Lõpukirjandid

Otsisin laevas uudiseid. Mõtlesin, et ei ole maailmas midagi kolme päeva jooksul midagi kuulnud, et äkki on midagi juhtunud. Ega ei leidnud midagi. Nato värk ju oli Tallinnas, aga ega selle kohta polnud muud uudiseid, kui pildid. Ainus mis natuke minu huvi äratas, olid lõpukirjandi teemad.
Ega nendel teemadel ju midagi häda polnud. Aga koostas need ilmselt mingid endast vägal heal arvamusel vanainimesed. Teemad ei olnud lihtsalt noortepärased. Muidugi suudab ka vanainimene noortepäraselt kirjutada. No näiteks võib tuua “Kuristik rukkis”. Eks meil ka püütakse noorsooromaane kirjutada, aga andke andeks, ühtegi ei tule meelde. Olen vaadanud neid raamatuid, mida koolis peab lugema, no andke andeks. Vaesed lapsed.
See on kummaline värk. Noored mõtlevad. Nad arutavad, sageli väga kohe. Aga neil on nagu oma maailm. Vanainimesed võivad küll hinnata neid ja panda oma suva järgi hindeid. Kasvõi ainult gramatikareeglite järgi.
Üldse ei saa mina aru, kuidas kirjand saab olla oluline eksam. Sunniviisilisel pannakse oma 40 inimest ühte ruumi ja nüüd kirjutama. See teeb noorele inimesele sellise stressi, et jätkub kogu eluks. Enamus noori, peale kirjandi kirjutamise ei kirjuta enam elus rohkem, kui ühe rea. Paras kunde twitterile või facebookile.
Tuleb ikka meelde aeg, kui olin ühe firma juht. Firma polnud eriti suur, vast nii 12 inimest.
Koolituselt tulles, paluti igal firmajuhil anda igale töötajale valge paber kätte, et igaüks kirjutaks sinna mida ta firmas teeb ja mida ta saaks teha, et firmal paremini läheks. Idee ju iseenesest polnud paha.
Ei olnud ma kuri ülemus ega pahatahtlik. Lihtsalt mulle koolitusfirmast soovitati seda teha.
Andsin ma siis igaühele paberi kätte ja ei kiirustanud. Ütlesin, et aege küll, tooge järgmisel päeval mulle paber tagasi. Kaheteistkümnest töötajast tõi ainult üks täidetud paberilehe tagasi. See oli raamatupidaja. Aga seal ei olnud juttu tema tööst firmas, vaid lahkumisavaldus. Ütles, et kui temalt midagi muud soovitakse firmas, kui arvepidamist, siis teha lahkub.
Teiste käest ka küsisin, et miks nad ei kirjutanud midagi. Siis vastasid nad lihtsalt, nad ei oska.
Lõpukirjand panebki inimesi loobuma kirjutamast. Ei arutle nad hiljem kunagi asjade üle ja ei suuda üle kahe kolme lause midagi kirja panna.
Kirjanditeemad ei olnud kliseelikud, nagu Janek Mäggi arvas, vaid vanainimeselikud. Noorte tsentrist väljas.s
On tõsi, ka noored arutlevad õnne üle. Aga natuke teisiti. Ei ole ainud sporditeema noortepärane.
Lõpukirjandi teemad peaks tulema ikka õpilaste seast. Mitte aga õpilasoivikute peadest. Just peaks teemad pakkuma välja hall keskmik. Siis vast ei tuleks see elukestev kirjutamishirm.