Rumalusest

Elus on häda, et üksk sõna võtab nii palju eri aspekte kokku. Rumalusi on nii erinevaid. On rumalusi, mis on parandatavad, noh nii, et näed vaeva ja saad targaks. Olgu õppimise või miski muu abil. Aga on rumalusi, mis jääb alles, olgu sul või doktorikraad. On inimesi, kes on õppimises üliedukad, käinud olümpiaadidel, saanud ülikooli professoriteks, aga rumalus on näha igast nende sõnavõttudest. See on nagu kaasasündinud geneetiline viga.
Eks rumalusel on eri definitsioone. Ükski definitsioon pole absoluutne.
Püüan esitada ühe. Rumalus on see, kui poolikute teadmistega tead vähe vääriti ja siis istud nendega teistele pähe. Kõik oleks korras, kui jätad need teadmised enda teada ja ei esita avalikult. Aga küll on kahju inimesest, kes seda ei jaga. Mõni kord pole valikuid. Tuleb oma seisukohad välja öelda. Aga küll on valus.
Hiljuti ühes arvamussaates arutati Nord-streami asja. Küll oli valus kuulda ärimehe seisukohti. Aga mis tal valida oli. Pidi ju oma seisukohad välja ütlema.
Hiljuti oli minul vaja mingit paberit töötukassa jaoks. Aga raamatupida, kelle käest pidin selle saama, oli tipp. Iga sekretär oleks õigesti oskanud selle blanketi täita, aga raamatupida leidis, et tuleb kasutada hoopis teist blanketti ja hoopis teised andmed peaksid olema töötukassal kasutada. Muidugi polnud see paber kasutatav kusagil.
Elu on täis poolikuid tõdesid. Aga alati leidub seltskonnas neid, kes natuke rohkem mingist teemast teavad. Küll tundub siis rumal see jutt.
Ega targaks ei ole võimalik saada. Ega ei ole võimalik bioloogil selgeks õppida näiteks paleontoloogiat. Ega peagi. Aga tobe on kui füüsikaprofessor hakka võtma sõda geoloogiast. Rumal on kui teoloogid häkki hakkavad rääkima evolutsiooniteooriast.
Mis siis teha, ega kõigega ikka kursis ei saa olla. Kõik muutub ja areneb. Isegi ühel alal võivad muutused nii suured, et aastaga võivad seisukohad kardinaalselt muutuda. Muidugi annab asja parandada, kui rääkida, et ma arvan, et nii asjad on. Saab rääkida ka nii, et enamus teadlasi on sellistel seisukohtadel……..
Muidugi oleks parem mitte esineda , aga nagu ütlesin, et vahest ei saa esinemata jätta. Vahest tuleb sõna võtta.
Palju andestatakse ka emontsionaalsele jobule jutule. Emotsionaalne rumalus polegi vasti nii talumatu.
Neegrijutlustajale ju andestame kõik, mis räägib.
Aga eesti rahvas ei räägi emotsionaalselt. Seega on ka rumalus raskemini talutav.
Ega muud tahagi öelda. Tuleb ka õppida rumalust taluma. Tuleb otsida teri sõkalde seas. Tuleb näha lilli rohelisel aasal. Otsida sinist taevalaiku hallis taevas.

kasuahned ideed.

Eks loeme tihti, mis ideedega välja tullakse, et ka raskel ajal suuri kasumeid saada. Olgu sellest seagripi vaktsiini lugu. Või eile loetud päevalehe lugu, kus autole soovitatakse panna peale kiiruse ületamise seade, Et üle kahekümne sekundi kiiruse ületamine läheb otse politseile kohale. Muidugi asi ei toimi. Lihtsalt neid nutikaid inimesi on rohkem.
Nagu selle radari avastamise seadegagi. Kui peal on saad trahvi. Keegi aga ei leia, ja kui peatatakse, ei ole ta kunagi töös. Eks saab selle uue leiutisega sama olema. Kõik kihutavad, aga vahele ei jää keegi. Mul oleks eestlaste jaoks palju parem idee. Kontrollima ei pea ennast, vaid selline seada peaks olema teiste autode jaoks. Et kui suunad oma auto kiiruse otsija mõne musta mersu peale, siis läheb pilt ja teade kohe politseisse. Oi siis küll ei sõidaks keegi kiiresti. Kunagi ei tea, kus autos kiibitseja passib. Küll me eestlased kaevaks ilusti teistele haudu.
Nagu selle alkoholiprobleemiga. Jah, teised joovad palju, aga mina ju ei joo. Joon parasjagu, või veidi vähemgi. Aga pindu teise silmis näeme kohe. Ei teagi, kas eestlase uni on parem, kui teisele natuke kärna sai keerata.
Kui oleks siis sellne seade auto peal, et teise kiirust mõõta, küll mõtleks välja, mis teed sõidaks. Oi neid kohti oleks Tallinnas. Teeks seda isegi tasuta. Oi kuidas teeks.
Tegelikult las nad sõidavad, Kui auto on hea, miks mitte. Võivad ju mõned joosta, ei pea vaikselt hiilima.
Ega ma pole sellest reguleerimisest aru saanud.
Elage ja laske teistel ka elada.

jälle töötu

Täna läksin töötukassasse. Kuulsin kuskilt et praegu nii palju rahvast ei ole, kui aasta alguses. Läksin tuttavast uksest sisse ja kuskil ei ühtegi inimest. Infoleti juures oli enne mind paar inimest. Proua seal arvuti taga vaatas oma kümme minutit arvutit, ei vastanud ei telefonidele ega ei vaadanud kordagi üles. Küll tahaks ma seda saiti näha, mida nii kaua põrnitseda annab. Kui jääd pangaautomaadi juures vahtima ja mõtlema, ei anna sugugi pikalt aega vaid viskab pangakaardi sulle tagasi. Aga riigiametis ei viska. Seal kõigil aega küll. Siis lõpuks jõudis aeg minuni. Siis saingi teada, et õige uks on nüüd üle koridori. Ja seal muidugi, rahvaste paabel, oma paarsada inimest igal pool. Ei saa sugugi töötajaid süüdistada, ei saa mõelda et noh, võtku töötajaid juurde. Selle haisu sees on küll vähe inimesi, kes seal olla tahaks.
Ega mina siis koha oma pabereid korda ei saanud. Ikka tööandja juurest jälle mõned paberid veel hankida, et saada oma 946 krooni kätta.
Mis ma siis oma vana töö kohta tagantjärele ütlen. Nägin palju välismaalasi. Sain piisavalt naeratada. Kunagi mõtlesin, et oleks tore töö küll, kui saaks naeratada. Kes veel nii mõtleb, võin öelda, ei ole see tore töö.
Aga sain paljude inimestega tuttavaks ja sain ka endast midagi teada. Trepp muutus ka tavaliseks. Alguses lugesin üles ronides aknaid. Siis leidsin, et kuna on paras hingeldama hakata, et ühe tempoga üles saada. Lõpuks ei vaatanud enam aknaid, ei hingeldanud ei puhanud jalgu. Lihtsalt olid üleval.
Kahju, et ei ole enam asja trepist ronida.
Kunagi leiti, et jube tore oleks olla suvel lumekoristaja ja talvel vetelpäästja. Tegelikult ei ole. Hea on teha midagi, mis köidab, millega arened. Tore on kui asi ka meeldib. Aga praegu oleks hea, kui oleks mingigi töö, mis edasi elada aitab. Aga ju vist peab valgus tunneli otsas ka kustuma ja tunneli valgustus ka kustuma.
Majanduskriisi lõppu ei paista kusagil, seni kui töötus suureneb.
Naljakas oli vaadata töötukassas seda inimeste hulka, kõik terved ja töövõimelised inimesed. Aga mida teha ei tasu. No läheks metsa, lõikaks ja raiuks puid, aga keegi pudi ei vaja. Kasvataks kartuleid, künnaks, äestaks . Aga keegi ei vaja karutleid ka. Jah, Savisaar vajas, et nende najal pilte teha. Kartuli sõid sead ja haluhunnik tassiti niisama laiali. Olen näinud neid halge igal pool vedelemas. Keegi nendega ei kütnud. Vaevalt on kellelgil kaminale pidulikult asetatud puu sildiga: Savisaare abi. Loodame, et vähemalt sead mingit kõhuhära ei saa abikartuli söömisega.
No kuidagi ei saa aru, mida need 80 000 inimest teevad, kel tööd ei ole. Kas kõik hakkavad mingeid haltuurasid tegema, et kuidagi arved ära maksta. Ega pimedas ei istu. Elekter on ju olemas. Kas ei pane enam tuld põlema, kui kööki lähed. Eks muidugi on õppimisvõimalusi kuidas piskuga toime tulla. Ega kurda minagi. Hing on ju sees, tegevusi on, auto panen järgmine nädal aianurka seisma ja elu läheb edasi.
Oi kui ilus on tähistaevas ja kui suur on kuu. Ei ole see november nii hall midagi.

