lillejutt

Nagu ikka inimene näeb und. Unenäed on vahel toredad ja vahel segased. Vahel oled vaatleja unenäos ja vahel ka tegelane. Õnneks ma sellel korral ei olnud unenäos naine ega kana. Vaid olin kehatu ja isetu olen teiste omasuguste seas. Olime kohal kus me tahtsime ja vaatlesime ja tegime asju mida tahtsime. Meie, kehatud ja isetud olendid, olime aednikud. Me kutsusime ennast nii. Tegelesime igasugu taimede kasvatamise ja aretamisega. Ühes kohas olid meil tugeva varrega potitaimed, nii viit taime ma mäletan. Neil olid õie asemel otsas pead. Nagu inimeste pead. Nad said veidi oma päid keerata. Nad rääkisid. Tegid näovigureid ja nad muudkui lobisesid ja seletasid omavahel. Vahel olid nad hädas igasugu putukatega ja kõioge rohkem kartsid nad, et linnud tulevad neid nokkima. Kui mõni lind lähedale lendas, tegid pead pöörast kisa ja linnud lendasid hirmuga minema. Pead kurtsid meile, et neil on ühe koha peal olla kole igav ja nüri. Vaatad kogu aeg sama pilti. Vaheldust tahaks, tahaks oma pottidega mingisse teise kohta minna, et siis oleks pärast millestki rääkida omavahel. Meie mõtlesime, et võiksime neid viia ühte kohta, kus on kehad. Kehad, kel pole pead otsas. Nad jalutavad ringi, ajavad ümmargust kera taga, käivad jõusaalis oma lihaseid treenimas jne, jne. Mõtlesime et viiks õige lilled üheks päevaks sinna. Nii viisimegi. Panime potid, kus olid peadega lilled, samale territooriumile, kus kehad näitasid oma oskusi. Kuna meil oli ka muid teemasid, millega tegeleda, siis me ei jälginud mida nad seal teevad. Eks me hiljem kuule lillede käest mis nad nende tegevusest arvasid. Õhtul tõime lilled siis ilusti omale kohale tagasi. Aga järgmisel hommikul, kui lillede juurde jõudsime, siis olid kõikidel lilledel pead longus ja elutud. Vaatasime, et ei ole kuival, et ära surid. Panime potti väetisi ja püüdsime igati turgutada, aga ei midagi. Kõik olid nagu välja surnud. Mis siis ikka muud teha nendega, kui prügimäele viia. Ärkasin siis ülesse. Kell oli kolm öösel. Istusin tükk aega voodi serval ja mõtlesin unenäe üle järgi. Unise peaga tuli igasugu mõtteid pähe. Lõin käega, lõpuks uni, mis seal nii väga moraali otsida.
Jäin uuesti magama. Aga unenägu jätkus:
Kehad läksid prügimäele ja leidsid seal endale minemavisatud pead. Panid nad endale otsa ja pead ärkasid ellu. Tegelikud kui pead olid külas kehade juures, siis selles nad kokku leppisidki, et saada kehade peadeks. Nii saidki kehad endale pead. Eks päris koostööd ka neil polnud. Vahel tahtis ainult keha teha oma asju. Pead nagu üldse vaja polnud. Teisalt aga oli keha lontis ja ainult pea tegutses. Vahel koguni keha kannatas, kuskil paigal istuda ja pea muudkui kuulas või seletas. Aga kuidagi said nad ikka omavahel läbi. Siis aga sai neid peaga kehasid palju ja tuli üle maailma hargned laiali. Nüüd on neid 7,5 milrjardit.
Selle peale ärkasin üles. Oli hommik ja tuli minna tööle. Minu töö juures saab ikka keha vatti. Pead peaaegu vaja pole.

Advertisements

There are no comments on this post.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: