit alustama. Aga nad ju ei tea, et neid kasvatatakse ainult selleks, et tünga teha neile. Korjata pähklid ära ja need mõnuga ära süüa. Ei mingit elu kestmist. Aga elu on karm. Meil polegi see nii teineteise õgimine, kui on troopikamaades. Mets saab ikka rahus kasvada ja areneda. Enamus loomad ka ei lähe toidulauale. Nii naljakas, et Rootsis on neid uimaseid küülikuid looduses nii palju, aga Eestis neid ei ole. Meil on jänesed. Aga ega jahimehedki enam eriti jäneseid ei jahi. Jaht pole ammu enam toidulaua katmiseks. Jaht on rikaste meeste hobi.

Mustad metsad December 7, 2014

Saksamaal on Swarzwaldi metsad. Mustad nad väga ei olegi. Pöögimetsad. Detsember on küll tore aeg nendes olla. Hall ilm, pilved vastu maad. Aga nagu öeldakse, ei ole halba ilma, vaid on vale riietus. Ma ausalt öeldes sellest pole aru saanud. Halb ilm on ikka halb, olgu sul seljas mis tahes. Aga looduses on tore ikka käia. Sahistada sügislehtedes on ka tore. Ega me ainukesed ka ei olnud, kes metsaradasid mööda käisime. Ikka üks ja teine tuli vastu. Nad ütlesid meile: Halloo. Mina kohe, et näe, telefonid tulid vastu. Või meie olime neile telefonid. Ikka halloo, halloo.
Aga ma nägin esimest korda elus salamanderit. Mõtle, sisaliku taoline roomaja. Aga uimane nagu meie kõre. Kõigusoojase looma asi, nelja soojakraadiga mis elu tal ikka on. Tegelikult oleks ammu vaja minna talveuinakut tegema. Mõtle kui mõnus ikka, lähed nende hallide sügisilmadega magama ja ärkad siis kui mõnus soe kevadpäike paistab. Ega salamander ei taha talvel kelgutada ja lumesõda pidada. Ma küll ei kujuta, kuidas salamander lumesõda peaks.
Tore ju, kui detsembris lehed veel puu otsast alla sajavad ja teevad kõva kolksu, kui vastu maad sajavad. Aga olgu kui hilja tahes, jõuludeks on ikka puud raagus. Puud ka siis talveuinakul.
Lehised olid oma okastest ka pooled loovutanud. Mis siis veel hilissügisel metsas. Linnukesed ju ikka. Aga see pole see, mis kevadel. Kevad on lindude aeg.
Aga eks sügisel ka mingi võlu ju metsas

Mina ja minu blogi December 7, 2014

Jah, mul on pea nagu ta on. Aga ta on minu otsas ja ma ei saa vahetada. Mitte et oleksid mõtted otsas ja ma midagi kirjutada ei oskaks. Pigem vastupidi. Aga blogi unustas mind ära. Mitte mina blogi. Ma ei saanud kuidagi sisse. Nagu ikka asjadega ka. Kui nad on ära kadunud, siis tükk aega igatsed ja varsti unustad ta ära. Saab ju ilma hakkama. Nii sain ma ka ilma blogita hakkama lõpuks. Kirjutasin ikka, aga nüüd kui hakkasin mõnda kirjutatutest üles panema, siis ma küll ei teadnud, kas mõni topelt ei saanud. Aga mis sellest, kui topelt, ega keegi seda lugema ei pea.
Nii et palun vabandust, et pole ammu kirjutanud midagi. Püüan muidugi ennast parandada ja nüüd kui saan pihta asjale, siis miks mitte kirjutada edasi.
Kuskil ometi on veel internet olemas ja kuus korra ikka saab internetti. Mine tea, äkki teeb soome Sonera üllatuse ja saab mõistliku raha eest kogu euroopas interneti. Praegu on Sorenal 20 euri eest Soome, Rootsi Norra, Taani ja Eesti kõned ja interet. Ootan, et lisandub Saksamaa ja Prantsusmaa ka.
Hispaanias võib ju internetist ka puhata.