Karud ja siilid

Praegu on ilus sügis. Lehed sahisevad jalge all ja hinges on sügisnukrus. Paljudele inimestele ja rahvastele on nukrus positiivne tunne. See kajastub eriti muusikas. Soomlaste hingeline muusika on alati minooris. Samuti vene ballaadid. Tõsine olla tähendab nukker olla. Kurbade silmadega. Igatsus on kurb. Vähemalt soomlaste ja venelaste juures. Ka eestis on palju inimesi, kel on igatsus kurb. Eks siis nende aeg ongi praegu. Eriti kurvad kujud, nagu karud ja siilid ei pea kurba aega isegi vastu. Lähevad magama. Ärkavad allis siis üles, kui lootus on suur, et valgus on palju palju ja kohe hakkab kõik tärkama.
Aga nii palju ilusat jääb nägemata ja olemata, kui talveks Austraaliasse kolida. Ei näe esimest lund. Ei koge hilissügise torme, kui kõik on mustvalgeks muutunud. Kõik on hallid toonid ja tihe vihm võtab võimust.
Ei ole see nii, et ära lase seda halli omale hinge. Ka kõige elurõõmsamat hinge mõjutab hall periood. Aga hea, et see olemas on.
Mulle meeldib jõe peal sõita. Praegu on jõed üle kallaste. Suvel tuli üle normi vihma, sügisel ka. Ei sõida enam Europas ringi ja tajutav maailm on pisenenud Eesti tasemele. Ei tea, mis on Poolas, ei tea, kuidas Neptun saab Inglismaa uputamisega hakkama.
Aga külmalt ilus on esimene härmatis. Külmalt ilus on jäälilled aknal. Hea et neid kogeme. Hea et jääpurikaid näeme, hea on autoga külg ees sõita.
tore ju, et hall aeg on ees ja lumi.
Kord sõitsin novembris ida suunas. Peipsi tagand algas porimaailm. Igal pool oli pori. Autost ei saanud keegi välja ilma poriseks saamata. Oleme unustanud ära, et eestis oli ka kunagi igal pool pori. Siis sattusin Rootsi, imestasin,et seal ei ole sügisel pori. Nüüd kuidagi märkamatult ei ole pori enam meilgi. Neid asju on palju, mida ei märka. On palju asju paremaks läinud. On inimesed meie kõrval paremaks ja toredamaks läinud. Peaasi et neid märkaksime. Näeksime, kui väärt inimesed on meie kõrval. On ju väärt.
On palju asju, millest ka sügisel rõõmu tunda.

Töö lõpp, kas uue algus.

