Elutöö

Kõik me oleme kuulnud, et elu liikumapanev jõud on soo jätkamine. Aga ometi on tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes kuulsate psühhoanalüütikute järgi ei toimi.
Paljud tahavad elus midagi tõestada. Koguvad raha, ja panustavad kogu tutvusringkonna, sõbrad ja kõik et seda eesmärki saavutada. Mõnel on väga egoistlikud eneseupitamise plaanid. Aga paljud ometi tahavad ka midagi ära tõestada, mis ei ole omakasuga seotud. Ideest üksi on vähe, vaid nii mõnelegi saab elus oluliseks midagi, mida tuleb terve elu aeg teha.
Tuleb meelde kohe kaks inimest. Üks vend, kuulus norrakas, kogus rahvusvahelise seltskonna kokku, ja purjetas papüüruslaeval üle ookeani. Ühest korrast ei piisanud, vaid kohe mitu korda ja erinevatel alustel. Tal oli mingi hüpotees – inimeste migratsiooni kohta, mida ta omal moel proovis tõestada. Ja tõestaski. Minu meelest ta enda eluajal ei saanudki teada, et tegelikult ta pani puusse.
Teine vend oli prantslane. Temale läks südamesse, et paljud merehädalised, kes jäävad päästepaati peale laevahukku, surevad mõne päva möödudes ära. kuigi igas päästepaadis on piisavalt varustust, et nädalaid vastu pidada. Tema tahtis tõestada, et on võimalik kuid olla päästepaadis ja ellu jääda, kui tead mida teha.
Küll ta siis katsetas, küll proovis. Aastaid. Läks Vahemerd mööda hulpima ja lõpuks põrutas üle Atlandi ookeani. Ise oli ta arst. Muidugi ta jäi oma kummipaadiga sõidul üle Atlandi ellu, muidu ei oleks ta saanud oma raamatut kirjutada. Nägi vaeva aastaid, Saavutas isegi selle, et igas laevas raamatukogus oli tema raamat. Aga ometi, võid küsida ükskõik mis laevamehe käes, et kas ta teab, mida tegi Bombard, ei tea ta sellest mitte midagi. Sa võid panustada kõik, aga ometi ei mäleta aastakümnete pärast seda mitte keegi. Kuigi ju raamat sai ju kirjutatud.
Tee mis tahes head elutööd, lõpuks on see ikka tühi töö.
Vaid mõnede üksikute inimeste töö, jääb ülipikaks ajaks. Mine tea, äkki ei tea varsti keegi ka Aristotelesest midagi.
Kui ikka pühakirjaks ei saa, siis tee mida sa tahad, kõik läheb ajaloo prükkarisse.