Vihma sajab December 7, 2014

Kas neid on rohkem, kes ootavad sademeid, või on rohkem neid, kes ootavad, kuna see sadu kord lõppeb. Muidugi on piirkondi, kus peaaegu üldse ei saja ja on piirkondi, kus sajab iga päev. Aga on ka selliseid paiku, kus päeval ei saja ja sajab ainult öösel. Aga neid on vähe. Kahjuks.
Sadu iseenesest polegi nii hull. Eriti kui oled kuskil ruumis ja vaatat aknast välja kuidas piisad langevad, tekivad loigud ja siis on ilusti näha, kui tihedat vihma sajab.
Vee sümboolsusest on palju räägitud ja kirjutatud. Aga ikka räägivad ja kirjutavad need, kel seda vett vähe on. Kui teda ikka nii palju on, et igal pool lirtsub siis ei oma vesi ikka mingit sümboolset tähtsust. Küll aga omab siis veel suuremat tähtsust Päike.
Kunagi ammu mõtlesin, nagu ikka öeldakse, et kui noor olid, mõtlesin, et saaks ju ilma maja ja materiaalse taristuta hakkama. Kui on head veekindlad riided, korralik telk ja soe magamiskott.
Olin kord Kamtsatkal. Olin stratigraafiline geoloog. Käisime mööda kindlaid marsruute ja kirjeldasime mida me nendel marsruutidel nägime. Meil oli vettpidavad telgid, korralikud magamiskotid ja enamvähem korralik varustus ka. Hommikul ju ei tea, mis ilm teeb. Lähed oma neljakümnekilomeetrilise ringile ja tihtipeale selle ajaga läks ilm hukka ja tagasi jõudsime läbimärjana. Aga kui sajab, siis ei taha ikka midagi su telgis ära kuivada. Ise saad küll magamiskotis sooja, aga lõpuks läheb magamiskott ka niiskeks. Ei pidanud kaua vastu, kui ehitasin oma telki ahju. Siis oli hoopis teine pilt. Tulid märjana tagasi, aga hommikuks olid kõik riided kuivanud telgis ära.
Muidugi, elu tahtis oma ja nüüd on maja. Ega ta eriti küll vett ei pea. Aga enamus kohtades on ikka kuiv olla.
Miskipärast ei esine klimaatilist migratsioon. Halb ilm ei pane kedagi eriti ära kolima. Inglismaal ju inimesed elavad ja tahavad sinna ikka rohkem ja rohkem elama minna. Ometi on ta üks lõpmatult tatine maa. Aafrikast kus päike paistab või aastaringi, ronivad ikka laevatäitena siia vesisesse euroopasse.
Käin tihti Hispaanias. Hispaania on suur maa. On piirkondi, kus on nii kuiv, et veepiisk ka tolmab. Aga on piirkondi ka seal, kus kogu aeg sajab.
Miskipärast palverändurid on vihmase hispaania omastanud. Ju vist meeldib neile kannatada vett rohkem, kui kuuma kannatada. Käies ei olegi see nii hull. Ainult kui seisma jääd, hakkab jahe.
Aga kui süda on rõõmus, siis tegelikult on igal pool hea.

Veel tasuta lõunatest December 7, 2014

Küll oleme kuulnud palju-palju kordi väljendeid, et tasuta lõunaid pole olemas. Mõni lisab targalt sinna otsa, et keegi on maksnud. Minule tuleb silme ette kohe muinasjutt Suurest Peetrist ja Väikesest Peetrist. Muinasjutt Ahjualusest ja Erni sarjast Sidi lõunaskäigud Effi juurde. Kõik nad noolisid tasuta lõunaid ja said ka muidugi. Tasuta lõunaid on palju. Kellegi hea südame arvelt.
Kunagi vedasin paju humanitaarabi Soomest. Kaltsu ka, aga enamus toitaineid. Ikka selleks, et inimesed saaksid tasuta lõunaid. Vedasin kohale ja jagasin ka Eestis laiali. Laiali vedades mõistsin, et inimesed ei vaja kõige rohkem tasuta lõunaid ja midagi selgapanekuks, vaid kõige rohkem tunnevad inimesed puudus rahast. Mis siis raha muud on, kui toidu ja riiete ekvivalent Aga näe, on. Raha annab inimesele turvatude.
Kirjas on jutustus mehest, kel oli palju vara. Saak oli hea ja koristades olid saagid pilgeni täis. Mees oli sillas. Kõike on külluses. Nüüd aga saab hea olema. Aga moraal oli selles, et miskit oli tal puudu, Ja nüüd see miski mis puudu on, kui mees samal päeval maha kõngeb, on edaspidi täis spekulatsioone. Mida tal ikka puudu oli. Mis peab ikka inimesel olemas olema varutud, kui päevad otsa saavad. Kas hunnik häid tegusid. Kas palju muljeid, nagu indiaandlased arvasid. Kas olema hästi vaimulik. Omama suurt pangaarvet, mida järglastele jagada. Olema suur nimi, mis ajalukku püsima jääb. Omama suure hulga järgijaid, nagu näiteks Smith, E.White, Luther jne. Nii et sinu järgi nimetatataks sajandeid järgijaid ja harduses võetaks su nime suhu. Oi kui palju on spekuleeritud selles, mis inimene peaks olema ja mida elus kokku ajama. Igasugu asju teame, aga ikkagi seda täpselt ei tea, mis “Rikkal mehel” ikka puudu oli. Aimame, aga ei tea.
Tasuta lõunate jutu peale tuli mulle alati protestivaim peale. Kuidas ei ole. Lähen emale külla. Pakub alati süüa. Alati tasuta. Lähen vennanaisele külla, alati pakub süüa, tasuta. Satund kõrbes nomaadi juurde. Võimatu on minna ära, kui tasuta ei söö. Venemaal Siberis jatud viimsesse kolkasse, ikka saab tasuta süüaa. On elus olnud tuhendeid lõunaid, kus maksmine oleks olnud solvav. On sadu olukordi, kus lõuna pakkuja ise pole sentigi maksund lõuna eest. Ma ei kujuta küll ette, et siberis saab kuskilt keset talve toiduaineid osta. Ikka metsast või kasvatatakse ise. Kui mingi organisatsioon kes annetustest elab, pakub lõunaid, on nii raske leida, kes see ikka selle eest maksis.
Muidugi saan aru, et väljend “tasuta lõunaid ei ole” käib selle kohta, et kui sulle pakutakse, siis sind ka seotakse sellega. Et kui keegi sulle teeb lõuna välja, siis tekib sul kohustus. Äris tekib kohustus mingi tehing teha. Asi on sidumises, millegi suurema asja ettevalmistuses. Tihtipeale rekkamaailmas on nii, et kui tangid üle 400 liitri, siis saad tasuta lõuna. See on ikka sellepärast, et järgmine kord tuleks ka sinna tankima ja soovitaksid sõpradele jne. Jne. Tasuta lõunaid pakutakse palju ärisuhete arendamiseks. Millegagi sidumiseks. Kuhugi meelitamiseks.
Mina olen elus palju tasuta lõunaid saanud. Kas olen oma hinge nüüd andud kõrbe araablastele, siberi põliselanikele, igasugu organisatsioonidele ja kirjastustele. Sugulastele ja tuttavatele. Kindlasti, kui praegu mõtlen kõigile, kust olen saanud tasuta lõunaid. Oi kui hea ja soe tunne tuleb südamesse. Kui tore on meenutada seda, mis on olnud. Pakkuge ikka tasuta lõunaid. See on, mis jääb. Kui “rikas mees” oleks pakkunud elus palju tasuta lõunaid, siis oleks tal ka midagi meenutada, kui päevad täis saavad.

Tasuta lõunad December 7, 2014

Kõik me teame väljendit: “Tasuta lõunaid pole”. See käib selle kohta, et pakutakse küll, lähme koos lõunale, ma teen välja. Aga eesmärk on tasuta lõuna pakkumisel mingit tehingut saada. Või mingile tehingule väike algus saada. Püütakse nagu tasuta lõunatega hing ära osta. Tasuta lõunaid pakutakse uhketes söögikohtades, mitte kodutingimustes. Olen käinud elus palju tasuta lõunatel. Mõned jah pole olnud tasuta. Mõnest lõunast on tulnud nii mõnigi äri.
Aga paljusid tasuta lõunaid pakutakse ka mingi suurema pildi ja imidzi loomiseks. Nagu messil paljud firmad pakuvad “happy hour” nime all. Paneb firma mingi sildi oma messiboxile näiteks, “Kell 5 happy hour”. Kõik omad, tuttavad ja kontvõõrad siis tulevad selle firma juurde kokku, et saada tasuta veini, õlut ja suupisteid. Kõik tasuta. Eks ole see selleks, et näidata, näe, firma on edukas. Firmal on hea meel omasid ja tuttavaid korraks kohale kutsuda ja ehk nii mõnigi kontvõõras muutub pika peale omaks ja hakkab firma vastu huvi tundma.
Mäletan kord et Hubbardi kirjastus kostitas igal aastal külastajaid jäätise ja vahukoorega.
Tasuta asju on palju. Ka söödavaid. Mida kõike tasuta ei jagata. Vihmavarje, pastakaid, raamatuid, suveniire, isegi fotokaid olen tasuta saanud, rääkimata arukatest kaubanäidistest. Kord saadeti mulle tasuta terve rekkatäis kalendreid. Ikka selle mõttega, et äri hakkaks paremini minema. See on tasuta asjade jagamise ja saamise üks pool.
Aga tasuta lõunatel on ka teine pool. Kui samaarlane leidis läbipekstud mehe maast, korjas üles ravis ja sööötis kõhu täis. Kõik ravikulud maksis ta ka kinni. Sai mitmed tasuta lõunad. Kõik me teame seda lugu.
Altruism ja teiste jaoks elamine on osa inimeseks olemisest. Meie olemus on teha teistele head. Pakkuda lõunaid, ilma äriliste huvideta. Pakkuda ikka ja jälle tasuta. Mitte nii nagu vahest räägitakse. Kirjutan piltlikult: Mina teen täna sinule tasuta lõuna välja, kuna tean, et sul raha ei ole. Sina ei pea homme, kui palka saad, mulle tagasi tegema. Tee sina kellelegi teisele tasuta lõuna välja, kui teisel raha pole. Elu ei käi niimooodi. Heateod ei pea ei rändama minema, ega ringiga tagasi tulema. Kõik oleme elus kogenud seda, et ükski heategu ei jää karistamata. Ja mitte alati ei saa karistada ainult rumalusest tehtud heateod. No mis need sellised on. Toon näite.
On ilus päikseline hommik laevas. Aga ühel autojuhil läks õhtul pidu pikaks ja kuidagi kaineks ei saanud. Aga kai peal käivad kurjad politseinikud kümnesentimeetrilised torud käes. Laevast aga tuleb välja sõita. Minu sõber aga tuli idee peale. Tema auto on laevas viimane. Tema sõidab joomase mehe auto laevast välja ja siis tuleb oma auto järele. Ta ju laevas viimane, keegi tema järgi ei oota. Mõledud, tehtud. Aga kui sõber laeva tagasi tuli, autot laevas ei olnud. Aitamine läks sõbrale maksma 80 eur.
Aga see, et karistada saad, vahest väga valusalt, ei ole veel kellelgil hea tegemise tahtmist ära võtnud. Head ei teha raha eest. Oot oot, kas ikka ei teha. Aga tuletan meelde praegu, no mitte ei tule sellist meelde. Ju siis need heateod, mille eest natuke maksid, ei jää meelde. Minule vähemalt.
Ei ütleks, et minu elu on möödunud ringirändamises. Olen söönud tasuta lõunaid nii suures Siberis, Kesk-Aaasias, küll igal pool Euroopas, Ameerikas. Söönud tasuta nii kõrbes, taigas, troopikas ja jää ja lume väljadel. Kõik kes külalislahkusest süüa pakuvad ei igatse mingit äri teha. Keegi ei taha su hinge ära osta. Ei ole minu kodu ainuke Eestis, kus külaline saab alati lauast osa. Kui oma sünnilinna Tartu satun, on mõnigi õhtu nii raske olla. Nii palju sai söödud. Aga tasuta lõunad käivad inimeseks olemise juurde.
Olen täiesti veendunud, et tasuta lõunad ilma tagamõtteta on valdavad. Usun et need sajad inimesed, kes minule on tasuta lõunaid pakkunud, ei oota minult midagi tagasi.

süda December 7, 2014

Süda on inimese jaoks üks suuremaid sümboleid. On südamevalu, südametunistus. Inimene võib olla südamlik, võib olla ka südametu. Süda võib minna saapasäärde või hoopis ära kaduda. Südame järgi võib asju teha ja südamesse saab asju kaasa võtta. Käitumist peetakse õigemaks, kui südame järgi käitutakse, aga kui pead kasutad on see vale käitumine. Südant saab ka puistada. Siis saab äkki veel süda täis. Süda saab mured jätta, või ka vastupidi.
Eks ta on üks koondsümbol, mis nagu on, ja ei ole ka. Ta on nagu nanomaailma osake, kui tahad, siis ta on ja kui ei taha, siis pole. Niinimetatud tõenäosusosake.
Kui midagi vaja öelda, siis tuleb lihtsustada. Kui inimese isiksusest rääkida, on lihtsam leida talle koondsümbol ja selleks sobib ju süda küll.

stresss December 7, 2014

Ei ole rekkajuhi töö ka stressivaba. Kõige suurem stress tuleb sellest, et ühel päeva öeldakse, et sind me enam ei vaja. See rabab kõige rohkem. Ikka on see nii, et alati ennast juhid selles süüd ei tunne. Vahel on mitu halba asja kokku saanud ja vahel sõidab ka vääramatu jõud sisse. Süüdi aga on alati autojuht. Vahest on autojuhi süü muidugi mäekõrgune.
Kord helsitas minule ülemus, et kuskil baasis on kaks firma autojuhti, kas ma poleks nii hea, et organiseeriks nad mingi veoauto peale, mis Eestisse suundub. Ok, lubasin tegeleda asjaga. Ühel autojuhil oli viinaviga. Oli küll püüdnud korralikult elada ja mitte juua, sest viinaviga on vana asi. Aga näe, ükskord nädalavahetusel sai liiga palju joodud. Esmaspäeval aga politsei võttis promilliga vahele ja sõit jäi katki. Firma aga sellist juhti ei vaja. Teine mees aga jäi vahele võltsitud autojuhilubadega. Eesti mees oli Hispaaniast ostnud endale rekkaload. Politsei aga edasi sõita nendega ei lubanud. Nii jäigi kaks meest autodeta ja oleks kuidagi vaja nad kodumaale toimetada. Aga mehed olid väga endast väljas. Kogu nende elu oli pea peal. Noh, olid muidugi ise süüdi. Aga saatus oli ikka kurb.
Täna aga räägiti teine lugu. Mees eile hakkas Stockholmis sõitma. Norras Lillehammeris oli mahalaadimine ja hommikuks pidi juba tagasi olema Rootsis Jonköpingus. Aga piiri peal läks aega, kuna dokumendid ei olnud korras. Õhtuks sai küll koorma maha, aga päev oli juba 14 tundi pikk olnud. Tee oli äärmiselt libe. Oma aja võttis kettide peale ja mahapanek. Mees väsis ära ja jäi tee ääres magama. Kohale õigeks ajaks ei jõudnud. Eesti firmast aga öeldi, et sõida veel kolm nädalat ja siis pane oma asjad kokku, meie enam sind ei vaja.
Ega mina tea, kas see oli ülekohtune vallandamine. Ei saa ju nõuda, et keegi töötaks üle 8 tunni päevas. On olemas töö ja puhkeaja seadus. Aga peab tegema nagu firma nõuab. Kasvõi 24 tundi järjest roolis olla.
Muidugi ega siis stressi põhjus sellel tööl pole ainult vallandamine. Ega see vallandamine pole siis ka nii hull kui paistab. Alati saab kuskile autojuhiks minna. Kuskil ikka on mõni vaba auto, kes tahab kedagi pedaalide ja rooli vahele. Häid firmasid ja häid töökohti on muidugi vähe, aga kõik ei pääse ka marjamaale.
Üks suur stressifaktor on ootamine. Ootamisi on väga erinevaid. Mõni lausa on mõnus ootamine. Nagu praegu. Eile õhtul tulin kohale ja enne ei pea liigutama kui täna päeval peale kolme. Mõnus ju. Mine kuhu tahad, tee mida tahad.
Aga kui pead ootama nii, et oled nagu hüppevalmis kogu aeg, on üsna piinarikas. Siis tunned, et oled millegagi piiratud, ei saa rahus raamatuid lugeda ega kuhugi käima minna.
Kõige hullem ootamine on siis, kui pead silmsidemega jälgima, kuna on sinu kord. Aga ka see ootamine saab läbi. Eks elus olegi palju ootamist.

Silmade sära December 7, 2014

Hiljuti oli Eesti Päevalehes töökuulutus. Otsitakse nooruslikku säravate silmadega ajakirjanikku. Minule hakkas kohe silma kaks seaduserikkumist. Vanuseline diskrimineerimine ja väljanägemise diskrimineerimine. Kas vana ja pime siis ei kõlba.
Tegelikult aga hakkasin mõtlema, mis paneb inimese silmad särama.
Sibil panid silmad särama, kui virtsavaat läks katki ja virts voolab mööda tänavat. Muidugi kahjurõõm paneb alati silmad särama.
Siis veel paneb simad särama tünga tegemine. Juba ideest, et saaks kellelegi ära teha, lähevad silmad särama.
Pullitegemisega ka silmad lähevad särama. Kui ikka korralik pull välja tuleb, siis säravad ka silmad.
Aga ka siis, kui näed kedagi olulist inimest, säravad silmad ka. Ka õnnest säravad inimese silmad, miks mitte. Aga mõelge, ikka, kas olete viimasel ajal mõnd inimest näinud, kel õnnest silmad säravad.
Naeratada on lihtne. Aga naeratada nii, et ka silmad säravad……..
Vaatan kas täna näen kedagi kelle silmad säravad…….. Või kas keegi näeb, kas minul silmad säravad…..