Vaatasin kalendrit, tööd on mul veel kuueks päevaks. Siis jälle töötukassasse seisma. Olen mõtlenud, kuidas imed sünnivad. Vanasti mõtlesin, et matad kõik maha, nagu paned mulda ja siis tärkab midagi. Nüüd leian, et siis saab ime toimuda, kui ka viimane lootus on kadunud. Aga imega on selline asi, et tore kui juhtub. Aga ei pea juhtuma.
Täna jäin rääkima kahe inimesega. Üks tuli kirikusse raha kerjama. Ütles et kõht on tühi ja ei saa koju sõita. Vaatasin, et ehitaja riided seljas ja betoonised kummikud jalas. Küsisin, palju siis ehitusmehed praegu teenivad jne. jne. Jutu lõpuks selgus, et teised mehed olid teda kirikusse saatnud, et äkki toob mingi viinaraha ikka ära.
Siis jäin juttu rääkima ühe tädiga, kes supikööki organiseerib. Ega ma suurt midagi küsida saanud, ta rääkis kohe ise ja hästi pikalt. Neli korda nädalas pakuvad suppi. Kui kell kaks lähed, saad veel mõnd toidupoolist ka veel kaasagi.
Aga klientuur on neil muutunud. Varem olid neil klientideks sotsiaalsed heidikud, aga nüüd pidid olema elujõus mehed 20 ja 50 vahel. Mida sa ikka teed, kui tööd ei ole. Kui iga viies tõõjõus mees on töötu. Ega siis töötus ei vähene, vaid vaikselt ikka suureneb. Eks teisel novembril saan ka mina seda töötuarmeed suurendama.
Ega tuhandet krooni kätte ei saa. Mis sellest siis jätkub?
Paljude lemmik Keskerakond sai Tallinnas võimule tagasi. Minu lemmik ta ei ole. Küsisn täna maksuhaldurilt, kuidas on võimalik mul maksta maamaksu, kui tean et kohe jään töötuks. Tema ütles, et kui ei maksa, tuleb viivis ja kui kahe nädala jooksul ei maksa, lähevad andmed kohtutäiturile.
Linnapeal võetakse maha plakateid – Tallin Aitab. Võik siis ju aidata. Võiks aidata enda kehtestatud maamaksu maksta. Aga ei. Teame ju ikka anektooti, kui jõuetteastele kutsuti kõhnuke maksuametnik, see pigistas ka kivist vabalt vee välja.
Olen selle poolt, et kui positiivset ei ole kirjutada, ei tasu üldse kirjutada. Milleks kurta.
Täna aga nägin midagi mis ole väga positiivne. Kunagi kurtsin, et minu töökoha kõrval soriseb iga vihmaga torn läbi. Aga minu töökaaslane oli sinna alla pannud pange. Ja täna hommikul tööle tulles oli nii rõõm vaadata, et pang on täis. Vaatasin, et puhas vesi, mis ikka, teen sellest teed.
Ilm oli ikka hämar. Tuli meelde paari aasta tagune olukord kui oli sel ajal polaarjooni taga. Neil on selline värk, et päike tõuseb alles peale järgmise kevadist pööripäeva. Pool aastat ilma päikeseta. Kuidagi sattusin ka siis jutule kohaliku kooliõpetajaga. Küsisin, et kui noored lähevad lõunasse, miks tema pole kunagi läinud.
Ta ütles, et näe, maja on soe, virmalised on imeilusad, Autol on tuled ja kui kodus oled, siis saad majas kõik tuled põlema panna. Valgust ja soojust on oi kui palju.
Eks ega meiegi midagi saa muud teha, kui kütta tuba soojaks, panna tuled põlema ja ega see kuus kuud nii kaua siis ei lähegi, varsti on valge ja kevad. Ega ei pea karusid kadetsema, või siile. Las nad magavad. Meil on võimalus vihmaseid ja halle sügisõhtuid nautida.

õhturahu

Kunagi meeldis mulle Inglismaa lõunarannik. Kui mujal oli Inglismaal tatine ilm, siis lõunas oli tihti päikesepaiste. Sügisel on seal nii mõnusalt soe. Mõtlesin sageli, et seal võiks juba elada. Ükskord tulin jälle raske raamatukoormaga Manchesteri kandist mandrile. Mõtlesin jälle, et sõidan sealt lõuna piirkonnast läbi. No vaatan, kuhu tasuks elama tulla. Ühes kurvis aga murdus tagaratas ära. Kõige krooniks langes järsult temperatuur ja hakkas tihedat vihma sadama. Kolme rattaga üritan tee äärde saada. Ega ikka ei saa. Tuleb politsei. Küsib, kas ma suudan ära parandada. Suudan, suudan, vastasin. Politsei paneb tee kinni ja suunab liikluse mujale. Olen seal tee ääres poris, aga ratast alla ei saa. Poldid kõik katki murdunud. Kahe tunni pärast tuleb politsei tagasi. Annan alla, ei suuda parandada. Siis antakse võrku teade, et auto tuleb tee pealt ära koristada. Kolme minuti pärast oli kolm autovedajat kohal. Muidugi õiguse ära vedada sai esimene. Auto tõmmatakse kasti ja viiakse lähimasse Fordi teenindusse. Maksan äraveo. Nagu ikka toimuvad sellised äpardused ka reede või laupäeval. Abi aga saab alles esmaspäeval. Seekord oli see laupäeva õhtu. Viivad siis auto minema ja jätavad mind märja ja porisena tee äärde. Ei ole asju ega magamiskotti. Kõnnin siis läbi vihma lähima linna poole. Otsin odavat hotelli. Kui mind märja ja porisena näevad, ei ole kellelgil vaba kohta. Ei usu mina, et novembris neil keegi hotellis on. Aga väide on väide. Kohta ma hotellis ei saa. Aga oh imet, viiendas hotellis öeldakse, et kui ette maksan, saan öömaja. Maksan kahe öö eest ja kobin tuppa. Olen külmunud ja must ja porine. Lasen vanni vee ja ronin koos riietega vanni. Küll oli alles mõnus see soe vesi. Pesen oma riided ja ka ennast ja panen riided radiaatori peale kuivama. Ronin teki alla ja panen televiisori käima. Tuleb mingi saade BBC pealt, milles räägitakse palvetamisest. Suur saade sellest, mida erinevtest uskudest ja religioonidest inimesed palvetavad. Oli animistide palveid ja nelipühilaste palveid, kveekerite palveid, mormoonide palveid, muslimite palved, derviste palved ja hinduistide palved. Ikka kuidas, mida , kelle poole ja mis sõnastuses palvetatakse. Enamus maailma inimestest on religioosed ja palvetavad. Aga see on kõik nii erinev.
Muidugi oli ammu hommikutunnid käes, aga saade oli nii huvitav, et aastaid hiljem on mul see film ikka meeles.
Selle inglise jutu lõpuks, sain auto korda, sõitsin koju. Aga kordagi pole ma seal Lõuna-Inglismaal olles mõelnud enam, et tahaks seal elada.
Peale seda filmi olen huviga käinud erinevates kirikutes euroopas ja ka eestis ja kuulan , mida nad palvetavad. Mis on palvetekstid. Olen lugenud raamatuid palvetamisest ja valmis palvetest. Olen mõelnud, kui palju on jäljendatud palveid, õpitud palveid, ettekirjutatud palveid, edevuspalveid, kõvamehe palveid, jne jan.
Illustratsiooniks räägin ühe loo.
Olin kunagi ammu raamatumessil Frankfurtis. Sõbrad Piibliseltsist kutsusid ka mind UBS pidulikule õhtusöögile. Muidugi tahtsin hästi süüa. UBS (ülemaailma piibliselt) president pidas siis uhke soogipalve. Pärast seda üks pugeja läks tema juurde ja kiitis, küll sa pidasid täna ilusa söögipalve. Mehe nina tõusis uhkusest veel rohkem püsti. Nii on olemas ka veel ilupalved.
Aga olgu see OM MANE PADME HUM või Gospodi Pamilui. Peaasi et oled avatud üles poole. Teks ei ole ju üldse tähtis. Tähtis on südame avatus.
Sügis tuleb kolme tunni parast. Ega jõnksatust ei käi. Aastajaotus on selline litsalt. Ilmad aga lähevad külmaks ja linnud lasevad jalga. Kuigi kuulsin, et mõned kuldnoka parved panevad põhjapoole tagasi.
Ões aga õitsevad võililled.

Tornist torni, mäest mäkke. orust orgu

Kui kunagi olin rekkamees, siis vahest oli kastis raske koorem. Euroopa on aga mägine. Kerge koormaga ei saa aru, et mäed on. Ei pea käiku vahetama, sõidad hooga igast mäest üles ja alla. Raske koormaga haistab auto juba kaugelt mäge. Raske koormaga mõtled, et kas lähed üle mäe, või sõidad läbi oru. Aga kui kogu aeg on künklik, mis siis on, kas sõidad üle mäe, või lähed läbi oru. Elus on ka niimoodi, kui koorem kerge, mis tähtsus omavad mäed. Kõik läheb libedalt. Aga kui raskused tulevad, on ükskõik kui väike probleem nagu tee püsti ees.
Paljudele, olgu see keskerakonna, reformierakonna või rohelistele on praegune olukord ainult sobiva poliitika ajamise küsimus. Nende sissetulek ei ole muutunud. No kui on siis 10 %. Ajakirjanik võib kaks nädalat, või terve kuu teha eksperimenti, kuidas 5000 krooniga läbi saab. Aga see kuu saab ju läbi. Siis elab edasi, nagu tahab.
Aga jääbki summa selleks,500 krooni kuus, ei ole võimalik kuidagi ära elada. Aga paljudel pole sedagi.
Pomerants ja Ansip võivad trahve nõuda. Aga kuidas maksab 15 päevaga 6000.- trahvi ära see, kel 5000 palk. Seda ei vea ükski ajakirjanduslik eksperiment läbi. Rääkimata muudes force majore olukordadest.
Tornist torni võib ronida, kui asi ainult ronimiseks jääb, küll energiat selleks jääb. Aga elus ei ole ainult torni ronimine.
Ega elu pole matkamine, kus vajadused on minimaalsed. Elus on ka muid, miskipärast kuskilt võetud kohustusi.
Suvi saab läbi, vaatasin just kalendrist, paar päeva veel suve. Eks sügis ka ilus. Loodame et värviline ka.
Ega sügis ja talv tulemata jää, kevad ka. Küll nad tulevad.
Uudistest oli lugada, kuidas blogijad kiidavad keskerakonda. Ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kellele oleks keskerankond sümpaatne. Aga ju vist neid on.
Öledakse et apoliitilist inimest ei ole olemas, mina olen poliitiline küll, aga ma olen üks suur Ei hääl. Ei keskerakonnale. Aga jah, annan ükskõik millisele parteile. Usun, kui oleks ei hääletuse võimalus, et üks ei võitab ühe jah hääle, siis keskerakond ei saaks ühtegi häält. Kui tõesti nii see oleks, kuidas siis ollakse ikka populaarne.
Ei ole siin emotsionaalne, vaid põhimõtteline ei.
Ma ei tea, ega tunne ühtegi, kes oleks rahul keskerakonna maamaksuga. Aga ometi nad ärplevad, et inimesed maksavad hea meelega. Valetavad.
Aga mis neist ikka, las ajavad möga ja valetavad edasi. Eks kõik valetavad. Eks on õigus neil, kes uuringute järgi väidavad, et igaüks valetab kümne minuti jooksul 3-10 korda. Kehakeelega valetavad loomad ka nii kuis jaksavad. Aga inimene ei ole loom.
Eks siis prooin minagi ausalt asju ajada ja mitte hämada.
Ei tahaks kuidagi, et keegi riivatud ja puudutatud saaks.
Lõpuks on ju need ainult minu mõtted, ei midagi rohkemat.
Kes ma siis olen, üks tühipaljas tornivaht.

kaks nädalat tornis

Mul tuleb veeta kaks nädalat tornis. Järjest. Mis seal ikka. Mõned istuvad tööl, mõned vangis. Mõned müüvad oma tööaega, mõned keha. Mis mu päevad siis nüüd on. Hommikul ärkan tavaliselt kell kaheksa. Lähen postkasti juurde, ei ole lehti veel tulnud. Näe, raisad, on laisaks läinud. Kunagi kirutud vene aejal olid ajalehed postkastis kell kuus hommikul. Nüüd ei ole kaheksa ka. Aga tean, et Maxima on lahti kell kaheksa ja prisma ka. Eks siis lähen, vaatan kuidas näevad hommikused inimesed välja. Toon hommikusöög enda ja arvan ka teiste jaoks, koju . No selleks ajaks on usinad postiljonid ikka lehe posti pannud. Edasi loen lehti ja joon teed. Söön muidugi ka. Kuidas muidu ma oma 120 kilo koos hoian. Siis hakkan kella vaatama. Joon teed, loen lehte ja vaatan kella. Poole kümme hakkan juba nihelema. Mõtlen, kas on õige rahulikult minna, või enne õiget aega napilt kohale jõuda. Kakskümmend enne kümmet stardin. Siis tõmblen liikluses ja proovin rekordit. Kas GPS i järgi 5.5 km saan viie, kuue või seitsme minutiga läbitud. Juhtub kuidas kunagi. Kui praegu mõtlen, siis ei oma mingit tähtsust ku kiirest see käib. Suva täiesti. Aga liikluses olles nii ei mõtle. Mõtled, mis viha mõnel inimesel on kuhugi töö juurde jõudmisel, et kuidagi ei leia gaasipedaali.
Praegu seda kirjutades vist sajab väljas vihma. Kõrval tilgub platvormile kogu aeg. Oi, olen palju nendest kohtadest rääkinud, kust läbi sajab. Aga rentniku asi. Vist sajaks aastaks on renditud. Saja aastaga torn läbilaskvast veest ümber ei kuku. Kelle asi on siis remontida. Las tilgub ja las sajab läbi. Vägev oleks küll kui Oleviste torn ümber kukuks. Mäletan, kui Niguliste torn ümber kukkus. Aga kes seda ikka mäletab. Nüüd on püsti. No maksis mis maksis. Aga püsti on. Oleviste torn võib ka maha sadada. Las tilgub. Kelle asi.
Kui kirikusse jõuan, ootab mind mu armas tornivahi meeskond. Oi, kuidas tahaks neid kirjeldada. Kassapidajaid, kirikuvahte, piletirebijaid. Aga nad on luust ja lihast inimesed. Kui objektiivne ma olen ikka. Minule nad lihtsalt tunduvad sellisena.
Aga minu töö ei ole ju juttu ajada. Minu töö on üleval tornis.
Ronin torni. Alguses, tõsi küll, oli hing poole peal kinni. Siis mõtlesin, et ronides olen jube tark. Hakkan ette hingeldama. Aitas hästi. Aga siis mõtlesin, et appi, aastakümneid mägedes käinud. Õige tempo tuleb valida, mis hingeldma ja higistama ei aja. Ülesminnes tuleb keharaskus ette kallutada. Allaminnes tahapoole. Nii võibki vagalt viis kora päevas üles-alla ronida. Miks ma ronin. Rahutu hing, mis muud.
Kui kodus passin, siis parim tegevus, mida teeksin, oleks raamatute lugemine. Siin või kaheksa tundi päevas raamatuid lugeda. Töö needus.
Ja nii tulebki varsti kätte õhtul kell kuus. Torn kinni ja alla. Kodus tulevad uudised ja kaua see magamisaeg ikka on. Nii lähebki kaks nädalat järjest tornitööl.
Vägisi mõtlen mingeid päikeseloojangu vaatamisi õhtul. Siis mõned piknikud kuskil kaugemal. Aga mis elu see on.
Aga enamus inimeste elu on selline. Hommikul tööle, ja õhtul uimerdamine uneni.
Aga kuidas saab siis elu säravaks teha. Kuidas saab elada nii, et ooooooooo, oli päev.

Lugesin just raamatus, mis käsitles Leonardo da Vinci elu, et elu sügavam mõte on imetamises.

Lapsed suured, ise oi kui vana. Kohe olen rauk. Mida tahan ma ometi elult? Mida veel peaks tegema? Kuidas tunneks ma tornis, et olen kuhugi jõudnud?

Prisma eskalaator

Mustamäel on pood Prisma. Kunagi oli Rocca al Mares suur turg. Kõike müüüdi seal. Autosid ja igasugu nänni. Räägiti et tanke ja muid relvi ka. Mina käsin seal põhiliselt valuutat vahetamas. Valuutavahetajaid oli seal palju. Aga mõni mees oli eriti usaldusväärsem, Ei vahetanud ei pangad ja rahavahetusfirmasid ka ei olnud veel sel ajal. Äkki tekkis Kadaka aiandisse uus suur turg. Ja mereäärne suri vaikselt välja. Kadaka turul hakati müüma nüüd kõike võimalikku. Mida vähegi keegi sai kuskilt, olgu need vanad pliidid, autokummid, külmkapid, kõike sai osta ja müüa Kadaka turult. Isegi bussid pandi Kadaka turu vahele samamast käima. Siis ehitati Kadaka turu asemel kaasaegne kaubanduskeskus. Igav ja tüütu, nagu nad kõikjal maailmas on. Seal territooriumil ongi Prisma. Prisma all aga on suur parkla. Talvel näiteks saab seal autot sulatada jääst.
Kui nüüd vahest Prismasse lähen, siis pargin ikka auto sinna alla. Uhke tunne on tihti üksinda parkida suures parklas. Seal on ka eskalaator. Saab üles ja alla sõita. Miks ma seda juttu kirjutan. Nimelt on eskalaatori seintel plakatid kus on sõnumid:
Sa vajad meelelahutust
Sa vajad Ilu
Sa vajad mõnu
Sa vajad armastust
Sa vajad hoolit
Sa vajad üllatust
Sa vajad suhtlust
Sa vajad põnevust
Sa vajad adneraliini
Sa vajad kontrasti
Võib olla on midagi veel, aga rohkem ei tule meelde. Hea et isegi nii palju meeles püsis.

Aga miskipärast arvatakse, et inimene vajab toitu ja riiet. Siin põhjas ka eluaset. Enamus inimesi arvavad, et inimene vajab ka raha. Ja seda alati napib.
Aga kui ühel plakatil pilk peatub, siis mõtlen, et inimene vajab tõesti kontrasti. Lisaks toidule, rahale, voodile.
Kirikus räägitakse et inimne vajab kõige rohkem Jumalat.
Prismas seda ei arvata.

Kõige parem päev elus.

Olin suvel ühel palaval-palaval päeval Soomes. Nimelt oli minu ristilapsel leeri lõpetamine ja pidulik kogudusse vastuvõtmise protsess. Nimetan seda sellepärast nii, et kes sellest ladinakeelsest nimest ikka aru saab. Seal oli pidulik värk ja kõneleja mitu korda toonitas, et see on nende leerilaste kõige tähtsam päev elus. Peaks jääma kõige paremaks päevaks elus. Sai läbi ja pärast kohvi ajal hakkasin ma soome tuttavatel küsima, mis on nende elus kõige tähtsam ja parem päev olnud. Ja jäingi küsima. Nüüd olen ma väga paljudelt seda küsinud. Ega keegi ei oskagi seda kohe vastata. Mõni on mõelnud kaua ja mõne päeva pärast midagi vastanud. Enamus aga jäävad vastuse võlgu.
Muidugi on küsimus vale. Elus ei ole päev üksi. Iga oluline päev on mingi eelneva perioodi lõpp. Kooli lõpupidule eelneb ju terve kooliaeg. Laulatusele eelneb pikk tutvumisperiood. Laste sünnile eelneb ju lapsekandmise pikk periood. Ega neid variante ju palju ei olegi, mis inimestele tähtsad ja head päevad on.
Üks soomlane aga küsis, mis minule on olnud hea päev. Lasksin peas tuhandeid päevi läbi ja tuli meelde üks. Sellest kirjutangi.
Oli see vast 30 aastat tagasi. Olin ülikooli suvisel praktikal olnud Kamtsatkal. Kooli aga ei tahtnud kuidagi minna ja pikendasin oma komandeeringut veel kuni Oktoobri kuuni. Jõudsin oma rännakuga Vladivostokki. Seal läksin sadamasse. Uuursin kuhu lähevad laevad Vladivostoki ümbruses. Leidsin, et kord päevas läheb laev Reinikese saarele. Vaatasin kaardi pealt ka kus see on. Keset ookeani väike saar. Hommikul siis laeva peale. Minu võltitud piiristsooni luba läks ilusti läbi ja nii olingi nelja tunni sõidu järel Reinikese saarel. Mõtlesin, et paras on päevaga teha saarele tiir peale. Hakkasin mere äärest aga astuma. Ilusad kõrged kaljud olid ranna kohal ja kena liivane rand. Aga oma rumalusest ei olnud arvestanud, et ookeanil on tõus ja mõõn. Äkki vaatangi, et edasi minna ei ole kuhugi. Murdlained peksavad kaljude vastu. Vaatan, kas ei saa tagasi minna, ei saa, seal peksavad ka murdlained vastu kaljusid. Vaatan üles – kolmsada meetrit püstloodis kaljusid. Mõtlen, et äkki suudan mõne kaljunuki otsa ronida, pean tõusu aja vastu. Aga tõus on kuus tundi. Ega muud ei jäänudki üle, kui hakata mööda kaljusid üles ronima. Hirmus oli alla vaadata. Lained murravad vastu kaljusid. Aga tõus läheb ikka püstiloodis kaljudest üles. Kui palju kaotasin jalge alt pinda, kui palju ronisin mingit lõhe mööda üles. Sain peaaegu üles välja, kui jäin ühe käe peale rippuma. Seljakott seljas. Ja kui ma üles sain, oi küll ma olin tänulik ja õnnelik. Arvan siiamaani, et see oli minul üks parimaid päevi elus. Eks neid häid päevi on rohkemgi. Kus lugu algab ja lõpeb samal päeval.
Aga muidu, tõsi ta on et halvad asjad tulevad rohkem meelde. Aga halvad asjad just ongi lühikese perioodi tulemus. Häid asju aga ehitatakse pikkamööda.
Aga tore ju on, kui vahest ka mõni hea päev tuleb vahele.