kutsumis

Kaks minutit tagasi küsiti minu käest, mis on mu kutsumus. Jäin mõttesse. Eile küsiti minu käest mida ma usun. Kui küsimus tuleb järsku, siis inimesed reegline ei oska midagi vastata. Proovige seda laste peal. Küsige midagi konkreetset ja vastust ei tule. Mitte et ma midagi ei usu. Vaid ma ei oska äkki selle küsimuse peale midagi teravmeelset vastata. Muidugi kui olukord oleks väga nõudnud, küll oleks ka midagi vastanud. Aga küsimus oli nagu rünnak. Aga kui rünnatakse, siis on inimesele omane kohe põgeneda. Harva ka vastu hakata. Võib ka asja naljaks pöörata. Huvitav, et seda varianti kasutatakse palju, aga see ei lähe ju ametlike seisukohtadega kokku. Loomad ju ei tee nalja. Veiderdavad ja rõõmustavad küll.
Aga mis on siis kutsumus. Karjas on asi lihtne. Olla alfa isane ei ole ju kutsumus. Karjas ei ole kutsumusi. On saatus. Olla kas alfa, beeta jne. Tobe on ju mõelda, et kui hierarhias mingi kolmanda järgu tegelane äkki ütleb, et tema kutsumus on olla alfaisane. Karjas oled see kes sa oled ja ainus võimalus on olla oma eluga rahul ja mitte igatseda kõrgemaid kohti. Oleme kõik näinud arengumaades õnnelikke inimesi, kes on õnnelikud sellepärast, et nad on rahul sellega, mis neil on. Kui sa oma kutsumust realiseerida, siis on su nägu vingus kogu aeg. Inimene on karjaloom.
Aga päris ei ole ka. Venelased kasvatavad oma lapsi nii, et laps saaks karjas hakkama. Leiaks karjas oma koha ja täidaks seda. Eestlased kasvatavad oma lapsi, et ta saaks ise oma elus hakkama. Oleks võimalikult iseseisev, leiaks endale hea töö ja tuleks omadega toime. Rahvustunne on küll tugev, aga see on pigem deklaratiivne. Väga tugev surve saab ainult inimesed kokku.
Suurte kutsumustega inimesed on tegelikult üksi. Kui Eesti Päevaleht esitas mõjukaid inimesi, siis mõtlesin nende inimeste peale, keda nad kirjeldavad. Nad on nii omaette ja üksi. Kuigi ju mõjukas peaks mõjuma nii et tema on ju 100 000 ga koos. Aga ei ole. Ott Tänakut teame ju kõik. Aga kui ta sõidab, siis on ta rooli taga üksi. Ka kaardilugeja on tal suhteliselt kaugel. Tema taga on muidugi tiim. Aga enamus aega on ta üksi. Olulised otsused peab vastu võtma ikka üksi.
Me ammu enam ei ela karjas. Pigem et taha, et kui me pargipingi peal istume, siis istub meie kõrvale keegi. Mind näiteks häirib, kui oma töö juures leian tühja parkla. Küll ajab närvi mõni idaeurooplane, kui parklas on kõik kohad vabad, tema tuleb ja pargib kohe kõrvale. Tema tahab olla koos, mina tahan olla eraldi.
Mujal idas on ridakülad. Eestis taluti ainud näga naabertalu suitsu. Talu mitte. Muidugi elame praegu linnas.
Aga me ei taha naabreid näha. Tööd tehes tuleb olla teistega koos, aga naaberfirmast ei taha midagi teada. Olen tihti hämmingus, kui otsin mõnda firmat, kuhu kaup viia. Võin küsida naaberfirmast, ta pole kunagi kuulnud, et kõrval ehituses asub see firma, mida otsin. Ei tunne me huvi teiste vastu.
Ei tasu otsida sõnu, et kirjeldada oma kutsumust. Kui see on, on tore. Parem kui ei oleks. Oled õnnelikum. Ei põle läbi. Kui sa midagi usud, siis usu, aga ära hakka seda kellelegi kuulutama, sellest pole veel midagi head tulnud. Aga uskuma peab.
Arvan, et on ikka tore elada ja vahel on tore ka õnnelik olla.

Advertisements

There are no comments on this post.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: