Veenus

Vaatan tihti üles taevasse. Mitte et sealt mingit abi oodata. Vaid niisama. Küll langeb sealt tähti ja särab kuu. Vahel on kuu nii lähedal, et näed seal igasugu asju. Nüüd aga on kummaline pilt Veenusega. Ta on ju tore planeet. Ilmub enne teisi taevasse. Palja silmaga vaadates mina näen Veenuse koha peal laevukest ja peal risti. Aga kui binokliga vaatad on hoopis kollane täht mille kõrval hiilgab punaselt miski. Igatpidi kena vaatepilt. Kui veel teleskoobiga vaataks, mis siis küll palstaks. Kindlasti on palju neid, kes teleskoobiga õhtuti taevast vaatavad.
Mägedes on õhk hõredam ja kui on taevas selge, siis tundub tähistaevas nii lähedal olevat, aga samas on kauge.
Siis muutub aeg kuidagi tühiseks. Mõtled et kuskilt tuleb tähevalgus meieni miljoneid valgusaastaid. Näiteks Andromeedast. Päike ju ka täht, aga sealt tuleb valgus meile paarikumne minutiga. Kõik tähistaevas on tegelikiult kauge ajalugu. Mõni täht on ammu kustunud, aga me näeme ikka veel tema valgust. Me ei näe kuidagi olevikku. Tähtede vaatamisege muutud ise kuidagi väikseks ja tühiseks. Elad ainult üürikese aja. Selleks ei seda tunda, et pea alatii taevasse vaatama, vaid võib vaadata lihtsalt looduses ringi, kui ajutised me oleme. Aga muidugi on küll ja küll loomi, kes meist vähem elavad. Hea seegi

kitsas king

Täna sõites tundsin äkki, et king on kitsas. Kuna autos olid mul sussid ka, siis sõidu ajal kingad jalast ja sussid jalga. Hoopis parem algas. Aga tegelikult on ju enamus kingad, vähemalt minule, kitsad.
Kitsa kingaga peab küll, kui vaja, terve päeva vastu. Kui pika päeva kingades olen siis on nii hea kodus sussid jalga panna. Ma ei kujuta endale ette kui peaks veel kõrgete kontsadega käima.
Tihti näen unes, et käin paljajalu. Käin igal pool ja väga hea on olla. Miski unes ei torgi ja ei tee paljastele jalgadele haiget. Väga paljud inimesed käivad terve elu paljajalu. Aga nad jäävad meist ikka väga kaugele. 4000 km raadiuses ei käi keegi paljajalu. India, Aafrika ja Lõuna-Ameerika on ikka väga kaugel.

58, 64

Vaatasin arvutist, et mida ma olen kunagi midagi kirjutanud ja pole seda postitanud. Vaatasin, et olin kunagi kirjeldanud, et mis tunne on mul olla 58 aastane. Siis kui ma seda lugesin, tundus mulle toonane kirjutis veider. Siis polnud mul midagi häda, nüüd aga on kogu kere haige. Ei saa püsti, iga samm on valus. Ei saa mantlit selga jne jne. Sellest on praegu paar nädalat möödas. Praegu nagu pole miskit viga. Lihased pole enam valusad ja käed liiguvad üles alla. Aga hea meelega ma auto kärust alla ei hüppa. Rääkimata üles hüppamisest. Muidugi peab vanust arvestama. Ei ole ju enam 20 aastane. Aga samas tean ma küll ja küll omaealisi, kes maratonidel jooksevad ja teevad igasugu sporti. Liigutama peab. Kuna minu töö on enamjagu istumine, siis igal võimaluse tuleb liikuda. Aga väljas on külm, vastik külm tuul puhub ja väljas kõndida on ikka paras piin. Istuda kaua ei või, pikutada ju siis võib. Aga mida sa pikutad päise päeva ajal.
Täna sai vist teha rekordi. Eile sain ülesande, et olla kindlasti kella 10-ks Maksima Logistikakeskusel. Tuleb koormatäis tualettpaberit maha võtta. Olen varem kohal. Ei tea ju, mis süsteem seal on, kui palju tuleb samal ajal autosid sisse. 20 enne aega lähen ilusti väravasse. Pannakse auto kirja, vaadatakse paberid üle. Edasi tuleb minna kontori juurde ennast registreerida. Sealt saab laadimiskoha numbri jne. Aga numbrit ei saa, küsitakse telefoninumber. Et helistavad, kui minu kord kätte tuleb. Läheb tund aega, keegi ei helista. Uurin asja, ütlevad, et eks nad helista, kui vaba koht tekib. Läheb teine tund. Lähen uuesti küsima. Nemad ültevad, et miks ma küsin, küll nad helistavad. Lähen autosse ja üritan magada. Ei oota ma ju üksi. neid on 5-6 autot mis ka hommikust ootavad. Kell kaks lähen uuesti. Siis tuleb üks vene täda ja küsib paber käes, kelle koorem see on. Ütlen, et minu koorem. Et saad 19 -nda ukse juurde. Ok. Kell kolm saan lõpuks hakata mahalaadima. Keegi ei tule laadima. Teiste auhtijuhtide käest saan teada, et ise tuleb laadida. Ise kusklilt rocla otsida (kahveltõstuk). Leian lõpuks teisest lao otsast rocla ja laadin tualettpaberi maha. 33 euroalust. Kui maha saan, on kell juba neli. Tubli, Maxima. Külastan ikka teie poodi, nüüd tean, et kui raskelt see kaup teile tuleb ja kui vähe makstakse palka, selle palga eest küll keegi tööd teha ei taha. Tobe on oma elust kirjutada. Tobe on kirjutada ka oma rekkamehe elust. Aga ometi on see osa minu päevast ja suur osa minu elust. Lugemine on ju ka vabatahtlik. Ega aunult mida Maximas ei käi.

Väike vale ja suur vale.

Kõik loomad valetavad. Kes on koera kasvatanud, teab seda, et ka koer valetab hea meelega. Kunagi oli koer kuudis. Tuli ju kuuti ta elama panna, kuna suur saksa lambakoer on ju õueloom, mitte tubane kutsu. Koer elas maja taga. Tal oli küll pool aeda kasutada. Aga ega ta aiaäärt mööda ei jooksnud. Kuut oli tal ikka magamiseks. Alati, kui ta nägi, et ma kuskilt koju tulin, oli ta mul aia ääres vastas ja saba liputas koera. Ükskord aga olin ma ostnud pika heleda mantli ja koer ei olnud seda kunagi näinud. Ta vaatas et võõras inimene tuleb. Ma nägin, et alguses oli ta ões. Aga kui nägi, et ma tulen lähemale, läks ta ruttu peitu kuuti ja tegi nagu magaks. Aga kui ma tegin häält ja ta tundis mu lõhna ära, küll siis oli koeral piinlik. Ta pidi ju valvama, aga ronis igaks juhuks peitu. Aga küll tal oli häbi, et vahele jäi. Linnud valetavad ju ka. Miks siis inimene ei või. Ausaid inimesi pidi olema 5%. Huvitab kuidas see kindlaks tehti. Mina olen küll kuskilt lugenud, et iga inimene valetab 5-6 korda päevas. Kaja Kallas ütles, et Mart Helme on valetanud ainult 5 korda ja Martin Helme 4 korda. Huvitav, kuidas ta küll seda meeles suudab pidada. Või valetas hoopis tema ise. Mis sellest siis on. Tihti kuulen ma hommikul nn uudiseid, mida Rohke Tebelak (Gaute) Kuku raadios loeb. Keegi ei ütle, et need on libauudised. Tegemist on huumoriga, kus iga lause on üle vindi. See ei peagi tõde olema. Aga mõni ütleb, et ta valetab. Vale ja tõe vahel balanseerivad paljud kirjanikud. See müüb. Vandenõuteooriad jne jne.
Eks me ole mõistuslikud inimesed. Me püüame kõik süüa mis küps ja rääkida mis tõsi. Aga aru saab see, kes mõtleb samas süsteemis. Kui on erivad taustsüsteemid, kui ei tahetagi aru saada, siis tundeb kõik vale, mis teine räägib.

lehesadu

Lehed sahisevad jalge all. Kaselehed nagu kuldrahad maas. Nukker ja kuidagi kurb aastaaeg. Alles see oli, kui vaatasime värskeid lehti. Mis puud esimesena lehte lähevad ja siis oli nii palju värsket rohelust. Nüüd langevad lehed. Lohutad ennast sellega, et näe, kui tore, meil on palju aastaaegu. Ega see lehtede kolletamise aeg ja siis see süngete sügisvihmade aeg enne lume tulekut küll sama aastaeg ei ole. Aga eks ta ole, kaua siis veel ja kõik kordub taas, igal aastal ju. Ja varsti ongi hingede aeg, või mõnel halloween. Kas siis kunagi pole sügisel midagi erilist juhtunud. Muidugi olen ju Hispaania vahet sõitnud. Vahemeres saab ju novembri kuuni meres ujuda. Mandariinid saavad valmis. Apelsinid. Muidugi olen ju kord oktoobri lõpus käinud Sardiiinias. Siis suutsin ära kaotada rahakoti koos dokumentidega. Aga see on ju saar, kuidas ma koju saan. Kojulendamise aeg tuli kätte. Aga dokumente pole. Lennujaamas siis panin kogu oma veenmisoskuse käiku ja oh mis ime, sain lennukile. Lennukiga sain Saksamaale. Saksa politsei ei saanud aru, kuidas see võimalik oli. Aga rääkisin seal ka mida oskasin ja olingi Tallinnas. Enam ma muidugi ei taha sarnast olukorda. Igasugune ärarääkimine ja mustast valgeks seletamine võtab palju energiat. Vahel viitsid mängida. Vahel ei viitsi. Aga kui häda käes on, küll siis seletad. Aga ega mul praegu muud küll midagi erilis oktoobri lõpuga meelde ei tule.
Tiksuks niisama, teeks tööd, elaks ilusat elu, Lehed langevad. Tuleb lumi, jõulud, külm. Aga alati on midagi ilusat meie ümber.

saunalava

Reedel üks mees räägib, et oioi, kui hea on Raua tänava saun. Ainult seal saab saunas vihelda. Pärast sauna õlut libistada. Jah, nendes saunades kus mina viimasel ajal käinud olen, vihelda ei saa. Aga minule pole kunagi vihelda ka meeldinud. Kuigi olen Tartus üles kasvanud, kus oli kombeks saunalaval vihelda. Tartus oli kombeks võtta saunalavale suure kausiga külm vesi kaasa. Siis vihta külmas vees leotada, enne kui vihltema hakata. Kui viht kuumemaks läks tuli seda külmas vees jahutada, siis edasi vihelda. Enamus kallas vihtlemise lõpus külma vee endale kaela.
Kui Tallinnase elama läksin, siis käisin ka Tallinna saunades. Seal ka viheldi. Aga kunagi ei viheldud külma vihaga, vaid alati sooja vihaga. Kunagi ei võetud Tallinnas lavale külma vett kaasa. Tartus olid puulavad linnasaunas. Tallinnas üllatuseks olid kivilavad. Tallinnas laval istuti. Tartus aga ei olnud laval pinke, vaid istuti lava põrandal. Praegu käin ujulate saunades. Seal on vihtlemine õnneks keelatud. Isegi uues Elamus Spa-s ei ole ühtegi sauna vihtlemisega.
Miks siis inimesed käivad saunas. Sellleks on palju põhjusi. Mitte ainult puhastusrituaal. Mina tunne, et saunas ma mõtlen teisiti, kui muidu. Temperatuur muudab mõtteviisi. Kord paarkümmend aastat tagasi olin laeva saunas. Rääkisin seal ühe naabriga Rootsist juttu. Ei mäleta, et mida ma seal kokku rääkisin. Aga rootslane tahtis minuga kindlast üleval restoranis edasi rääkida. Mina muidugi ronisin kähku peale sauna oma kajutisse ja ei läinud kuhugi enam kolama. Kes olen mina, kust saan ma vahendeid, et laeva restorani minna.
Aga kindlasti mõtlen laval olles teist moodi. Muidugi tunnen, et ka Itaalias või Hispaanias ei mõtle nii nagu kodumaal Eestis.

no bell

Kuskilt nägin, et suurele kliimaaktivistile Gretale, kes pidas ÜRO-s kõne, tahetakse anda Nobeli rahupreemia. Eks see ole nende asi, mis mina siin ikka kommenteerin. Aga mina nägin unes, et olin advokaat ja mulle ei meeldinud üldse kohtunik. Pidin ühel suhteliselt tühisel kohtuprotsessil lõppsõnaga esinema. Kuna avalikul üritusel esitatud kõne, nagu Greta oma, on vabalt kasutatav, kui tsiteerides kasutad nime ja ütled kõnes, et tsitaat algab. Kui tsitaat lõpeb, siis tuleb öeda tsitaadi lõpp. Kui kirjalikult tsiteerid, siis piisab jutumärkidest. Aga siis kohtus (unes) kasutasingi tema ettekandest osa. Ütlesin siis tsiteerides: Kes te niisugused olete, mida ta endast mõtlete…. jne jne. Kohtunikul vajus nägu pikaks. Aga see oli unenägu.
Avalikel sõnavõttudel on sõna vastutus suur. Teks võib hakata oma elu elama. “Mis on siin pildil valesti” tundub ju nii tuttav. Sõnal on jõud. Muidugi on enamus sõnavõtud vaht ja mula. Aga need kes räägivad peaks ikka ettevaatlikud olema.

Pilveke

Kunagi unistasin, et oleks tore visata suvel rohu sisse ja vaadata pilvi. olen seda korduvalt teinud, aga kus siis rahu on, igasuguseid putukaid ronib su peale ja lugematult lendavaid asju liigub, kes leiavad et oled parim maandumisplats. Ei mingit rahulikku pilvede vaatamist. Ei saa suvel rahus rohu sees pikutada ja vaadata pilvi. Kunagi pidin minema kuuks ajaks alpilaagrisse. Alpilaagris siis algajatest alpinistidest tehakse mägironijad. Alguses saab alpinisti märgi ja lõppstaadium on olla instruktor. Mina mõtlesin, et suur suvi ees, laagrini aega. Kunagi varem ei olnud Kaukasuses käinud, läheks õige varem mägedesse. Otsiks imeilusa koha, kuhu telk panna ja seal oodata kuna laager peale algab. Sel ajal sai ülikoolis stippi. 50 rubla oli siis pool kekskmisest kuupalgast. Aga suvel ei saanud. Seega arvasin, et hääletades kohale sõita on tore küll. Esimesel päeval jõudsin juba Kiievisse. Aga nelja päevaga olin ilusasti hääletades kohal. Läksin siis ühte ilusasse mägedevahelisse orgu. Laagri panin üles mägijõe kaldale. Õhtul istusin siis lõkke ääres ja mõtlesin et nüüd olen kohal. Siin võin selle nädala, mis veel laagrini olla kohal olla. Õhtul vaatasin tähti. Kes on mägedes käinud, see teab, kui palju seal öösel tähti on ja kui must taevas seal on. Hommikul aga mõtlesin, et mis seal ikka ühe koha peal passida, parem kõnnin mägedes ringi. Nii ma siis ei suutnudki ühte päevagi koha peal olla. Nii on terve elu mööda läinud. Ilusaid kohti on paju nähtud. Aga pidama ei ole kuhugi jäänud. Kui nüüd küsida, mis kohad on kõige rohkem meeldinud, siis kohe tuleb silme ette Geisrite org ja teine koht mis silmad suureks ajas oli Kaug-Ida sügisene laialeheline lehtede värv. Muidugi on ilusaid kohti palju. On ilusaid mägesid, on ilusaid järvi ja miks mitte ka ilusaid kirikuid. On ju Eestiski ilusaid kohti. Miks muidu mind vähemalt kord kuus kuhugi metsa kisub.
Muidugi on tore meenutada. See ei tee inimest kurjaks. Muidugi ei aja naerma ka. Aga väike naeratus tekib ikkagi, kui mõtled mingi asja peale mis on korda läinud.

lillejutt

Nagu ikka inimene näeb und. Unenäed on vahel toredad ja vahel segased. Vahel oled vaatleja unenäos ja vahel ka tegelane. Õnneks ma sellel korral ei olnud unenäos naine ega kana. Vaid olin kehatu ja isetu olen teiste omasuguste seas. Olime kohal kus me tahtsime ja vaatlesime ja tegime asju mida tahtsime. Meie, kehatud ja isetud olendid, olime aednikud. Me kutsusime ennast nii. Tegelesime igasugu taimede kasvatamise ja aretamisega. Ühes kohas olid meil tugeva varrega potitaimed, nii viit taime ma mäletan. Neil olid õie asemel otsas pead. Nagu inimeste pead. Nad said veidi oma päid keerata. Nad rääkisid. Tegid näovigureid ja nad muudkui lobisesid ja seletasid omavahel. Vahel olid nad hädas igasugu putukatega ja kõioge rohkem kartsid nad, et linnud tulevad neid nokkima. Kui mõni lind lähedale lendas, tegid pead pöörast kisa ja linnud lendasid hirmuga minema. Pead kurtsid meile, et neil on ühe koha peal olla kole igav ja nüri. Vaatad kogu aeg sama pilti. Vaheldust tahaks, tahaks oma pottidega mingisse teise kohta minna, et siis oleks pärast millestki rääkida omavahel. Meie mõtlesime, et võiksime neid viia ühte kohta, kus on kehad. Kehad, kel pole pead otsas. Nad jalutavad ringi, ajavad ümmargust kera taga, käivad jõusaalis oma lihaseid treenimas jne, jne. Mõtlesime et viiks õige lilled üheks päevaks sinna. Nii viisimegi. Panime potid, kus olid peadega lilled, samale territooriumile, kus kehad näitasid oma oskusi. Kuna meil oli ka muid teemasid, millega tegeleda, siis me ei jälginud mida nad seal teevad. Eks me hiljem kuule lillede käest mis nad nende tegevusest arvasid. Õhtul tõime lilled siis ilusti omale kohale tagasi. Aga järgmisel hommikul, kui lillede juurde jõudsime, siis olid kõikidel lilledel pead longus ja elutud. Vaatasime, et ei ole kuival, et ära surid. Panime potti väetisi ja püüdsime igati turgutada, aga ei midagi. Kõik olid nagu välja surnud. Mis siis ikka muud teha nendega, kui prügimäele viia. Ärkasin siis ülesse. Kell oli kolm öösel. Istusin tükk aega voodi serval ja mõtlesin unenäe üle järgi. Unise peaga tuli igasugu mõtteid pähe. Lõin käega, lõpuks uni, mis seal nii väga moraali otsida.
Jäin uuesti magama. Aga unenägu jätkus:
Kehad läksid prügimäele ja leidsid seal endale minemavisatud pead. Panid nad endale otsa ja pead ärkasid ellu. Tegelikud kui pead olid külas kehade juures, siis selles nad kokku leppisidki, et saada kehade peadeks. Nii saidki kehad endale pead. Eks päris koostööd ka neil polnud. Vahel tahtis ainult keha teha oma asju. Pead nagu üldse vaja polnud. Teisalt aga oli keha lontis ja ainult pea tegutses. Vahel koguni keha kannatas, kuskil paigal istuda ja pea muudkui kuulas või seletas. Aga kuidagi said nad ikka omavahel läbi. Siis aga sai neid peaga kehasid palju ja tuli üle maailma hargned laiali. Nüüd on neid 7,5 milrjardit.
Selle peale ärkasin üles. Oli hommik ja tuli minna tööle. Minu töö juures saab ikka keha vatti. Pead peaaegu vaja pole.

Tsernobõl

Vaatasin ka siis seda seriaali. Raske öelda, et meeldis. Muidugi mäletan seda. Üht-teist ka räägiti. Nii mõnigi tuttava-tuttav käis seal kohal. Eks sõtsin minagi sealt kogemata autoga läbi paar nädalat hiljem ja kuna autost väljas ei käinud, siis pesti ainult mingi lahusega auto üle. Aga kuidagi elasid inimesed üle, mitte kõik muidugi. Nende katastroofidega on üldse nii, et palju surevad aga miskipärast mõned jäävad ellu ja saavad rääkida. Mõned sealt tugeva kiirituse saanud mehest, elavad rõõmsalt siiamaani. Muidugi oli see suur õnnetus. Samas Sosnovõi Bor oli ju meie külje all. Aga ega igas aatomielektrijaamas õnnetusi ei juhtu.
Kui niipalju suuri ohuallikaid on olemas, siis on minu meelest üldse ime, et nii vähe juhtub õnnetusi ja avariisid.
Muidugi on hea et nad selle seriaali tegid. Inimene ju unustab, unustab katastroofid ja õnnetused. Mäletan, kui Estonia uppus, teadsid pea kõik inimesed, kus asub Eesti. Nüüd aga ei tea pea keegi kus Eesti on. Aga ega siis ometi ei taha keegi et õnnetuse kaudu meenutatakse. Ja lõpuks, miks see nii tähtis ikka on, kus Eesti asub.