Võilill

Vaatan bussisõidul aknast välja. Terve põld on võililli täis. Eile aga enne vihma nägin, kuidas üks kena vanaproua nägi kurja vaeva, et kõik võililled ära hävitada.
Eks me tea, miks võilill halb on. Muru hävitab ära. Aga kui loodust vaadata, siis tundub küll, et kõik taimed on egoistid. Isegi need, kes alandlikult teiste najal kasvavad. Väädid ja liaanid ja seened. Eks kõiki huvitab ainult enda asi
Eile aga nägin kutsikat, kes tundis igast liikumisest rõõmu. Kutsikas ei ole egoist. Ikka tahab ta kellegi peale saba liputada. Karjaloomad ei saa olla väga egoistid. Pead ju pugema, pead lipitsema, pead ka karjas kuuletuma.
Inimkarjas miskipärast hakkab kari ära kaduma. Eestis eriti. Sõidan parasjagu Tallinnst Tartu poole. Vaatan eesti hajuskülasid. Talud on ju meil üksteisest võimalikult kaugel. Teine talu pole hõikekauguselgi. Ei saa kiibitsedagi, mis see naabertalu perenaine seljas kannab. Maailmas aga on asi niikaugel, et üle poole elab maakera elanikest linnades. Linnas tuleb olla teiste lähedal. Saab hõigata, vaadata, kiibitseda, võrrelda. Aga keegi ei keela egoist olla. Keegi ei keela võililli kasvatada.
Kui su aed on võililli täis, siis korralik “aiapede” on tige-tige su peale, et mis sa külvad oma võililli minu aeda. Võilillest on saanud naabri halb iseloomuomadus, lohakuse sümbol.
Minule aga meeldib võilill. Nii ilus, puhtalt kollane. Nii kevade nägu.