on see siis vihakõne

Kui olin veel väikene ja kõhna poiss, siis minu vanemad mingil määral ei rääkinud halvasti venelastest. Vahest kui mingi asi oli vilets, siis mainisid, et see on “vene värk”. Ei mingi veneviha õhutamist. Aga ometi istus see minus kuskil sees. Koolis kartsin paaniliselt vene keele tundi. Sest minu sees ei tahtnud miski vene keelt omandada. Ei oskanud ma sõnagi rääkida. Kõik mis õpetati tahtis aju kohe ja ruttu ära unustada. Ei tahtnud ma venest ja venelastest midagi teada. Elasin ju Tartus. Venelased olid kuskil ülejõe ja Annelinnas. Ükski naaber ei olnud venelane. Aga viha vene vastu oli mäekõrgune. Praegu mõtlen, et ei tea, kust see küll tuli. Keskkoolis ei pandud mulle vene keeles hinnetki. Kriips tõmmati. Aga ühel hetkel oli tähtis, et kasvõi kõige nõrgema hinde saaks. Vene keele õpetaja oli luulefanaatik. Sai temaga kokkulepitud, et kui rida venekeelseid luuletusi pähe õppida, siis paneb kolme välja. Mis ma siis tegin. Kirjutasin venekeelse luuletuse suure paberi peale. Sõnagi aru ei saanud. Õpetaja istus laua taga ja vahekäigust siis näidati seda suurt paberit mulle ja ma lugesin rahus selle kõik ette. Sain plussi kirja.
Elu tegi oma nalju. Sattusin sõjaväkke. Seal aga ometi õpib vene keelt. Aga õnneks sattusin eestlastega kokku. Venelastega ei olnud mingit põhjust rääkida. Enamus ajast olin sõjaväes orkestris. Seal olid pooled eestlased ja teine pool leedukad. Leedukatega ka ei olnud mingit põhjust rääkida. Nii ma siis vene keelt seal selgeks ei saanudki. Aga midagi siiski jäi külge. Ülikoolis sattusin üksinda Kamtsatkale praktikale. Kahe kuu pärast rääkisin aksendita vabalt vene keelt. Suhelda oli ju vaja. Peale ülikooli aga taheti suunata Keila geoloogia valitsusse. Mina aga keeldusin sinna minemast, põhjendades, et töökaaslastega Eestis ma vene keelt ei räägi.
Aeg läks edasi. Televiisoris näidati siis palju hokit. Minu ainus huvi hoki vaatamisega oli see, et venelased peksa saaksid. Vahel ka said, küll siis oli hea meel. Nüüd on savi, kes selle hoki võidavad. Pea keegi seda enam ei vaata. Telekast ei näidata kah.
Mõtlesin ei see veneviha jäi kaugesse minevikku. Aga hiljuti olin tööl firmas, kus logistik oli venelane. Ei sobinud minule ükski asi, mis ta minule ütles. Suhtlesime ju eesti keeles, sest ma keeldusin temaga vene keeles suhtlemast. Aga ikkagi lõppes see töö suure tüliga logistikuga.
Ei ole ma oma lastele seda veneviha külvanud. Ei kasuta isegi sõna venku või tibla. Aga ometi kestab see veneviha ka neis edasi.

Advertisements

There are no comments on this post.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: