Veebruar

Aasta lõapus ikka küsime, mis see aasta meile tõi, mida mäletame aastast. Mis olid ikka need eredamad momendid. Veebruar aga on selline kuu, millest midagi ei mäleta. Kes see seda jääd ja lund ikka mäletada tahab. Täna paistis päike, paistis kohe kolmandas vältes, Lume sulatas paar vihmast päeva ja käisin õues, olidki kevadlilledel lehed välja tulnud. Kevad ju paari kuu kaugusel. Muidugi on maid, kus kevad juba alanud on. Tore ju.
Mida siis teha selleaastasel paastuajal, et see meelde jääks. Muidugi oleks tark kuhugi reisile minna. Seda mäletatakse kaua.
Kunagi sai ju suusamatkadel käidud. Suusamatkad olid toredad. Nühi aga kahte lauda vastu maad ja maga ebatasasel pinnal ja ole pesemata paar nädalat. Aga miskipärast on head mälestused. Nädal aega ronid mäkke, ja ühe päevaga sõidad alla. Kui palju läbielamisi, kui palju mälestusi. Ainult pilte suusamatkadest nagu ei taha vaadata. Külm hakkab.
Aga üks kord, Kesk-Uraalides oli nii. Ööbima juhtusime ühe mägionni juurde. Aga seal oli ees juba 3 vene gruppi, meie kuidagi sinna ei mahtunud. Õhtul aga olime kõik onnis koos ja rääkisime jutte.
Öö oli väga külm. Alla 30-ne. Siis lumi krudiseb hirmsalt kui käid. Kilomeetrite kaugusele on kuulda kui keegi liigub. Meie magasime 100 m eemal onnist, telgis. Eks telgis oli ju ebamugav, aga kui telgiahju kütad, siis väga külm seal ei ole. Hommikusööki pidin seekord mina tegema. Teen suure lõkke üles ja jään ootama, et keegi vene gruppidest läheks alla jõe äärde ja raiuks külmunud jääaugu lahti. Sellega on see häda, et kui kirvega raiud, siis kui läbi jää saad, siis saad sahmaka vett vastu vahtimist, pritsib välja. Mina aga näen lõkke äärest seda rada ja onni. Siis näen ja kuulen (kriuksub ju) et keegi läheb alla jõue äärde. Läheb natuke aega mööda ja hirmsa kiirusega tuleb see kogu ruttu onni tagasi. Siis algab onnis suur sagimine ja kolm vene gruppi panevad pimedas minema. Ma ei saa millestki aru. Tegelikult veel kaks tundi pimedat aega. Hommikusöök ju jäi neil ka söömata. Kehitan õlgu, võtan kirve ja lähen jõe äärde.
Auku pole keegi lahti raiunud. Raiun lahti, saan märjaks, aga saan oma vee kätte.Miks vett vaja on. Lumest saaks ka ju vett. Aga viie ämbri lume kohta saab pool ämbrit vett. Kui lõkke kohal soendad, siis võtab see lumevesi suits

umaitse külge.
Läks mitu päeva mööda, sattusime siis jälle ühe suurma onni juurde, kus samad grupid jälle ees olid. Siis nad rääkisid seda, miks nad seal pimedas minema panid.
Tüdruk, kes pidi hommikusööki tegema, läks jõe äärde vaatama, kas jääauk oli ööga kinni külmunud. Oli. Mõtles, et kutsub mõne Ivani, kes lahti raiub. Vaatab onni poole üles ja näeb, et keegi tulebki mäest alla. Aga äkki hakkab imelik. Tuleb, aga lumi ei kriuksu. Tähevalge öö ja pole päris pime. Tuleb ja jääb 5 m kaugusel seisma. Vaatab tüdruku poole. Riides oli nagu ikka matkaja aga nägu ei olnud, kapuutsi sees oli nagu tühi auk. Tüdruk on nii hirmunud, et saa piuksugi suust. Siis pöörab see kuju ümber ja läheb sama vaikselt mäest üles ja kaob metsa. Tüdrukul hakkavad jalad tööle ja jookseb onni. Räägib oma lugu teistele matkajatele ja siis ehmuvat kõik. Must Alpinist tule neile külla. Asjad ruttu kokku ja minema sellest kohast.
Küsisid siis minult, et nad nägid, et tegin eemal lõket, kas mina kedagi ei näinud siis. Ütlesin, et terve hommik nägin ainult tüdrukut.
Vot selline lugu veebruarist.

punav pihlapuu

Kapil kuid lebav arvuti tahtis tähelepanu. Vaatasin, kas töötab, kas oskan veel arvutit kasutada jne jne. Nooruses olin natuke võrkpalli mänginud. Eelmine aastal sattusin jälle võrgu tahal üldse ei saanud pihta. Aastad on teinud oma töö. Kunagi trükkisin raamatuid. Eksida ei tohtinud. Kui eksid, trükid terve lehekülje uuesti. Nüüd kasutad ainult arvutit ja vigade parandamisel pead ainult tähele panema kus vea tegid, siis saad ära parandada. Minu höda on ainult selles, et loen lauseid ja sõnu, mitte tähti, seega ei pane tähevigu tähele. Ega sest midagi pole, kui vigu teed. Kes neid märkab, onju siis hea tunne, et näe, oled targem. Kindasti on tark olla hea tunne.
Mis ma siis kirjutada tahan, ah jaa. Käisin hiljuti reisil. Köik käime ju aeg-ajalt reisil. Enam see kedagi ju ei huvita. Leidsin ühe nurgakest kodus koristades sahtlitäie diapositiive ja kolm ketast 2×8 filmiga. Digitaliseerisi siis ära. 50-40 a vana ajalugu. Vaatasi ka luubiga, mis diapositiivide peal on. 1980 aastatest pildid. Minu esimestest mägedes käikudest. Oi kui toredad oli siis mäed. Nii tahtsid neid pildistada. Tänapäeval aga saad pinterestist või muust keskkonnast nii palju ilusaid mägede pilte, et minu mägede piltidega mis 40 – 50 aastat tagasi tehtud, pole midagi peale hakata. Emotsiooni on kahjuks ainult minu jaoks. Isegi jagamiseks lähedastege ei ole nendel piltidel mõtet.
Kus ma siis käisin. Ukrainas. Seisime Poolas piiri järjekorras.
oli meie ees 75 autot. Sõitsime Ukrainas 2000 kilomeetrit , kuskil ei näinud ühtegi välismaa autot. Natuke hirm oli. Aga ei kartnud kordagi. Iga öösel oli õhuhäire. Siis roniseme oma matkaautosse peitu. Elavad seal ukrainas hästi. Kõike on saada, millestki neil puudus pole. Igatahes paremini elavad kui naaberriigis Moldaavias. Remontisime seal oma autot, eks teenuseid ja tööd seal veel ei väärtustata, aga küll see aja ‘jooksul paika loksub. Varsti on ka seal autoremondi tund 40 euri. Praegu on seal veel 10 euri.
Aga Ukraina on väga suur maa. Üldmulje meil jäi, et inimestel pole seal midagi viga. Poed on kõik lahti, kõike on saadaval, autodele on igal pool kütust. Hotellides on rahvast, Spa-d töötavad jne jne.
Tagasiteel ainult Ungari ajas hinge täis. Bensiinijaamal silt, et diisel maksab 1 euro liiter. Paned hurraaga paagi täis, siis selgub et kohalik eraisik saab ainut selle hinnaga, meie peame maksma 2 euri. Eks valimised on tulemas ja ega meie ei vali Orbanit tagasi.
Aga muidu oli tore. Kütus kallines ilusti kui põhja poole sõitsid.
Slovakis 1.50 poolas 1.60. Leedus 1.75 lätis 1.80 Eestis 1.90 Soomes 2.10. Kui kuhugi lennukiga ei saa, siis sinna saab matkaautoga.
Soovitan rahulikkudele inimestele küll Ukrainat. 10-14 tundi piiril oodata ja pole nii hull.
Sügis tuleb ja ilusast suvest jääb soe mälestus. Varsti varsti saab lehtedes sahistada ja sügisvärve metsas nautida. Tore on on neli aastaaega. Kui süveneda, siis rohkemgi. See on ju rikkus.
Kole oleks ju, kui oleks nii et vihmaperiood ja siis kuiv periood. muud mitte midagi.

uni

Pole hammu midagi kirjutanud. Mitte et ei taha kirjutada, aga olen kuidagi arvutist väsinud. Ikka arvuti on käes olnud ju oma paarkümmend aastat.
Sõidan iga päev laevaga Soome vahet. Töö on selline. Õhtul viimase laevaga lähen ja järgmisel päeval pealelõunat tulen tagasi.
Töö ei murra konti. Saaks ju olla pea 15 tundi olla arvutis. Sõiduks ei kulu mul ju rohkem kui tund aega päevas. Aga kui vaatan laevas inimesi, siis ei taha kodus arvuti poolegi vaadata. Kui 10 aastat tagasi olid väga paljud arvutiga laevas ja tegid midagi arvutis, siis nüüd on ainult paar inimest arvutis. Need kes kirjutavad midagi. Muidu kõikidel inimestel on telefonid ees. Telefon on tänapäeva inimese käepikendus. Mida kõike annab telefoniga teha. Aga käest ära nad ei käi. Ka restoranis laevas on kõigil telefonid ees. Söögi ajal saab ja ka midagi vaadata. Ega ma täpselt ei tea, mida nad seal telefonis teevad. Ei ole ju viisakas teise telefoni vaadata. Kui vaadata pole ilus, siis küsida on ju ka imelik. Ega minagi pole eilane, ka mul on nutitelefon, aga see ei käi minuga kokku. Mina jätan tavaliselt autosse telefonid.
Aga unes nägin, et olen noor arvutitegelane. Olin unes nii kõva tegija, et üks miljardär võttis mind enda juurde tööle. Pidin temale igasuguseid asju programmeerima. Töö läks ladusalt. Ükskord tahtis ta, et teeks sellise programmi, kus üks send läheks igalt inimeselt aastas minema miljardäri taskusse. Olin nõus. Ühte senti ei märka ju keegi kui see minema läheb. Mul oli siis kõiki andmeid vaja, kuhu see raha tulema peab jne jne. Aga minul tekkis sellega idee, et teeks sellise programmi ka kus iga päev läheb 200 eurot miljardäri arvelt maha ja asendub mingi muu rahaga, mis näeb väja arvel nagu päris raha aga on ainult arvel kirjas. Tegelikult seda raha pole. Päris raha aga kannan mingile muule arvele. Nägin hirmasalt vaeva sellise programmi koostamisega. Aga sain hakkama, siis aga leidsin ei mildardäril ei olegi päris raha. Tema raha on juba ammu vahetatud virtuaalse rahaga. Olen palka ka saanud selles rahas. Siis hakkasin asja uurima ja leidsin, et päris raha ei olegi ammu enam kellegil Kõigil on ainult virtuaalraha. Selle pihtapanekul aga ei ole mingit mõtet.
Seda saab ju hea programmiga endale juurde kirjutada nii palju kui tahad.
Mulle meeldib Euroopa Liit. Koroona jaks trükiti raha ja loodi taastusfond. Poola sai sõimata ja öeldi, kui ennast ei paranda siis nad raha ei saa…,,,,,,, jne jne.
Läks natuke aega mööda, pool aastat, kui euroopa helged pead mõtlesid et peaks mingi uue maksu kehtestama kõigile elanikele, et seda taastusfondi raha tagasi teenida. Näiteks kui Poola ei saanud midagi, siis iga poolakas peab seda uut maksu maksma, et euroopa saaks bilansilise võla tagasi. Midagi toredamat annab välja mõelda.
Aga äkki on siis kõigil virtuaalraha. Peaasi et leidub ajusid, et seda juurde tekitada.

Õnnistus

Minu blogo , mida kasutan teeb vahel vimkasid. Kasutan blogot, kui olen välismaal ja mul ei ole internetti. Aga mitu postitust äkki kadusid ära. Kuna ma pole arvutiga üles kasvanud, siis ei oksa ma kuskilt taga ka otsida. Seda tean, et on prügikast. Aga seal ka ei olnud kusagil.
Läks siis läks. Eks ma ikka kirjutada jõuan. Lugeda raamatuid ka veel. On ju minu töö selline, et on palju vaba aega. Hommikul kella 7st kuni kella kaheni on täiesti vaba aeg. Siis teen tunnike tööd ja sõidan sadamasse. Seal on jälle kolm tundi vaba aeg. Nii et aega lugeda on hästi palju.
Jõuludeks soovitaks tihti Jõuluõnnistust. Vahest sünnipäevaks ka. Olen siis mõelnud, mida küll mõeldakse õnnistuse all. Raske on defineerida üldkasutatavaid asju. Püha, patt, vabadus on sõnad mida me palju kasutame, aga kui vaatame tähendusi, siis nende kohta on kirjutatud raamatuid. Minule aga seostuvad nende definitsioonid mõne oma tuttava kunagi öeldud vasted. Püha, see on see mis on pooleldi Jumala oma, või temale pühendatud (H.Haamer), Patt on patta sittuda, toiduriista rikkuda (J.Bärg).
Vabadus aga on hästi tunnetatud paratamatus (TÜ filoofia õppejõud)

Mis aga on õnnistus. Kas see on kõikide soovitud asjade saamine tegelikkuseks.

Või on see mingi tunne. Midagi sellist nagu õnn ja rõõm.
Eks neid suuri tundeid on ka igasuguseid. Oli ju eriline tunne, kui seisid balti ketis. On eufooria olemas. Kordaläinud asjade lõppemise tunne on ka teistsugune.
Vanatestamendi inimestele oli õnn laste arvukuses ja pudulojuste arvus. Tänapäeval seda keegi ei arva. Me arvame, et palju lapsi on ainult palju muret ja vaeva. Lapsed pole enam ammu tasuta tööjõud.
Eks kõik taha rikkaks saada. Aga kui saad oma paar miljonit kätte, ei paista seda õnnist olemust kuskil. Probleeme ja hädasid on palju rohkem kui enne.
Üks pastor väitis, et usule tulles ei kao ükski probleem ära, vaid neid tuleb kuhjaga juurde. Ja kui ta sai Püha Vaimuga ristitud tuli tal veel rohkem probleeme.
Muidugi ei pea elu kerge olema. Aga kas peab ka jama olema. Enamus jamadest oleme ikka ise autorid. Väga palju on võimalik ära hoida.
Väiksel inimesel on väiksed probleemid, suurel suureb probleemid. Aga vahel tunneme, sageli tagantjärele, et mõnigi kord on meid õnnistus tabanud

kooliaeg

Lapse jaks on 11 aastat meeletult pikk aeg. Minul kestis see kooliaeg 11 aastat tartu 8 keskkoolis. Olin lapsena vaikne ja tagasihoidlik. Midagi positiivset mul küll ei ole meeles. Pealegi on inimese mälu kummaline. Mõnda asja võimendab, mõnda pisendab. Aga vahest tuleb asju meenutada. Kuna keskkooli lõpetamisest saab varsti 50 aastat, siis on see üks ajend, meenutada. Küsimus on selles, et keda see huvitab. Kirjutan sest mul lihtsalt on palju-palju vaba aega.
Kooliajast siis. Nagu ikka, sel ajal, kooli mindi 7 aastaselt. Kevadel sain seitse aastat vanaks ja sügisel pidin kooli minema. Olin pika arenguga laps. Mäletan et teised olid palju arenenumad kui mina. Aga olin selline nagu olin. Endast ei saanud kuidagi lahti. Võimlemistunnis pandi pikkuse järgi rivisse. Mäletan, et olin tagant poolt kolmas. Ikka üks lühemate seas. Hiljem olin eest poolt kolmas. Aga mitte kõge pikem. Ega ma kõige pikem ei tahtnudki olla. Nüüd olen veel 187 cm pikk. Nii et kasvasin välja ka aeglaselt.
Ega ma esimestest kooliaaastatest ei mäleta palju. Mitte et aeg oleks kiiresti läinud. Ikka nii oli, et tund oli kole pikk ja vaheaeg lühike.
Ma ei mäleta, et oleks õppimine raske olnud. Kirjtehnika muidugi jättis soovida. Eks mul oli sellega konflikt. Olen vasakukäeline, aga kirjutama pidin õppima parema käega. Eks seetõttu mul käsitsi kirjutamine parema käega on eluaeg probleem olnud. Vasakuga kirjutaks palju kiiremini. Ei mäleta, et oleks saanud kunagi istuda tagapingis. Aga ees ka ei istunud. Pinginaabriks oli mul väga tore poiss. Tema nimi on Raivo Rästa. Ta oskas hiiglama hästi joonistada. Nagu Leonardo Vincist. Nägi hobust, joonistas täpselt järgi.
Käisin tal ka külas, elas 1.mai tänaval. Elas emaga ühetoalises korteris. Ema oli pesunaine. Ega nad jõukad ei olnud. Aga siis olime kõiki vaesed. Ei olnud millegagi eputada. Koolivorm oli. Pidi olema pihik, kuhu külge käisid sukatripid ja nende külge puuvillased helepruunid puuvillased sukad. Siis veel lühikesed püksid. Minu meelest oli see koolivor aastaringne. Hiljem asendasid lühikesed pükse pikad püksid. Aga ei mäleta, kui kaua tuli piinelda nende lühikeste pükste ja pikkade sukkadega. Kooliainetega ei mäleta, et oleks olnud raskusi. Enne kui tuli 6-8 klass. Siis tuli vene keel. Kuna kodu ja kogu mõtlemine oli vene vastane, siis ei tulnud kõne alla, et vene keelt õpin. Samuti keeldusin kategooriliselt oktoobrilapseks olemast ja hiljem pioneeriks. Mäletan, et peale minu ei olnud veel üks laps oktoobrilaps. Aga pioneeriajal oli isegi 5 mittepioneeri. Nüüd räägivad kõik, et pidasid ka kuuekümnendatel jõule. Aga nii palju sain ma küll aru, et jõulukingitused olid klassist ainult minul. Teised said näärikingitusi.
Püüdsin istuda akna all, sest siis sai enamus aega aknast välja vaadata. Mida ma siis algkoolist nii väga mäletan. Eks kool ei olnud ainus asi, mida noor inimene tegi. Ma käisin loomulikut ka Laste Muusikakoolis. Õppisin tsellot. Siis nagu ikka noor inimene, käisin ka trennis. Aga spordis ei olnud ma mingi tegija. Tegin normid ära. Aga ei mingit eneseületust ei mingit veri ninast välja pingutust.
Miks ma seda väidan. Kui koolis pidi hea hinde saamiseks tõmbama 12 korda lõuga. Sellega sain hakkama, aga ei ühtki rohkem. Kui ülikooli ajal läksin alpilaagrisse, siis pidin seal 25 korda tõmbama normi jaoks. Ei mingit probleemi. Kui kokku võtta, võib palju saavutada. Aga spordi jaoks ei ole kunagi leidnud, et peaks kokku võtma. Alati on sinust paremaid, tugvamaid ja toredamaid. Milleks siis pingutada. Õppimisega oli samuti. Peale neljandat klassi ma koduseid töid enam ei teinud. Selleks kujunesid vahetunnid. Pilli küll tuli harjutada. Aga igasuguseid kooliväliseid asju oli.
Tol ajal oli tuli koolis käia ju 6 päeva nädalas. Seega tuli koolis ainult see aeg ära kannatada, et peale kooli muud teha. Trennile, muusikakoolile, tulid hiljem veel fotoring, kus käisin kuus aastat, siis lennumudelismiring, siis veel liseaks koertekool. Teenistuskoer oli mul ainuke asi, mida ma ajasin kõige kõrgemasse tippu. Mu koer ei olnud mitte ainult Eesti parim koer, vaid Nõukogude Liidu tsempion. Pidin lennukiga lendama, igale poole üle Nõukogude Liidu näitustele.
Siis mägisin tsellot üleeestise viiuldajate ansamblis. Siis veel igasugustes pillikollektiivides jne jne. Ei kujuta ette, et kooli jaoks üldse aega jäi. Eks oligi kool kolmanda või neljanda järgu objekt. Kui siinna aega jäi. Keskkooli ajal tuli veel igasuguseid muid üritusi ja tegevusi. Trükkisin siis trükimasinaga igasugu materjali. Paljundasin
keelatut kirjandust. Mul oli väike trükikoda salaja Rootsist toodud, millega sai väiksemaid asju trükitud.
Keskkooli ajal oli asjad veel pöörased. Mägisin siis juba bändides tsellot, kontsertid olid üle Eesti. Tegime igasugu üritusi. Kool oli ainud selleks, et seal sai aja veidi maha võtta suurest rabelemisest. Peale kooli läks jälle lahti ja kestis vahel hommikutundideni.
Nädalavahetusel tuli lennata lennukiga kuhugi, niisama mõnikord. Vahel lihtsalt Ermitaazi näitusele.
Keskkoolis olin vist autoklassis. Ega ma autot selle pärast ei jaga, et seda sai õpitud. Ega ometi keegi ei õppinud. Koolis tuli lihtsalt käia. Vene keel oli olematu. Krjukova oli minuga hädas. Sai kokku lepitud et panem mulle kriipsu tunnistusel. Olematu vene keel.
Aga keskkooli lõpus pidi mingi hinde saama. Ülikooli oli vaha kõrget keskmist hinnet ja kahte ei tohtinud olla. Leppisin siis Krjukovaga et õpin palju venekeelseid luuletusi pähe. Aga ega ma ei õppinud. Lihtsalt kirjutasin suurte tähtedega luuletuse üles ja vahekäigust näidati mulle. Sain siis hädaga kolme kätte.
Oleks siis teadnud, et kunagi räägin vene keelt vabalt, ilma aksendita.
Siis oli veel Küti-mutt. Kõik kutsusid teda nii. Eks tema õpetusmetoodika oli veider küll, aga toimis. Mingi baasi andis.
Aga kahtesid sain ja vanemad kooli jne jne.
Nii et kool oli mul kuidagi paralleelmaailm.
Muidugi oli mul pinginaaber Tõnis. Eks sai ka midagi temaga koos ette võetud. Näiteks kolamine Toomemäe Toomkiriku varemetes.
Aga kuidagi kool oli küll minu jaoks tagaplaanil. Väljaspool kooli tegemised olid minule palju olulisemad.
Mis siis sigadustest koolisajast meeles on. Vaasi loopimine. Õpetaja laual oli vaas. Ees istusid kõige pätimad poisid. Üks võttis vaasi, hõikas tunni ajal vaikselt mingi poisi nime ja viskas vaasi sinna. Poiss pidi püüdma. Siis visati vaas edasi, kui õpetaja tahvli poole pöördus jne. Ükskord maandus vaas ka aknasse.
Aga vaas oli selline süütu asi. Üksvahe hakati kuskilt klassi sügavusest viskama naasklit tahvli sisse. Ükskord vahetunnil jooksis üks poiss klassi ja naaskel lendas talle meelekohta.
Siis veel üks vahejuhtum. Kütimuti aeg sai läbi ja tuli uus keemia õpetaja. Ta tegi keemiaringi. Meie ka sinna ringi. Nuiasime, et ta õpetaks pauku tegema. Ta tore proua õpetas siis kohe paukjodiidi tegemist. Mõtlesime, et vene keele õps Krukova alati panem paugu laua peale oma suure kooli päevikuga. Panime siis paukjodiid pulbri selle koha peale kuhu ta oma päeviku viskab. Krjukova tuli ja kui päevikuga lajatas käis ilmkärakas. Tuli minna direktori jutule ja keemiaring lõpetati ära.
Kuskil algkooli lõpus tulid ka meile pastakad. Nendega ei lubatud alguses kirjutada. Pidi käekirja ära rikkuma. Ükskord sain pastaka, mis kokku pannes nägi välja nagu sigarett. Mul tuli idee. Panin pastaka suhu ja panin sahtlis paberi põlema. Bioloogia tunni ajal.
Suur tossupilv ja mul sigaret suus (pastakas). Klassist välja ja direktori jutule. Direktor küsis, kust sain suitsu. Näitasin siis talle seda pastakat. Ta naeris selle peale ja ütles, et ärgu ma seda pastakat siis tunni ajal suhu paneks.
Punning oma füüsikaga tuli ka meelde. Ei oskanud ta õpetada. Aga omaette isik oli.
Kool sai läbi ja elu läks edasi. Mõnu õppimisest tundsin küll alles ülikoolis.

silmad

Käin igal pool maskiga. Kapuuts peas, vahest kaitseprillid ka ees. Mõtlen siis poes, et tore on käia. Oled ananüümne, keegi ei tunne sind.
Ja siis kuule, kui mu lähedal keegi ütleb: “Oo, tere Peeter”. Vaatan vastas oleva mehe kuju, maskiga nägu. tal on müts peas ja mask ees. Ainult silmad on näha. Jah, tuttavad simad, aga kelle omad. Jäime juttu ajama. Muidugi tutvustasime teineteisele, mda aastate jooksul teinud olema jne jne.
Mida ma tahan sellega öelda, et vaadake rohkem silma. Vaadakse millised need on. Jätke nad meelde. Võib-olla me kunagi enam maskita ringi ei käi.

karjapoiss ja muud tööd

Kunagi oli esimeseks tööks mehehakatisele karjapoisi amet. Sealt pidi inimene edasi arenema. Mõnest sai isegi kuningas. Nagu Taavetist. Igast karjapoisist ei saa kuningas. Ega kõik tahagi. Minu meelest elab enamus meist paremini kui kunagi kuningad elasid. Ja kuipalju tüütuid jamased neil veel oli. Stress tuli trepist, uksest, aksnast. Jamad jama otsa. Aga karjapoiss unistas siiski et kunagi oleks ta kuningas. Olen juhtunud elus karju nägema. Olen lamba- ja kitsekarju näinud nii Kesk-Aasias, Taga-Kaukaasias, Väike-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Ei ole ma seal küll karjusena näinud poisse, vaid ikka vanu mehikesi. Tuleb silme ette mitu lugu, kus karjused kutsusid meid oma karjuseonni külla. Grtuusia karjused, nende leib ja vein. Palestiina karjused oma magusa tee ja kuiva juustuga. Tadziki karjused kuivatatud lihaga. Abhaasia karjused oma lõkkeäärse lihaküpsetusega. Kord ma saime Lõuna-Gruusias nii palju leiba kaasa, et seda polnud lõpuks kuhugi panna. Lahke rahvas.
Osseetia karjuste laulud õhtul lõkke ääres…….
Küll tuleb erinevaid pilte silme ette.
Küll on meid võtnud vastu ka “kuningad”. Ega needki mälestused halvemad ei ole. Kunagi tulime me seltskonnaga Kreekast kodu poole. Lõuna-Itaalias lagunes mu auto ära. Õli jooksis oma teed.
Oli augusti kuu ja mõnus soe õhtu. Üritasin leida kuskil mingit tänavavalgustust, kus näeks mis autol viga on. Lõpuks nägin teest veidi eemal kõrvalteeääres tänavalaternat. Vaatasin, mis siis autol viga on. Õlifilter oli väikseid auke täis ja igas august jooksis õli välja.
Pane uus filter ja auto korras. Aga õhtul pole kuskilt uut filtrit osta.
Mõtlesime siis, et tuleb sinna samasse õõseks jääda. Aga see oli Itaalia kaubandusministri suveresidentsi sissekäik. Muidugi võeti meid seal uhkelt vastu. Pidu kestis pea hommikuni.
Ei ole ei karjustel miskit viga ja vahest on ka kuningad inimesed.

must värv

Mulle meeldivad värvid. Olen nagu neeger. Ups mustanahaline mees. Ei ole ma midagi nii valge. Norras küsis kena blond laotädi, et kus rannas ma end nii pruuniks päevitanud olen. Ütlesin, et igal pool Norras läheb mahalaadimine nii kaua, et selle ajaga, mil ootan mahalaadimist õues, olengi pruuniks läinud. Mulle pole jah päikesevalgust palju vaja, kui nahk värvi muudab. Olen selline tumedama nahaga tüüp. Aga värvid meeldivad. Ühel päeval olid mul jalas tumekollased tressipüksid ja üleval pool punane kapuutsiga pusa. Saksamaal elav tütar kinkis sünnipäevaks. Kui sõbra juurde kohvi läksin jooma, siis ta küsis mu käest, et kas ma olen usku vahetanud. Dalai – Laama pidi samasugust riietust kandma. Samad värvid. Neegritele meeldivad ka värvilised riided. Aga kui kõrvutada Aafrika neegrit ja tiibeti usuisa, siis on ikka väga erinev see asi.
Riided on väline asi muidugi. Aga mingit sõnumit kannavad ka riided edasi.
Minule on nad lihtsalt värvid. Punane on lihtsalt punane. Ei ole see seotud venemaaga, ei hiinaga ja ka mingi kuningliku värviga. Lihtsalt punane on punane. Kellele värvid töötavad teisiti, no las töötavad. Loodudes esinevad kõik värvid, ka need mis meie arust kuidagi kokku ei sobi. Aga mida värvilisem loodus, seda uhkem. Kellele ei meeldi kevadise metsa värvid. Kui palju erinevat rohelist on igal pool. Kuidas eri värvid on maapinnal. Õunapuuõied ei ole lumivalged, vaid ka neil on eri varjundid. Sirelid, mis praegu täie hooga õitsevad, on ka väga erinevaid värve. Isegi on olemas hobusevärvi sireleid.
Kõik värvid on omal kohal.
Ka must värv. Maja on mul värvitud mustaks.

Linnulaul

linnud ammu laulavad. Lilled aias õitsevad. Rohi on roheline. Minul jäi küll sellel aastal talv ära. Kuigi külma ju kogesin. Põhja-Soomes oli alles hiljuti 30 kraadi külma. Kui Soomet mööda ringi sõitsin, tuli korraks Eestis isegi lumi maha. Kas see on hea, või halb, minule igatahes sobis. Midagi ikka teistmoodi, kui muidu. Kevad aga on ikka veel väga kaugel. Mis siis on minu jaoks kevad. Kas siis kui viirushaigused ründavad, on kevad. Seda mõtlen nüüd. Lapsena oli ikka kevad, kui suurveed jooksma hakkasid. Miskipärast jooksis vesi tänavalt tahaaia poole. Tuli teha õues veeradasid, veetõkkeid. Porist teha tamme veele ette, siis vee kuskile mujale juhtida. Vaimusilmas olid väikeste nirede asemel ikka suured veed ja jõed, mida sai oma tahtsi liigutada. Kui juba sai aiaäärest kaugemale, siis oli suurvee ajal parvetamine kuskil kaugemal. Kui see aeg läbi sai, sai Eestimaa jõgededel kummipaadiga kui mitu aastat sõidetud. Vahest sai ka lumesajus sõita, aga see käis kevade juurde. Ülikooli ajal aga sai igal kevadel kõrbesse mindud. Kõrbes ju lille õitsesid ja oli soe.
Hiljem, astaid hiljem sai kevadel aegajalt kuskile kaugemale mindud, kus suvel palav on käia. Aga saab rahulikult ka Eestis olla.
Eestis on tore alati olla nii suvel, sügisel kui ka talvel. Rahulik ja turvaline.

Advendiaeg

Käes on advendiaeg. Läheb kiiresti nagu ikka aeg enne jõule. Neli adventi ja jõulud käes. Jõululaule on ju nii palju. Lauldakse Hosianna Taaveti pojale jne jne. Just jõulude ajal lauldakse palju hoisiannat. Olin juba aastaid laulnud jõuludel hosiannat ja alles paar aastat tagasi sain teada mida see sõna tähendab. Aga tähendus tähenduseks. Sobib ju laulmiseks. Tundub selline ümmargune ja tore sõna. Mis siis, et tähendab “tule appi”, “ aita meid” Või SOS. Aga lauldes kõlab nagu pehmem ja kodusem kuidagi kui HALLELUUJA. Ju vist sellepärast, et hosianna on küll hüüdmiseks sobiv sõna, aga seal puud EL fraas. Üldse on halb norida mingi fraasiga. Aastaid teadsin, et korralagedus vene keeles on pardak. Auto kindalaegas on pardatsok. Oma kakskümmend aastat tagasi tegi mulle üls vene filoloog selgeks, et pardatsok tähendab lõbumajakest. Ja korralagedus on olukord lõbumajas. Pidi tulema sõnast bordell. Ei vaidle vastu, aga ega enamus venelastest ka seda ei tea. Paljud tavalised sõnad on aja jooksul muutunud ka ropuks. Ei saa ja meie likoori “Kännu Kukk” tõlkida inglise keelde.
Aga ikka võib hosianna laulda, tähendagu see mida tahes. Kuigi on nats veider fraas: Tulge appi kõrges.